Tahaksin kommenteerida teemapüstituses toodud kahte olulisemat arutelu: toidupuudus maailma näljahäda põhjusena ning lääneriikide kohustus aidata abivajajaid arenguriikides. Mulle tundub, et kuigi eeltoodud probleemipüstitus ja faktid on õiged, on eetilise dilemma fookus eksitav ning võib teha rohkem kahju kui kasu.
Greenpeace'i uuringu kohaselt ületab maailmas toidu tootmine toidu tarbimist ning probleemi tuum ei seisne sugugi toidu vähesuses, vaid toidu kättesaadavuses. Toidu kasvatamine ja tootmine peaks olema paremini laiali jagunenud väiksematesse regioonidesse, nii et kõigil inimestel oleks ligipääs toidule.
Miks see täpsustus oluline on? Kuna eelneva postituse probleemipüstituse loogiline järeldus on, et toitu tuleb rohkem toota. Kui aga suurema toidutootmise saavutamiseks kasutatakse tavapäraseid meetodeid, milleks on intensiivne põllumajandus, siis on see maakerale ja inimestele hävitavate tagajärgedega. Intensiivpõllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid on toksilised kogu elukeskkonnale, nii sealsamas põllu peal, kui inimestele ja loomadele kaugemal läbi reostunud joogivee ja toiduainete tarbimise. Greenpeace'i aruanne toob välja kliimamuutuse mõju maakera peamistele põllumajanduspiirkondadele. Selles prognoositakse, et suur osa kesk-Aafrika, lõuna-Ameerika ja Aasia praeguseid peamisi põllumajandusalasid on muutumas kliima soojenemise tõttu kasutamatuteks. Lahenduseks ei ole intensiivpõllumaade suurendamine, vaid juba degradeerunud piirkondade taastamine ökoloogiliselt jätkusuutlike vahenditega ning väikefarmide kultuuri taastamine paljudes maakera piirkondades.
Teine aspekt teema püstituses on arutelu läänemaailma kohustuse üle aidata abivajajaid arengumaades toiduabiga. Selline arutelu on võrreldav sümboolselt väikse-Peetri ja suure-Peetri looga, kus suure-Peetri poolt loodud reegli kohaselt süüakse kõigepealt koos ära väikese-Peetri toit ja siis sööb igaüks oma. Muidugi oleks tore, kui suur-Peeter siis hiljem oma toitu ka jagab, kuid eetilisuse seisukohast peaks arutelu keskmes olema algselt loodud reegli ebaõiglus.
IAASTD (International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology for Development) aruanne toob välja ühe olulisema probleemina jätkusuutliku põllumajanduse ja toiduohutuse loomisel, et kehtivad kaubandusreeglid annavad eelised kõrge efektiivsusega põllumajandustegevusele, mis ei arvesta oma kuludesse ei tootmise keskkonnakulusid ega sotsiaalseid kulusid. IAASTD rõhutab vajadust toidukaubanduse reeglite muutmise järele selliselt, et väiksematel tootjatel ja farmeritel oleks ligipääs turule, infrastruktuurile ning kapitalile võrdsetel alustel. Taolised muutused nii riikide siseselt kui rahvusvaheliselt soodustaksid oluliselt jätkusuutliku toidukasvatuse ja jagamise süsteemi loomisele ülemaailmselt.
Toetudes eelnevale leian, et paigutades eetilise arutelu keskmesse “kas on ilus raisata toitu kui mujal maailmas on toidunappus?” on potentsiaal negatiivsete tagajärgede suurendamiseks suurem kui positiivsete tagajärgede loomiseks, kuna selline eetilise dilemma fookus viib tähelepanu ära peamiselt probleemi põhjuselt.
