Tere!
Üldlevinud teadmine ja ka suhtumine on, et ülikoolis käimine on üliõpilasetele vabatahtlik. See tähendab, et loengutest osavõtmine või puudumine jääb meie endi südametunnistuse asjaks. Siinjuures puuduvad küll ülikoolis ühtsed nõuded, kuid selgust peaksid tooma ÕIS-is õppetööde lõplikule hindamisele pääsemise tingimused. Samas tekib mul küsimus, et mis eesmärgil me siis ülikoolis käime? Kas ainult selleks, et eeskirjades näpuga järge ajada ja täpselt nii palju teha kui näevad ette ainekavad? Kuna me aga oma käekäiku (tervislikke põhjuseid) ette ei oska ennustada, siis peaks puudumiste osas olema kokku lepitud õppeaine avaloengus ja kui õppejõud antud teemat ei käsitle, siis paluda seda täpsustada.
Minu arvates pole puudumisest teavitamise ajendiks auditooriumi suurus (olgu see siis 10 või 100). Pigem on tegu meie käitumisharjumistega, kus teavitame viisakusest (sarnaselt Meerile), et õppejõud saaks näiteks õppematerjalide või –meetodite osas arvestada osalejate arvuga. Selle tõttu toetan Egle suhtumist iga kord olenemata auditooriumi suurusest puudumisest ette teavitada. Leian, et 100-inimeseliste voorude korral on hirm õppejõu koormamise osas vabandustega liigne. Eeldame, et puudujaid on ikka vähemuses. Pigem näitab see meie austust õppejõu vastus. See, kas meie vabandustele vastatakse jääb aga õppejõu väärtusnormide piiridesse.
Puudumise põhjendamine ei ole minu arvates oluline selle tõttu, kas õppejõud mäletab minu nägu või mitte, vaid kas puudumine mõjutab kuidagi minu teadmiste omandamist. Olen kogenud, et üliõpilased, kes käivad kõikides loengutes kohal sooritavad ka aine arvestuse või eksami edukamalt. Seega minu soovitus on küll alati puudumisest teada anda. Põhjendamise osas nõustun Egle ja Meeriga, et seda võiks teha lühidalt.
Tere!
Üldlevinud teadmine ja ka suhtumine on, et ülikoolis käimine on üliõpilasetele vabatahtlik. See tähendab, et loengutest osavõtmine või puudumine jääb meie endi südametunnistuse asjaks. Siinjuures puuduvad küll ülikoolis ühtsed nõuded, kuid selgust peaksid tooma ÕIS-is õppetööde lõplikule hindamisele pääsemise tingimused. Samas tekib mul küsimus, et mis eesmärgil me siis ülikoolis käime? Kas ainult selleks, et eeskirjades näpuga järge ajada ja täpselt nii palju teha kui näevad ette ainekavad? Kuna me aga oma käekäiku (tervislikke põhjuseid) ette ei oska ennustada, siis peaks puudumiste osas olema kokku lepitud õppeaine avaloengus ja kui õppejõud antud teemat ei käsitle, siis paluda seda täpsustada.
Minu arvates pole puudumisest teavitamise ajendiks auditooriumi suurus (olgu see siis 10 või 100). Pigem on tegu meie käitumisharjumistega, kus teavitame viisakusest (sarnaselt Meerile), et õppejõud saaks näiteks õppematerjalide või –meetodite osas arvestada osalejate arvuga. Selle tõttu toetan Egle suhtumist iga kord olenemata auditooriumi suurusest puudumisest ette teavitada. Leian, et 100-inimeseliste voorude korral on hirm õppejõu koormamise osas vabandustega liigne. Eeldame, et puudujaid on ikka vähemuses. Pigem näitab see meie austust õppejõu vastus. See, kas meie vabandustele vastatakse jääb aga õppejõu väärtusnormide piiridesse.
Puudumise põhjendamine ei ole minu arvates oluline selle tõttu, kas õppejõud mäletab minu nägu või mitte, vaid kas puudumine mõjutab kuidagi minu teadmiste omandamist. Olen kogenud, et üliõpilased, kes käivad kõikides loengutes kohal sooritavad ka aine arvestuse või eksami edukamalt. Seega minu soovitus on küll alati puudumisest teada anda. Põhjendamise osas nõustun Egle ja Meeriga, et seda võiks teha lühidalt.