Lisa kommentaar

Populaarsetel toidublogijatel ja telekokkadel on suur mõjuvõim oma vaatajaskonna ja sealtkaudu ka nende lähikondlaste üles. Näide kinoast on päris huvitav ja tabav. Kinoa ei ole küll Eestis nii populaarne, kui ka meil kipub olema trendiühiskond. Jaapanis populariseerisid toidublogijad ja telekokad algul banaani, tomati ja siis maasika dieeti. Massipsühhoos oli sedavõrd tugev, et tulemuseks olid moedieettoodetest tühjad poeletid. Need toiduained ei mõjuta küll toiduainete tootjaid negatiivselt, nagu kinoa puhul.
Järgmine dieedi ja trendihitt oli Jaapanis ja siis ka mujal maailmas Wagyu veise ehk Kobe liha, mis selle veise käivet kohe suurendas. Eelmisest aastast on jaapanlased saanud ka loa seda liha Euroopasse eksportida. Ka on siinjuures eetiliselt korrektne põhimõte läbipaistvus. Tarbijatel on õigus teada, milliseid toiduaineid kasutatakse, kust need tulevad ja kuidas neid on toodetud. Kobe veise kasvatus on väga rangelt reglementeeritud.
Teatavasti on loomakasvatus üks suurimaid keskkonnariske ja eetiliselt küsitav. Kobe lehmade pidamine oleks ideaalis muidugi üks parimaid viise liigset lihatarbimist piirata, kuna see liha on ülikallis, ligikaudu 300 euro/kg, ja mitte kõik ei taha sellise hinna eest liha tarbida. Lehmi peetakse suurepärastes oludes, nende tervislikku seisundit jälgitakse hoolega, neid ei ravita antibiootikumidega, linnalegendid räägivad, et neile lastakse klassikalist muusikat, tehakse massaaži. Kobe veiseid joodetakse alkohoolsete jookidega, mis võimaldab rasval lihastes ühtlaselt laiali jaotuda.Nnende eluiga on 500 päeva (tavatingimustes kasvatatud veisel 250‒300 päeva). Eesmärk on ka vähendada võimalikult palju nende tapmise hetkel lihasse tekkivat stressihormooni taset.
Kõik see kokku peaks olema läbipaistva, tervislikum ja kindlasti loomasõbralikum kui farmiloomakasvatus, mistõttu võib väita, et lihasöömine võib olla ka bioeetiliselt korrektsem kui tavaliselt seda tajutakse.