Toidupuudus on ja jääb. Kõige ilmekamalt väljendab seda loodus, kus nõrgemad surevadki nälga. Inimühiskonnas tekitakase küsitavus, kas see on eetiline, kui vaatame teisi virelemas. Väidetavalt lastakse nii palju toitu raisku, et see sellega võiks kõik nälgivad inimesed maailmas ära toita. Nälgijate aitamist vaadatakse kui kohustust. Kas see tõesti on kohustus? Inimpopulatsioon paljuneb üle maa kontrollimatult sarnanedes pahaloomulisele kasvajale.
Kas on eetiline kontrollimatut vohamist toetada? Toidu vajadus nälgivates riikides järjest kasvab. Annetuste ja abipakkide saatmisega me ainult soodustame seda. Mikrotasandil tundub eetiline aidata, kuid globaalsel tasandil mitte. Kui nälgivaid inimesi igal pool mujal toita, siis võiksid ka arenenud riikides inimesed seda hakata nõudma. Toit on üks suurimaid igapäevaseid kulutusi.
Leian, et toidupuudust ja raiskamist võiks vaadelda eraldi. Raiskamise vähendamine aitaks leevendada inimeste olukorda, kes seda teevad. Kui inimene viskab minema iga kuu 50% toidust, siis on tal võimalik vähendada 50% võrra enda kulusid toidule. See omakorda parendaks elujärge. Toiduraiskamine tuleneb puhtalt harimatusest. Kui see puuduks, siis toodetaks lihtsalt vähem. Tootlus on viidud ikkagi vastavaks tarbimisele/ostlemisele. Naiivne on loota, et toiduraiskamise vähendamine viib näljahädade lõpule vähem arenenud riikides.
Toidupuudus on ja jääb. Kõige ilmekamalt väljendab seda loodus, kus nõrgemad surevadki nälga. Inimühiskonnas tekitakase küsitavus, kas see on eetiline, kui vaatame teisi virelemas. Väidetavalt lastakse nii palju toitu raisku, et see sellega võiks kõik nälgivad inimesed maailmas ära toita. Nälgijate aitamist vaadatakse kui kohustust. Kas see tõesti on kohustus? Inimpopulatsioon paljuneb üle maa kontrollimatult sarnanedes pahaloomulisele kasvajale.
Kas on eetiline kontrollimatut vohamist toetada? Toidu vajadus nälgivates riikides järjest kasvab. Annetuste ja abipakkide saatmisega me ainult soodustame seda. Mikrotasandil tundub eetiline aidata, kuid globaalsel tasandil mitte. Kui nälgivaid inimesi igal pool mujal toita, siis võiksid ka arenenud riikides inimesed seda hakata nõudma. Toit on üks suurimaid igapäevaseid kulutusi.
Leian, et toidupuudust ja raiskamist võiks vaadelda eraldi. Raiskamise vähendamine aitaks leevendada inimeste olukorda, kes seda teevad. Kui inimene viskab minema iga kuu 50% toidust, siis on tal võimalik vähendada 50% võrra enda kulusid toidule. See omakorda parendaks elujärge. Toiduraiskamine tuleneb puhtalt harimatusest. Kui see puuduks, siis toodetaks lihtsalt vähem. Tootlus on viidud ikkagi vastavaks tarbimisele/ostlemisele. Naiivne on loota, et toiduraiskamise vähendamine viib näljahädade lõpule vähem arenenud riikides.