Kirjutise fookuses on küsimus toidublogija rollist ja vastutusest. Autor arutleb kinoa näitel ja uurib, kas toidublogijatele on vaja eraldi koodeksit ja missuguseid aspekte see koodeks siis nö katma peaks. Autor näikse vaikimisi olevat seisukohal, et on teatav vastutus, ent otsesõnu selle kasuks ei argumenteeri. Ja samuti paistab lootvat, et kui inimesi informeerida, et siis tekib teadlikkus, vastutus ja südametunnistus.
Need loos ära toodud koodeksid on minu jaoks veidi liiga lühikesed ja tekkis tunne, et midagi on puudu, tahaks nagu midagi veel (seda siis lisaks ajakirjanduse ja publitseerimise omadele). Aga mis see midagi veel on, ei oskagi nii täpselt sõnastada. Kui aga öelda midagi võttes arvesse autori fookust eetiliste küsitavuste ja vastutuse teemal, siis äkki võtta õppust Eesti teadlaste eetikakoodekist, eriti üldpunktidest ning teadlane kui ekspert osas. Nt punktid 1.1, 1.4, 1.8, 5.2, 5.3. (kohustused ühiskonna ja ümbritseva keskkonna suhtes, vastutab moraalselt niisuguse tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada kogu inimkonna, keskkonna, riigi või üksikisikute sotsiaalsete institutsioonide arengut [vastutab sellise promo eest, mis …], kohustus on kaasa aidata saavutuste rakendamisele inimkonna hüvanguks, ökosüsteemi säilitamisele ja tugevdamisele ning loodusvarade säästlikule ja jätkusuutlikule kasutamisele, ollakse ekspert kui suudetakse jääda erapooletuks, ausalt, erapooletult, vastutustundega). Samuti peaks ka midagi olema huvide konfliktist. See viimane pole ju läbinisti halb iseenesest, oluline on avalikustamine, et võib esineda kallutatus, mõjutamine ühe või teisest tegurist, ajaolust. Selline läbipaistvus peaks ju olema ennekõike blogija enda huvides, sest suurendab usaldusväärsust, tõsiselt võetavust.
Üks põhilisi küsimusi ongi selles, et kuhu see vastutuse piir tõmmata. Et mille eest vastutatakse? Nt asjaolu, et kas asju esitatakse justkui promo (nt sööge teie ka nii ja just seda) või mõnel teisel viisil (nt see võib ehk aidata neid, kel gluteenitalumatus). See piiri tõmbamine on keerukas. Üks asi põhjustab ühe olukorra, see omakorda teise asjade seisu, seega pikka perspektiivi ei ole võimalik aegade lõpuni ette näha, sest liiga palju ju muutujaid. Aga kuidas siis toimetada? Arvestada ettekavatsetud tagajärgi, konkreetseid tagajärgi, tagajärgi, mida on mõistlik oodata. Nt sõltuvalt esituse viisist, promo puhul tahavad kõik ka nö popid ja noortepärased olla, tervislikel põhjustel piiratud toidusedeliga inimesed aga võivad hoopis tänulik olla, et tekib variatiivsus ja vaheldus. Mina sooviks nt teada, et kas need Peruu ja Boliivia vaesed põllumehed jäid seepärast nälga (see tagajärg on moraalselt taunitav) või nad lihtsalt pidid midagi muud sööma (mis ei maksa rohkem, aga on lihtsalt nt vähem maitsev? Või mida nende organism ei võta hästi vastu, seeläbi nö pole sama toitev ja tervislik vmt?) Subjektiivne maitse-eelistus ei ole argument, samas ebatervislikkus või talumatus juba on. Kõige kaalukam on arvatavasti keskkonnamõjude argument, kuigi jah, ka blogijate hulgas võib olla neid, kes arvavad, et moraalsed kohustused piirduvad vaid teiste inimestega ja mitte loomadega, ökosüsteemist rääkimata. Eks sellisel juhul jätkatakse nii, nagu pole midagi juhtunud.
