Lisa kommentaar

Eelkõnelejad on mitmel juhul välja toonud, et meie ühiskonnas on kombeks pigem kritiseerida (sageli ka lihtsalt kritiseerimise pärast). Heal juhul kritiseeritakse nii, et pakutakse välja ka omapoolseid konstruktiivseid lahendusi. Positiivse esiletoomisega on meil aga hulganisti vajakajäämisi. See on kinni nii eestlaste isikuomadustes kui kasvatuses. Selles osas on ka uue õppekava suund teadmistekeskselt koolilt väärtustekesksele koolile väga teretulnud. Väärtused ja hoiakud loovad aluspõhja inimeste käitumisele ja hakkamasaamisele elus. Hoiakute ja väärtuste kujunemisel mängib suurt rolli ka eeskuju, kelleks antud teema puhul on õppejõud. Jah, üliõpilasi on palju ja sageli jääb aega tagasiside andmiseks napiks, kuid selle taha peitu pugeda pole mõistlik ega eetiline. Üliõpilaste arengu ja materjali omandamise seisukohalt on õppejõu poolne tagasiside ülioluline. See annab lisaks teadmisele, kuidas paremini teha, selge signaali, et õppejõud hoolib nii sellest, mida ta õpetab kui neist, kellele ta teadmisi edasi annab. Võite vastu vaielda aga õppejõud poolne hoolimatus paistab kaugel silma. See tekitab omakorda hoolimatust üliõpilastes ja avaldab negatiivset mõju õpitulemustele.
Tagasiside sisust. Nagu eelpool välja tõin, on meie ühiskonnas pigem kombeks teha negatiivset kriitikat kui anda konstruktiivset ja positiivset tagasisidet. See on tekitanud lumepalliefekti, mida kantakse edasi põlvest põlve. Kriitika sünnitab kriitikat ja positiivsus jääb enamasti tahaplaanile. Peame oma suhtumist ja hoiakuid muutma. Alustades kõigepealt iseendast. Ümbritsevas positiivse märkamine ei olegi ju tegelikult raske. Positiivne tagasiside mõjutab motiveerivalt nii märkajat kui märgatavat. Soovitan kõigil õppejõududel anda üliõpilastele rohkem tagasisidet ning alustada just positiivse väljatoomisega. Loomulikult ei maksa seejuures liialdada. Kriitika tegemisel tuleb olla konstruktiivne ning suunata üliõpilast.
Lõpetuseks. Õppeprotsessile tervikuna on kindlasti halvim variant tagasiside puudumine.