Mul on üksainus mõte - kuidas tänasest n.ö. normaalsest hindamisest lahti öelda ja luua uus hindamise mehhanism - s.t. kuidas hindamise küsimusi lahendada ... muideks, kui korralikult järele mõelda, siis kui pole hindamist, siis pole ka kooli just selle tänases traditsioonilises mõttes - küsimus ju selles seisnebki, et kuidas võiks ette näha tuleviku kooli ... aga samas hindamine, hinnangute andmine puudutab ka igasuguse TÖÖ s.h. isegi TEADUSE olemust - ma näen ka siin tulevikus hoopis uute lahenduste vajalikkust ...
Töö on muutumas individuaalseks, igaüks näiteks nokitseb oma arvutis ... ja juba arvuti tulek on üheks põhjuseks vajalike sisuliste elumuutuste esilekutsumiseks ... ideed ei saa ju olla ainult positiivseid ega ka mitte negatiivseid ... ka siin on vaja uut lähenemist ...
"Jah-võtmes" kirjutmiseni võime jõuda võimalik et järgmisel sajandil, võimalik et varem ... ma kasutaksin jah-võtmes asemel sõnu õpitegevus, töö, teadus(tegevus), konkurents jpms sõnu, millele ongi vaja anda uus arusaam nende sõnadele sisu loomisel ... kuid ka uute suhtumiste loomist hinnatavaisse ... inimestesse ja/või nende õpi, töö tulemustesse ... teisisõnu usaldamisse ...
Jah-võtmes ja/või ei-võtmes lähenemisnurk eeldab ju kas edasiminekuid, läbikukkumisi, ... või positiivsust (kiitmist, tunnustamist), negatiivsust (teiste poolt luuseri rajale lükkamist) jne.jne. - ent kas me näiteks saame öelda et kui päike sirab taevas, et ilm on ilus ... üks talumees kord rääkis mulle nii - väljas oli päike - täna on ilus ilm, saab heina kuivalt kokku panna, ... õhtupoole hakkas sadama ja sama talumees ütles, näe jälle ilus ilm, täna pole vaja kurkide kastmiseks isegi mitte vett vaja tassida ... seega temale oli/on ilm alati õige (ei positiivne, ega negatiivne) ... kui õige üritaks seda teha ka hindamisega, hinnangute andmisega just sellises võtmes, et kõik on alati just mulle/meile justkui asja lahendamise (alg)tingimused ... teisi sisuliselt stimuleerivad, mitte aga teisi kaasavaid (muideks kaasamine kui nähtus sisaldab endas teise inimese vaimu hävituse koletise süstimist - loe näiteks lähemalt Tn raamatut). See hävituse koletis on vaja pikemalt lahti kirjutada - täna ütlen vaid - eks tunnustamine & kiitmine ole toonud võimu troonile tühiseid inimesi /näiteks Moamar/ ... kui teda ennast mitte arvestada, siis kui palju inimesi sai tema kukutamisel surma = hävitus).
Kai - minu kirjutised on ELU enese poolt dikteeritud, ma tunnen mõningal määral inimese olemust ... ja väidan kindlalt selles kirjas, et suhtumiste lahterdamine positiivseks ja negatiivseks on mingi kurjuse vaimu teenimine ... aga sellest kunagi hiljem ...
Hindamine, hinnangute andmine on täna ja just arvutiajastul, internetiajastul üks põletavamaid probleeme ... SElle üle on vaja DISKUTEERIDA, ja kui mitte eetika foorumis, siis kus veel ...
Üldiselt ma tänan Sind Kai (ütlen Sina, sest Sa oled mulle ilmselt lapselapse vanuses) julguse eest üles astuda avalikus foorumis ... ja mis tähtsaim - loen Sinu küsimuse asetuse ehk diskussiooni alguseks ...
Kai !!!
Mul on üksainus mõte - kuidas tänasest n.ö. normaalsest hindamisest lahti öelda ja luua uus hindamise mehhanism - s.t. kuidas hindamise küsimusi lahendada ... muideks, kui korralikult järele mõelda, siis kui pole hindamist, siis pole ka kooli just selle tänases traditsioonilises mõttes - küsimus ju selles seisnebki, et kuidas võiks ette näha tuleviku kooli ... aga samas hindamine, hinnangute andmine puudutab ka igasuguse TÖÖ s.h. isegi TEADUSE olemust - ma näen ka siin tulevikus hoopis uute lahenduste vajalikkust ...
Töö on muutumas individuaalseks, igaüks näiteks nokitseb oma arvutis ... ja juba arvuti tulek on üheks põhjuseks vajalike sisuliste elumuutuste esilekutsumiseks ... ideed ei saa ju olla ainult positiivseid ega ka mitte negatiivseid ... ka siin on vaja uut lähenemist ...
"Jah-võtmes" kirjutmiseni võime jõuda võimalik et järgmisel sajandil, võimalik et varem ... ma kasutaksin jah-võtmes asemel sõnu õpitegevus, töö, teadus(tegevus), konkurents jpms sõnu, millele ongi vaja anda uus arusaam nende sõnadele sisu loomisel ... kuid ka uute suhtumiste loomist hinnatavaisse ... inimestesse ja/või nende õpi, töö tulemustesse ... teisisõnu usaldamisse ...
Jah-võtmes ja/või ei-võtmes lähenemisnurk eeldab ju kas edasiminekuid, läbikukkumisi, ... või positiivsust (kiitmist, tunnustamist), negatiivsust (teiste poolt luuseri rajale lükkamist) jne.jne. - ent kas me näiteks saame öelda et kui päike sirab taevas, et ilm on ilus ... üks talumees kord rääkis mulle nii - väljas oli päike - täna on ilus ilm, saab heina kuivalt kokku panna, ... õhtupoole hakkas sadama ja sama talumees ütles, näe jälle ilus ilm, täna pole vaja kurkide kastmiseks isegi mitte vett vaja tassida ... seega temale oli/on ilm alati õige (ei positiivne, ega negatiivne) ... kui õige üritaks seda teha ka hindamisega, hinnangute andmisega just sellises võtmes, et kõik on alati just mulle/meile justkui asja lahendamise (alg)tingimused ... teisi sisuliselt stimuleerivad, mitte aga teisi kaasavaid (muideks kaasamine kui nähtus sisaldab endas teise inimese vaimu hävituse koletise süstimist - loe näiteks lähemalt Tn raamatut). See hävituse koletis on vaja pikemalt lahti kirjutada - täna ütlen vaid - eks tunnustamine & kiitmine ole toonud võimu troonile tühiseid inimesi /näiteks Moamar/ ... kui teda ennast mitte arvestada, siis kui palju inimesi sai tema kukutamisel surma = hävitus).
Kai - minu kirjutised on ELU enese poolt dikteeritud, ma tunnen mõningal määral inimese olemust ... ja väidan kindlalt selles kirjas, et suhtumiste lahterdamine positiivseks ja negatiivseks on mingi kurjuse vaimu teenimine ... aga sellest kunagi hiljem ...
Hindamine, hinnangute andmine on täna ja just arvutiajastul, internetiajastul üks põletavamaid probleeme ... SElle üle on vaja DISKUTEERIDA, ja kui mitte eetika foorumis, siis kus veel ...
Üldiselt ma tänan Sind Kai (ütlen Sina, sest Sa oled mulle ilmselt lapselapse vanuses) julguse eest üles astuda avalikus foorumis ... ja mis tähtsaim - loen Sinu küsimuse asetuse ehk diskussiooni alguseks ...