Olen tegelenud jahindusega nüüdseks juba 6 aastat. Ühiskonnas leidub endiselt väga palju inimesi, kes on jahindusele totaalselt vastu ning meie, jahimehed, oleme harjunud sellega. Me ei saa muuta inimeste põhimõtteid, kuid me saame luua õigema pildi teema kohta, kui nad ise seda soovivad.
Nimelt ei ole jahindus pelgalt tapmine ja verevalamine. Jahindust võib pidada pigem looduse järelvalvajaks. Loomade eest hoolitsemine, nende söötmine on lausa jahimehe kohustus. Tapmine ei käi ka nii kuidas igaüks heaks arvab. Igale looma liigile on kindlaks määratud normid, kui palju mingit looma tapma peab.
Aga kui me kujutaksime nüüd ette maailma, kus jahindust ei oleks ning kõik toimuks loodusliku valiku toel. Põllumehed on hädas sellega, et loomad hävitavad nende viljasaaki, loomade seas levib palju erinevaid haiguseid, rebased ja kährikuid kohtab linnapildis palju tihedamini ning levitavad haiguseid ka inimestele. Vaadates pikemas perspektiivis, siis hakkavad osad liigid hävima. Ilveste ja huntide populatsioon järjest kasvab, sest looduslike vaenlasi eesti metsades neil nii palju ei leidu. See-eest nende söögilaud aga järjest hävineb. Kui söök metsas on otsas, liigutakse inimeste kodudesse. Seda rada võib jäädagi järjest edasi rääkima.
Jaht ei ole pelgalt lõbu, vaid see on töö.
Olen tegelenud jahindusega nüüdseks juba 6 aastat. Ühiskonnas leidub endiselt väga palju inimesi, kes on jahindusele totaalselt vastu ning meie, jahimehed, oleme harjunud sellega. Me ei saa muuta inimeste põhimõtteid, kuid me saame luua õigema pildi teema kohta, kui nad ise seda soovivad.
Nimelt ei ole jahindus pelgalt tapmine ja verevalamine. Jahindust võib pidada pigem looduse järelvalvajaks. Loomade eest hoolitsemine, nende söötmine on lausa jahimehe kohustus. Tapmine ei käi ka nii kuidas igaüks heaks arvab. Igale looma liigile on kindlaks määratud normid, kui palju mingit looma tapma peab.
Aga kui me kujutaksime nüüd ette maailma, kus jahindust ei oleks ning kõik toimuks loodusliku valiku toel. Põllumehed on hädas sellega, et loomad hävitavad nende viljasaaki, loomade seas levib palju erinevaid haiguseid, rebased ja kährikuid kohtab linnapildis palju tihedamini ning levitavad haiguseid ka inimestele. Vaadates pikemas perspektiivis, siis hakkavad osad liigid hävima. Ilveste ja huntide populatsioon järjest kasvab, sest looduslike vaenlasi eesti metsades neil nii palju ei leidu. See-eest nende söögilaud aga järjest hävineb. Kui söök metsas on otsas, liigutakse inimeste kodudesse. Seda rada võib jäädagi järjest edasi rääkima.
Jaht ei ole pelgalt lõbu, vaid see on töö.