Eksisteerib n-ö suuline tava, et kui õppevormiks on loeng (ainult õppejõud räägib ja üliõpilased ainult kuulavad), siis kohal käima ei pea ja vastavalt ei ole ka vaja vabandada ega põhjendada. Kust materjali saad, et pärast eksam edukalt teha, on su oma asi (üldiselt õppejõud näitab kätte ka vajalikud materjalid ja alati võib ju kaastudengi konspekti küsida). Kui õppevormiks on seminar või praktikum vm, siis seal täidavad üliõpilased üldjuhul ka ise teatud ülesandeid, mis võivad olla kas hindelised või arvestuslikud või siis lihtsalt eeldatakse, et kui sa kohal olid, siis küllap sa aktiivselt kaasa mõtlesid ja ei lugenud ajalehte, isegi kui sa ühtegi sõna ei poetanud, ikkagi saad kohalolemise eest punktikese kirja. Selle, kas seminaris peab kohal käima või ei pea ja vastavalt siis vabandama või põhjendama, määrab iga õppejõud ise, nt mõni ütleb, mitu korda tohib puududa - kas põhjendusega või põhjenduseta. Isegi kui sul on pikaajaline haigus ja seega täiesti mõjuv põhjus, siis selle puudumiste arvu ületamisel sa lihtsalt ei saa seda ainet teha, sest mingid olulised ülesanded on tegemata. Nt laboritööd sa ei saa pühapäeviti kodus ise järgi teha, sest sul pole vastavaid vahendeid. Tänapäeval on loengute ja seminaride/praktikumide osas küll ka vahevorme, nt n-ö "rikastatud loeng": et auditoorium kuulamise ajal unne ei vajuks, antakse vahepeal ülesandeid. Kui õppejõud määrab, et nende ülesannete täitmine on kohustuslik, siis võib juhtuda, et loengus käimine on ka kohustuslik, nimed pannakse kirja ja see loeb hinde või arvestuse saamisel. Sellisel juhul tulekski õppejõule öelda, et puudute -- seda tuleks minu arvates võtta rohkem nagu küsimist, et ma puudusin, kuidas ma saaks selle korvata, et aine ikka tehtud saaks? Üldisi reegleid üle ülikooli ei saagi kehtestada seetõttu, et nii palju on erinevaid õppevorme ja lahendusi, kuidas mingi õppejõud oma aine korraldab, milliseid ülesandeid jagab, kuidas ülesannete täitmist kontrollib jne. Eeldatakse, et üliõpilane on täiskasvanud inimene ja ilma põhjuseta ta lihtsalt ei puudugi. Kui suudad aine nõuded täita ilma kohal käimata, siis tuult tiibadesse! Kui ei suuda – siis kukud ülikoolist välja ja kedagi ei huvita. Kui mõni õppejõud tahabki nt arstitõendit puudumise korral, siis võiks ka järeldada, et see õppejõud ei pea tudengit veel täie aruga täiskasvanuks (ja vahel on ka põhjust) ning teda huvitab, et välja ei kukutaks. Igal juhul – kui kahtled, tasub alati õppejõu käest üle küsida.
Eksisteerib n-ö suuline tava, et kui õppevormiks on loeng (ainult õppejõud räägib ja üliõpilased ainult kuulavad), siis kohal käima ei pea ja vastavalt ei ole ka vaja vabandada ega põhjendada. Kust materjali saad, et pärast eksam edukalt teha, on su oma asi (üldiselt õppejõud näitab kätte ka vajalikud materjalid ja alati võib ju kaastudengi konspekti küsida). Kui õppevormiks on seminar või praktikum vm, siis seal täidavad üliõpilased üldjuhul ka ise teatud ülesandeid, mis võivad olla kas hindelised või arvestuslikud või siis lihtsalt eeldatakse, et kui sa kohal olid, siis küllap sa aktiivselt kaasa mõtlesid ja ei lugenud ajalehte, isegi kui sa ühtegi sõna ei poetanud, ikkagi saad kohalolemise eest punktikese kirja. Selle, kas seminaris peab kohal käima või ei pea ja vastavalt siis vabandama või põhjendama, määrab iga õppejõud ise, nt mõni ütleb, mitu korda tohib puududa - kas põhjendusega või põhjenduseta. Isegi kui sul on pikaajaline haigus ja seega täiesti mõjuv põhjus, siis selle puudumiste arvu ületamisel sa lihtsalt ei saa seda ainet teha, sest mingid olulised ülesanded on tegemata. Nt laboritööd sa ei saa pühapäeviti kodus ise järgi teha, sest sul pole vastavaid vahendeid. Tänapäeval on loengute ja seminaride/praktikumide osas küll ka vahevorme, nt n-ö "rikastatud loeng": et auditoorium kuulamise ajal unne ei vajuks, antakse vahepeal ülesandeid. Kui õppejõud määrab, et nende ülesannete täitmine on kohustuslik, siis võib juhtuda, et loengus käimine on ka kohustuslik, nimed pannakse kirja ja see loeb hinde või arvestuse saamisel. Sellisel juhul tulekski õppejõule öelda, et puudute -- seda tuleks minu arvates võtta rohkem nagu küsimist, et ma puudusin, kuidas ma saaks selle korvata, et aine ikka tehtud saaks? Üldisi reegleid üle ülikooli ei saagi kehtestada seetõttu, et nii palju on erinevaid õppevorme ja lahendusi, kuidas mingi õppejõud oma aine korraldab, milliseid ülesandeid jagab, kuidas ülesannete täitmist kontrollib jne. Eeldatakse, et üliõpilane on täiskasvanud inimene ja ilma põhjuseta ta lihtsalt ei puudugi. Kui suudad aine nõuded täita ilma kohal käimata, siis tuult tiibadesse! Kui ei suuda – siis kukud ülikoolist välja ja kedagi ei huvita. Kui mõni õppejõud tahabki nt arstitõendit puudumise korral, siis võiks ka järeldada, et see õppejõud ei pea tudengit veel täie aruga täiskasvanuks (ja vahel on ka põhjust) ning teda huvitab, et välja ei kukutaks. Igal juhul – kui kahtled, tasub alati õppejõu käest üle küsida.