Olles ise saanud emaks, näen seda teemat nüüd teistmoodi.
Kuuma teemat "Head lapsed kasvavad vitsata" kommenteerib Mann:
"Huvitav küsimus oleks ka see, kas tutistamine ja nurkasaatmine on kasvatuse mõttes tõhusam, kui muud meetodid. Kas me tahame, et laps käituks nii nagu me ütleme (sest me oleme tugevamad/targemad) või me tahame, et ta saaks aru, mida on ta valesti teinud ja miks see vale on?"
Teatud olukorras on ju tõesti vajalik, et laps käituks nii nagu vanemad ütlevad. Näiteks tundub mulle, et väikelaps ei saa alati sõnadest aru. Rohkem saab ta aru valukogemusest. Minu laps on 1 a ja 4,5 kuud vana ning me oleme talle lugematul arvul kordi seletanud, et tapeeti ei tohi kiskuda. Oleme isegi laksu vastu sõrmi andnud, aga ikka ta kisub seda. Mul endal tekib küll mõte, et tooks vitsa ja annaks sellega vastu sõrmi. Üldiselt olen vitsa vastu. Keretäit ei annaks iialgi, aga kui laks vastu sõrmi ei aita, siis on küll kiusatus proovida vitsaga (vastu sõrmi), sest ei saa ju lasta tapeeti maha kiskuda. Tundub, et sõnadest ta aru ei saa. Ta ei mõista, miks ta ei või tapeeti kiskuda. Ta ei tunne "seina" valu. Neid asju on veel, kus sõnad ei aita ning teatud juhtudel ei aita ka laksu andmine, sest järgmisel korral katsetab ta uuesti.
Ma ei teagi, kas see on tavapärane või on meil lihtsalt erakordselt keeruline laps. Kuidas teie väikelapsele reegleid selgeks teete? Kuidas karistate?
Olen proovinud ka nurkapanemist, aga lapse jaoks on nurgas olemine mäng. Peale selle tuleb ta sealt peagi ära. Arvan, et ta on nurgas seismiseks veel liiga noor? Muidu nurgas seismine tundub mulle õige karistusviisina. Nendelt, kes ütlevad, et on olemas head viisid, kuidas ilma karistamata kasvatada, soovin küsida, et missugused need viisid on?
Selgitamise ja rääkimisega saab ilmselt palju ära teha, olen sellega nõus, aga mulle tundub, et see toimib teatud vanusest alates. Samuti tundub, et on lapsi, kellele puhas selgitamine ei aita. Osad lapsed võib-olla ongi head st sõnakuulelikud ja nad ei põhjustagi olukordi, mis väärivad karistust. Teised on jällegi sõnakuulmatumad ja vajavad karmimat distsipliini, et mitte vanemate üle võimu saavutada.
Olles ise saanud emaks, näen seda teemat nüüd teistmoodi.
Kuuma teemat "Head lapsed kasvavad vitsata" kommenteerib Mann:
"Huvitav küsimus oleks ka see, kas tutistamine ja nurkasaatmine on kasvatuse mõttes tõhusam, kui muud meetodid. Kas me tahame, et laps käituks nii nagu me ütleme (sest me oleme tugevamad/targemad) või me tahame, et ta saaks aru, mida on ta valesti teinud ja miks see vale on?"
Teatud olukorras on ju tõesti vajalik, et laps käituks nii nagu vanemad ütlevad. Näiteks tundub mulle, et väikelaps ei saa alati sõnadest aru. Rohkem saab ta aru valukogemusest. Minu laps on 1 a ja 4,5 kuud vana ning me oleme talle lugematul arvul kordi seletanud, et tapeeti ei tohi kiskuda. Oleme isegi laksu vastu sõrmi andnud, aga ikka ta kisub seda. Mul endal tekib küll mõte, et tooks vitsa ja annaks sellega vastu sõrmi. Üldiselt olen vitsa vastu. Keretäit ei annaks iialgi, aga kui laks vastu sõrmi ei aita, siis on küll kiusatus proovida vitsaga (vastu sõrmi), sest ei saa ju lasta tapeeti maha kiskuda. Tundub, et sõnadest ta aru ei saa. Ta ei mõista, miks ta ei või tapeeti kiskuda. Ta ei tunne "seina" valu. Neid asju on veel, kus sõnad ei aita ning teatud juhtudel ei aita ka laksu andmine, sest järgmisel korral katsetab ta uuesti.
Ma ei teagi, kas see on tavapärane või on meil lihtsalt erakordselt keeruline laps. Kuidas teie väikelapsele reegleid selgeks teete? Kuidas karistate?
Olen proovinud ka nurkapanemist, aga lapse jaoks on nurgas olemine mäng. Peale selle tuleb ta sealt peagi ära. Arvan, et ta on nurgas seismiseks veel liiga noor? Muidu nurgas seismine tundub mulle õige karistusviisina. Nendelt, kes ütlevad, et on olemas head viisid, kuidas ilma karistamata kasvatada, soovin küsida, et missugused need viisid on?
Selgitamise ja rääkimisega saab ilmselt palju ära teha, olen sellega nõus, aga mulle tundub, et see toimib teatud vanusest alates. Samuti tundub, et on lapsi, kellele puhas selgitamine ei aita. Osad lapsed võib-olla ongi head st sõnakuulelikud ja nad ei põhjustagi olukordi, mis väärivad karistust. Teised on jällegi sõnakuulmatumad ja vajavad karmimat distsipliini, et mitte vanemate üle võimu saavutada.