Tahaksin kommenteerida teemapüstituses toodud kahte olulisemat arutelu: toidupuudus maailma näljahäda põhjusena ning lääneriikide kohustus aidata abivajajaid arenguriikides. Mulle tundub, et kuigi eeltoodud probleemipüstitus ja faktid on õiged, on eetilise dilemma fookus eksitav ning võib teha rohkem kahju kui kasu.
Greenpeace'i uuringu kohaselt ületab maailmas toidu tootmine toidu tarbimist ning probleemi tuum ei seisne sugugi toidu vähesuses, vaid toidu kättesaadavuses. Toidu kasvatamine ja tootmine peaks olema paremini laiali jagunenud väiksematesse regioonidesse, nii et kõigil inimestel oleks ligipääs toidule.
Miks see täpsustus oluline on? Kuna eelneva postituse probleemipüstituse loogiline järeldus on, et toitu tuleb rohkem toota. Kui aga suurema toidutootmise saavutamiseks kasutatakse tavapäraseid meetodeid, milleks on intensiivne põllumajandus, siis on see maakerale ja inimestele hävitavate tagajärgedega. Intensiivpõllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid on toksilised kogu elukeskkonnale, nii sealsamas põllu peal, kui inimestele ja loomadele kaugemal läbi reostunud joogivee ja toiduainete tarbimise. Greenpeace'i aruanne toob välja kliimamuutuse mõju maakera peamistele põllumajanduspiirkondadele. Selles prognoositakse, et suur osa kesk-Aafrika, lõuna-Ameerika ja Aasia praeguseid peamisi põllumajandusalasid on muutumas kliima soojenemise tõttu kasutamatuteks. Lahenduseks ei ole intensiivpõllumaade suurendamine, vaid juba degradeerunud piirkondade taastamine ökoloogiliselt jätkusuutlike vahenditega ning väikefarmide kultuuri taastamine paljudes maakera piirkondades.
Teine aspekt teema püstituses on arutelu läänemaailma kohustuse üle aidata abivajajaid arengumaades toiduabiga. Selline arutelu on võrreldav sümboolselt väikse-Peetri ja suure-Peetri looga, kus suure-Peetri poolt loodud reegli kohaselt süüakse kõigepealt koos ära väikese-Peetri toit ja siis sööb igaüks oma. Muidugi oleks tore, kui suur-Peeter siis hiljem oma toitu ka jagab, kuid eetilisuse seisukohast peaks arutelu keskmes olema algselt loodud reegli ebaõiglus.
IAASTD (International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology for Development) aruanne toob välja ühe olulisema probleemina jätkusuutliku põllumajanduse ja toiduohutuse loomisel, et kehtivad kaubandusreeglid annavad eelised kõrge efektiivsusega põllumajandustegevusele, mis ei arvesta oma kuludesse ei tootmise keskkonnakulusid ega sotsiaalseid kulusid. IAASTD rõhutab vajadust toidukaubanduse reeglite muutmise järele selliselt, et väiksematel tootjatel ja farmeritel oleks ligipääs turule, infrastruktuurile ning kapitalile võrdsetel alustel. Taolised muutused nii riikide siseselt kui rahvusvaheliselt soodustaksid oluliselt jätkusuutliku toidukasvatuse ja jagamise süsteemi loomisele ülemaailmselt.
Toetudes eelnevale leian, et paigutades eetilise arutelu keskmesse “kas on ilus raisata toitu kui mujal maailmas on toidunappus?” on potentsiaal negatiivsete tagajärgede suurendamiseks suurem kui positiivsete tagajärgede loomiseks, kuna selline eetilise dilemma fookus viib tähelepanu ära peamiselt probleemi põhjuselt.
Viited:
- Greanpeace'i aruanne (2009) “Agriculture at a Crossroads: Food for Survival”, http://www.greenpeace.org/international/en/publications/reports/agricult...
- IAASTD (2008), Summary for Decision Makers of the Global Report. http://www.unep.org/dewa/agassessment/docs/IAASTD_GLOBAL_SDM_JAN_2008.pdf