Olen samuti mõelnud, kuivõrd eetiline on loengutes arvutis kõrvaliste asjadega tegelemine. Põhitöökoha kõrvalt koolis käies tunnistan, et olen ka ise õppetöö ajal palgatööd teinud ja seda lihtsalt ajapuuduse tõttu, teisalt ka igava loengu pärast. See ei olnud vabandus vaid üks näide, mis väljendab tegelikult minu lugupidamatust loengupidaja vastu. Nutiseadmete kasumine on muutunud nii massiliseks ja loomulikuks elu osaks, et minu arvates on oluline iga õppeaine alguses rõhutada kuivõrd aktsepteeritud on arvuti kasutamine. Reeglites kokku leppimine on hea viis korra tagamiseks ja ka eelduseks, et nendest kinni peetakse. Kuidas seda reglementeeritakse, kas nagu on toodud eelnevas foorumis, et arvuti tuleb loengu alguses üldse ära panna või võib kasutada aga ei tohi häirida kaasõppijaid, on iga õppejõu enda valik. Leian, et korra tagamine on õppejõu kohustus, kui õppijad seda ise tagada ei suuda. Omaette küsimus on see, kuidas kord tagada - kas diskreetselt või käskivalt ja võib-olla sedasi õppijat solvaval viisil. Olen ise tihti seisnud eelneva küsimuse ees – kuidas seda teha. Mõneti olen leidnud lahenduse – ruumis ringi liikumine ja arvutis olijatele sõna andmine. Kas see aga on piisav lahendus ja viib arusaamisele, et õppija peaks oma arvuti kasutamise harjumust muutma. Küsimusele, kas TÜ üliõpilased vajaksid eetikakoodeksit, vastaksin, et kui see on lihtsalt üks formular kuskil ülikooli üldiste eeskirjade nimekirjas, siis kas see avaldaks soovitud mõju? Pigem peaks tehnoloogiliste vahendite kasutamine olema õppeeskirjas ära toodud ja nii ka õppijalt-õppijale suusõnaliselt edasi antav teave. Väärtuskasvatuse osas nõustun eeltooduga, et ülikool võiks tegeleda käitumismustrite muutmisega või vähemalt tähelepanu pööramisega. Oleme oma harjumustes tihti niivõrd kinni, et kõrvalise inimeses tähelepanekud või märkused võivad meile pikemas perspektiivis positiivset mõju avaldada. Hea näide oli eelnevas postituses töökohale edasi kantavad harjumused.
Olen samuti mõelnud, kuivõrd eetiline on loengutes arvutis kõrvaliste asjadega tegelemine. Põhitöökoha kõrvalt koolis käies tunnistan, et olen ka ise õppetöö ajal palgatööd teinud ja seda lihtsalt ajapuuduse tõttu, teisalt ka igava loengu pärast. See ei olnud vabandus vaid üks näide, mis väljendab tegelikult minu lugupidamatust loengupidaja vastu. Nutiseadmete kasumine on muutunud nii massiliseks ja loomulikuks elu osaks, et minu arvates on oluline iga õppeaine alguses rõhutada kuivõrd aktsepteeritud on arvuti kasutamine. Reeglites kokku leppimine on hea viis korra tagamiseks ja ka eelduseks, et nendest kinni peetakse. Kuidas seda reglementeeritakse, kas nagu on toodud eelnevas foorumis, et arvuti tuleb loengu alguses üldse ära panna või võib kasutada aga ei tohi häirida kaasõppijaid, on iga õppejõu enda valik. Leian, et korra tagamine on õppejõu kohustus, kui õppijad seda ise tagada ei suuda. Omaette küsimus on see, kuidas kord tagada - kas diskreetselt või käskivalt ja võib-olla sedasi õppijat solvaval viisil. Olen ise tihti seisnud eelneva küsimuse ees – kuidas seda teha. Mõneti olen leidnud lahenduse – ruumis ringi liikumine ja arvutis olijatele sõna andmine. Kas see aga on piisav lahendus ja viib arusaamisele, et õppija peaks oma arvuti kasutamise harjumust muutma. Küsimusele, kas TÜ üliõpilased vajaksid eetikakoodeksit, vastaksin, et kui see on lihtsalt üks formular kuskil ülikooli üldiste eeskirjade nimekirjas, siis kas see avaldaks soovitud mõju? Pigem peaks tehnoloogiliste vahendite kasutamine olema õppeeskirjas ära toodud ja nii ka õppijalt-õppijale suusõnaliselt edasi antav teave. Väärtuskasvatuse osas nõustun eeltooduga, et ülikool võiks tegeleda käitumismustrite muutmisega või vähemalt tähelepanu pööramisega. Oleme oma harjumustes tihti niivõrd kinni, et kõrvalise inimeses tähelepanekud või märkused võivad meile pikemas perspektiivis positiivset mõju avaldada. Hea näide oli eelnevas postituses töökohale edasi kantavad harjumused.