Ma saan aru, et sotsiaalministeeriumi idee on saata välja selge signaal, et füüsiline karistus ei ole aktsepteeritav kasvatusvahend. Sellest lähtuvalt tahaksin teada, kui aktuaalne probleem see siis praegu Eestis on.
Kirjutatakse, et sotsiaalministeeriumi tellimusel 2006. aastal läbi viidud Eesti elanikkonna väärtushinnangute uuringust (RISC) selgus, et lapse kehaline karistamine on tegelikkuses kujunenud normiks ning igapäevaseks kasvatusmeetodiks. Teatud olukordades pidas kehalist karistamist õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral kokku 38 protsenti eestimaalastest.
"Teatud olukordades" ja "suuremal ja vähemal määral" jätab päris suure laveerimisruumi ja pole selge, kas selle probleemse 38 hulka kuuluvad ka näiteks lapsevanemad, kes käsivad lapsel teise tuppa rahunema minna. Äkki peaksime siin püüdma täpsemalt kokku leppida, mis on meie arvates see piir, kust alates kehaline karistamine on lubamatu. Kas näiteks tutistamise osas on kõik siinsed lugejad-kirjutajad ühel meelel?
Ma saan aru, et sotsiaalministeeriumi idee on saata välja selge signaal, et füüsiline karistus ei ole aktsepteeritav kasvatusvahend. Sellest lähtuvalt tahaksin teada, kui aktuaalne probleem see siis praegu Eestis on.
Kirjutatakse, et sotsiaalministeeriumi tellimusel 2006. aastal läbi viidud Eesti elanikkonna väärtushinnangute uuringust (RISC) selgus, et lapse kehaline karistamine on tegelikkuses kujunenud normiks ning igapäevaseks kasvatusmeetodiks. Teatud olukordades pidas kehalist karistamist õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral kokku 38 protsenti eestimaalastest.
"Teatud olukordades" ja "suuremal ja vähemal määral" jätab päris suure laveerimisruumi ja pole selge, kas selle probleemse 38 hulka kuuluvad ka näiteks lapsevanemad, kes käsivad lapsel teise tuppa rahunema minna. Äkki peaksime siin püüdma täpsemalt kokku leppida, mis on meie arvates see piir, kust alates kehaline karistamine on lubamatu. Kas näiteks tutistamise osas on kõik siinsed lugejad-kirjutajad ühel meelel?