Eile toimus väga huvitav arutelu. Kuid kohati jäi mulle ebaselgeks millisest eutanaasia vormi me püüame leagliseerida. Kui me räägime sellest, et teadvustea ja lootuseta paranemisele haige puhul artsid säilitavad nö õhu ja vee ning võtame ära valu. Minu meelest see toimib täna meditsiinis on toiminud aastaid ja toimib ka edaspidi. Seda ju ei ole vaja legaliseerida. Siin on otsustajaks konsiilium või raviarst ja ühiskond aktsepteerib seda.
Ühiskonda huvitab pigem küsimus, kui on tegemist teadvusel aga lootusetult haige inimesega- vähihaiged, kellele enam ravi ei aita. Trauma järgselt halvatud inimesed, kellel mõistus töötab, aga keha ju pole. Kas neil on õigus küsida arstilt abi suremiseks? Kes nüüd määrab ja otsustab, et selle inimese haigus ei võimalda inimväärikat elu (UNESCO inimõiguste deklaratsiooni alusel on kõigil õigus inimväärikuse säilitamisele). Kes otsustab, et inimene on vabtahtlikult avaldanud soovi ilmast lahkuda ja palub meedikutelt abi. Kas arst, kes kirjutab sellisele haigele näiteks morfiini suuremas annuses jääb seaduse silmis süüdi? See on teema, mis ühiskonda rohkem huvitab, kui see, kas aparaadi külge aheldatud inimese aktiivravi lõpetamise puhul oli otsus õige. Need otsused langetatakse ika meedikute ja haige. perekonna vahel.
Olen kirurg ja olnud seotud kudede panga tegevusega klinikumis, seega ka väga lähedalt kokkupuutunud haigetega, kelle puhul tuleb otsustada ja sugulstele teatada, et rohkem enam midagi teha ei saa + ja samas küsida, kas ollakse nõus sellega, et surija aitab teistel edasi elada.
Lugupidamisega
Aime Keis
Tere!
Eile toimus väga huvitav arutelu. Kuid kohati jäi mulle ebaselgeks millisest eutanaasia vormi me püüame leagliseerida. Kui me räägime sellest, et teadvustea ja lootuseta paranemisele haige puhul artsid säilitavad nö õhu ja vee ning võtame ära valu. Minu meelest see toimib täna meditsiinis on toiminud aastaid ja toimib ka edaspidi. Seda ju ei ole vaja legaliseerida. Siin on otsustajaks konsiilium või raviarst ja ühiskond aktsepteerib seda.
Ühiskonda huvitab pigem küsimus, kui on tegemist teadvusel aga lootusetult haige inimesega- vähihaiged, kellele enam ravi ei aita. Trauma järgselt halvatud inimesed, kellel mõistus töötab, aga keha ju pole. Kas neil on õigus küsida arstilt abi suremiseks? Kes nüüd määrab ja otsustab, et selle inimese haigus ei võimalda inimväärikat elu (UNESCO inimõiguste deklaratsiooni alusel on kõigil õigus inimväärikuse säilitamisele). Kes otsustab, et inimene on vabtahtlikult avaldanud soovi ilmast lahkuda ja palub meedikutelt abi. Kas arst, kes kirjutab sellisele haigele näiteks morfiini suuremas annuses jääb seaduse silmis süüdi? See on teema, mis ühiskonda rohkem huvitab, kui see, kas aparaadi külge aheldatud inimese aktiivravi lõpetamise puhul oli otsus õige. Need otsused langetatakse ika meedikute ja haige. perekonna vahel.
Olen kirurg ja olnud seotud kudede panga tegevusega klinikumis, seega ka väga lähedalt kokkupuutunud haigetega, kelle puhul tuleb otsustada ja sugulstele teatada, et rohkem enam midagi teha ei saa + ja samas küsida, kas ollakse nõus sellega, et surija aitab teistel edasi elada.
Lugupidamisega
Aime Keis