Rootsis on samasugune stiil kõigis haridusastmetes - lasteaiast ülikoolini. Ka ühiskonnas laiemalt on heatahtlikkus normiks. Põhimõte on selles, et üksteise võimeid ja püüdlusi tuleb austada ja hinnata ka siis kui tulemus pole kõige parem, kõigisse tuleb suhtuda hästi ja heatahtlikult. Alustades hinnangu andmist positiivsega, ei olda tegelikult silmakirjalikud vaid ennekõike heatahtlikud, sest kui pole just otseselt kuritegu toime pandud, on ikka ju võimalik millelegi heale osutada. Ka psühholoogiliselt on see vajalik, sest hinnatavas ei teki hirmu ega tõrget, ta võtab pärast ka oma vead avatumalt vastu. Muide, ma märkasin hiljuti ühe Tartu Ülikooli õppejõu juures sama - väga viisakalt toob kõigepealt välja selle, mis töös positiivne ja alles siis läheb vigade väljatoomise juurde. Nii on tudengil palju meeldivam oma tööle hinnangut kuulda ja keegi ei kaota sellest küll mitte midagi, hoopis võidab, sest positiivne meeleoluga on pinnas õpitava omandamiseks palju soodsam.
Rootsis on samasugune stiil kõigis haridusastmetes - lasteaiast ülikoolini. Ka ühiskonnas laiemalt on heatahtlikkus normiks. Põhimõte on selles, et üksteise võimeid ja püüdlusi tuleb austada ja hinnata ka siis kui tulemus pole kõige parem, kõigisse tuleb suhtuda hästi ja heatahtlikult. Alustades hinnangu andmist positiivsega, ei olda tegelikult silmakirjalikud vaid ennekõike heatahtlikud, sest kui pole just otseselt kuritegu toime pandud, on ikka ju võimalik millelegi heale osutada. Ka psühholoogiliselt on see vajalik, sest hinnatavas ei teki hirmu ega tõrget, ta võtab pärast ka oma vead avatumalt vastu. Muide, ma märkasin hiljuti ühe Tartu Ülikooli õppejõu juures sama - väga viisakalt toob kõigepealt välja selle, mis töös positiivne ja alles siis läheb vigade väljatoomise juurde. Nii on tudengil palju meeldivam oma tööle hinnangut kuulda ja keegi ei kaota sellest küll mitte midagi, hoopis võidab, sest positiivne meeleoluga on pinnas õpitava omandamiseks palju soodsam.