Lapse füüsilise karistamise teema avalik arutelu tuleb igal juhul kasuks. Vanemad, kes hoolivad, teavad ise oma südames, kas/kui palju füüsilist karistamist kasutada. Väised reeglid on vajalikud neile kasvatajatele, kes ei oma sisemist motiveeritust olla head lapsevanemad.
Kahjuks pean lisama veel ühe näite selle kohta, kuidas meie maal on lubatud nii vaimne kui füüsiline vägivald. Seoses lähedase vanainimese haigestumisega Alzheimeri haigusesse, olen külastanud korduvalt mitut hooldusasutust. Kolmene tuba Alzheimeri haigetega - üks haigetest käitub agressiivselt, teine rahutult, kolmas on aga vaikne ja sõbralik. Tuba hoitakse pidevalt lukus, sest rahutud haiged võivad plehku pista. Need väljendavad oma pahameelt lärmakalt: taovad uksele käte, jalgade ja esemetega, karjuvad. Kui toit tuuakse, ei suuda rahutu haige pikemalt laua taga istuda ja oma toitu süüa, võtab ühe ampsu ja jalutab ringi, siis teise ampsu... Aga keegi ei arvesta sellega: tema toit viiakse ära samal ajal kui teistelgi. Ta muutub nädalatega üha kõhnemaks ja kõhnemaks... Ja vaikne, sõbralik tädike agressiivsete kõrval kinnises toaubarikus üha kurvemaks. Hooldusasutustes on palju väärikaid, tarku inimesi, kes on jäänud haigeks ja saanud vanaks. Nad ei suuda harjuda ega leppida kohtlemisega, mis neile osaks saab. Samas pole neil jõudu ja paljudel pole ka (mõistvaid) lähedasi, kes aitaksid olukorda parandada.
Lapse füüsilise karistamise teema avalik arutelu tuleb igal juhul kasuks. Vanemad, kes hoolivad, teavad ise oma südames, kas/kui palju füüsilist karistamist kasutada. Väised reeglid on vajalikud neile kasvatajatele, kes ei oma sisemist motiveeritust olla head lapsevanemad.
Kahjuks pean lisama veel ühe näite selle kohta, kuidas meie maal on lubatud nii vaimne kui füüsiline vägivald. Seoses lähedase vanainimese haigestumisega Alzheimeri haigusesse, olen külastanud korduvalt mitut hooldusasutust. Kolmene tuba Alzheimeri haigetega - üks haigetest käitub agressiivselt, teine rahutult, kolmas on aga vaikne ja sõbralik. Tuba hoitakse pidevalt lukus, sest rahutud haiged võivad plehku pista. Need väljendavad oma pahameelt lärmakalt: taovad uksele käte, jalgade ja esemetega, karjuvad. Kui toit tuuakse, ei suuda rahutu haige pikemalt laua taga istuda ja oma toitu süüa, võtab ühe ampsu ja jalutab ringi, siis teise ampsu... Aga keegi ei arvesta sellega: tema toit viiakse ära samal ajal kui teistelgi. Ta muutub nädalatega üha kõhnemaks ja kõhnemaks... Ja vaikne, sõbralik tädike agressiivsete kõrval kinnises toaubarikus üha kurvemaks. Hooldusasutustes on palju väärikaid, tarku inimesi, kes on jäänud haigeks ja saanud vanaks. Nad ei suuda harjuda ega leppida kohtlemisega, mis neile osaks saab. Samas pole neil jõudu ja paljudel pole ka (mõistvaid) lähedasi, kes aitaksid olukorda parandada.