Mulle meeldib, et selline teema on ka siin eetilisuse vaatepunktist üles tõstatatud. Olen arvamusel, et igaüks võib "üles riputada" mida iganes ta parajasti sööb – see on ehk virtuaalne vaste toidupäevikule – ise küsimus on ühe või teise toiduaine või ka toitumisstiili propageerimine, mille puhul võiks ju kirjutada ka mõista vastutust propageeritu tõekspidamise suhtes. Ent kogu probleemistik on minu meelest keerulisem. Artiklit lugedes tekkis mul kohe kaks suhteliselt ületamatut küsimust. Esiteks, miks just (või ainult) toidublogijad? Kas samasugused eetilised normid (st vastutus öeldu tõekspidavusel) ei peaks mitte kehtima igasuguse informatsiooni või arvamuse levitamisel? Ja teiseks: miks just hanemalts? Sarnaseid näiteid võiks tuua ka paljude teiste taimede jm, nt soja puhul, kus asja taga ei ole sugugi mitte blogijad. Aga ka, ja õigupoolest enamgi lihatööstuse puhul: nii on nt Brasiilias vihmametsade hävitamise üheks oluliseks motiiviks just karjamaade rajamine, ehkki nood ei kesta üle mõne suhteliselt üksiku aasta. Tegelik põhjus on kõigil juhtudel sama: selleks on suurkorporatsiooni huvi suure kasumi järele, ehk teisisõnu tööstuslik tootmine. (Artikli põhjal tuleb järeldada ka et põlisrahvalt maa kokku ostmine – mida muidu peaks tähendama ütlus, et "kohalikud põllumehed ei saagi seda enam endale lubada", sest oma maale võib igaüks külvata mida ise tahab.) Siit tekib uus eetiline küsimus: kas toidublogija peaks vastutama selle eest, kuidas tema tarbitavat toiduainet toodetakse? Ilmselt jah, ja ei. Teisisõnu – mõistagi ei saa blogija võtta endale kogu vastutust tootmismeetodi eest; selle välja selgitamine on mõnel puhul olla seejuures väga töömahukas või suisa võimatu. Pärisin näiteks kunagi toodet "Eesti müsli" pakkuvalt firmalt Budget OÜ, kust nende toodete tooraine pärineb ja kas selle hulgas on ka midagi päriselt eestimaist. Vastust ma aga ei saanudki (– ja ma usun, et see poleks mulle ka meeldinud.) Siiski saab langetada teatud eetilisi valikuid. Kasvõi sedasama hanemaltsa on võimalik osta mahetootena, või nn. Fair Trade tootena, kus on vähendatud nii keskkonnakahju kui ka tagatud see, et võimalikult suur osa tulu läheks vahetult tootjale (põllumehele). Teiseks saab alati eelistada omamaist toidukraami, sõltumata sellest, millist "menüüd" keegi pooldab. Igas kliimas on tegelikult olemas oma nn. supertoidud. Küsimust sellest, milline menüü on tervislikum, oleks mu meelest targem siinsest diskussioonist aga üldse eemal hoida. Minu kogemuses ollakse ka teadlaste keskel neis küsimustes nõnda lõhenenud, et mingile ühtsele, nii-öelda objektiivsele alusele jõuda on siin praktiliselt võimatu.
Mulle meeldib, et selline teema on ka siin eetilisuse vaatepunktist üles tõstatatud. Olen arvamusel, et igaüks võib "üles riputada" mida iganes ta parajasti sööb – see on ehk virtuaalne vaste toidupäevikule – ise küsimus on ühe või teise toiduaine või ka toitumisstiili propageerimine, mille puhul võiks ju kirjutada ka mõista vastutust propageeritu tõekspidamise suhtes. Ent kogu probleemistik on minu meelest keerulisem. Artiklit lugedes tekkis mul kohe kaks suhteliselt ületamatut küsimust. Esiteks, miks just (või ainult) toidublogijad? Kas samasugused eetilised normid (st vastutus öeldu tõekspidavusel) ei peaks mitte kehtima igasuguse informatsiooni või arvamuse levitamisel? Ja teiseks: miks just hanemalts? Sarnaseid näiteid võiks tuua ka paljude teiste taimede jm, nt soja puhul, kus asja taga ei ole sugugi mitte blogijad. Aga ka, ja õigupoolest enamgi lihatööstuse puhul: nii on nt Brasiilias vihmametsade hävitamise üheks oluliseks motiiviks just karjamaade rajamine, ehkki nood ei kesta üle mõne suhteliselt üksiku aasta. Tegelik põhjus on kõigil juhtudel sama: selleks on suurkorporatsiooni huvi suure kasumi järele, ehk teisisõnu tööstuslik tootmine. (Artikli põhjal tuleb järeldada ka et põlisrahvalt maa kokku ostmine – mida muidu peaks tähendama ütlus, et "kohalikud põllumehed ei saagi seda enam endale lubada", sest oma maale võib igaüks külvata mida ise tahab.) Siit tekib uus eetiline küsimus: kas toidublogija peaks vastutama selle eest, kuidas tema tarbitavat toiduainet toodetakse? Ilmselt jah, ja ei. Teisisõnu – mõistagi ei saa blogija võtta endale kogu vastutust tootmismeetodi eest; selle välja selgitamine on mõnel puhul olla seejuures väga töömahukas või suisa võimatu. Pärisin näiteks kunagi toodet "Eesti müsli" pakkuvalt firmalt Budget OÜ, kust nende toodete tooraine pärineb ja kas selle hulgas on ka midagi päriselt eestimaist. Vastust ma aga ei saanudki (– ja ma usun, et see poleks mulle ka meeldinud.) Siiski saab langetada teatud eetilisi valikuid. Kasvõi sedasama hanemaltsa on võimalik osta mahetootena, või nn. Fair Trade tootena, kus on vähendatud nii keskkonnakahju kui ka tagatud see, et võimalikult suur osa tulu läheks vahetult tootjale (põllumehele). Teiseks saab alati eelistada omamaist toidukraami, sõltumata sellest, millist "menüüd" keegi pooldab. Igas kliimas on tegelikult olemas oma nn. supertoidud. Küsimust sellest, milline menüü on tervislikum, oleks mu meelest targem siinsest diskussioonist aga üldse eemal hoida. Minu kogemuses ollakse ka teadlaste keskel neis küsimustes nõnda lõhenenud, et mingile ühtsele, nii-öelda objektiivsele alusele jõuda on siin praktiliselt võimatu.