Minu vastus autori küsimusele, et mida teha kui selgub, et kõik ei olegi nii roosiline, ent autor on lugejaid kutsunud tarbima, on variant b, ehk informeerida lugejaid. Esitada ausalt uut, täiendavat informatsiooni. Näidata seeläbi, et hoolitakse ja vastutatakse, näitakse, et mõistetakse, et tegudel on tagajärjed ja kui need tekivad, siis tegeletakse nendega. Variant a tundub natuke imelik selles mõttes, et vaid nö vormilise kuulekuse pärast öelda, et ma nüüd taganen sellest üleskutsest, see ju pole ka eesmärk, tegu on ju tehtud. Saab vaid uusi asjaolusid lisada, mis edaspidi asju muuta võivad. Seega mulle tundub kõige mõistlikum, et informeerida lugejaid ja seeläbi muutub ka üleskutse, et see pole enam nö pime hurraa, vaid kaalutletud. Samuti informeerimine võimaldab seda, et igaüks (nö lugeja tänavalt) teeb siis uute asjaolude valguses oma valiku, lähtuvalt sellest, kuivõrd talle kas oma kõht, uudishimu, trendikus või vaesed põllumehed tuhandete kilomeetrite kaugusel või keskkond ja käitumise mõju sellele laiemalt korda lähevad.
Kirjutise fookuses on küsimus toidublogija rollist ja vastutusest. Autor arutleb kinoa näitel ja uurib, kas toidublogijatele on vaja eraldi koodeksit ja missuguseid aspekte see koodeks siis nö katma peaks. Autor näikse vaikimisi olevat seisukohal, et on teatav vastutus, ent otsesõnu selle kasuks ei argumenteeri. Ja samuti paistab lootvat, et kui inimesi informeerida, et siis tekib teadlikkus, vastutus ja südametunnistus.
Need loos ära toodud koodeksid on minu jaoks veidi liiga lühikesed ja tekkis tunne, et midagi on puudu, tahaks nagu midagi veel (seda siis lisaks ajakirjanduse ja publitseerimise omadele). Aga mis see midagi veel on, ei oskagi nii täpselt sõnastada. Kui aga öelda midagi võttes arvesse autori fookust eetiliste küsitavuste ja vastutuse teemal, siis äkki võtta õppust Eesti teadlaste eetikakoodekist, eriti üldpunktidest ning teadlane kui ekspert osas. Nt punktid 1.1, 1.4, 1.8, 5.2, 5.3. (kohustused ühiskonna ja ümbritseva keskkonna suhtes, vastutab moraalselt niisuguse tegevuse eest, mis võib oluliselt mõjutada kogu inimkonna, keskkonna, riigi või üksikisikute sotsiaalsete institutsioonide arengut [vastutab sellise promo eest, mis …], kohustus on kaasa aidata saavutuste rakendamisele inimkonna hüvanguks, ökosüsteemi säilitamisele ja tugevdamisele ning loodusvarade säästlikule ja jätkusuutlikule kasutamisele, ollakse ekspert kui suudetakse jääda erapooletuks, ausalt, erapooletult, vastutustundega). Samuti peaks ka midagi olema huvide konfliktist. See viimane pole ju läbinisti halb iseenesest, oluline on avalikustamine, et võib esineda kallutatus, mõjutamine ühe või teisest tegurist, ajaolust. Selline läbipaistvus peaks ju olema ennekõike blogija enda huvides, sest suurendab usaldusväärsust, tõsiselt võetavust.
Üks põhilisi küsimusi ongi selles, et kuhu see vastutuse piir tõmmata. Et mille eest vastutatakse? Nt asjaolu, et kas asju esitatakse justkui promo (nt sööge teie ka nii ja just seda) või mõnel teisel viisil (nt see võib ehk aidata neid, kel gluteenitalumatus). See piiri tõmbamine on keerukas. Üks asi põhjustab ühe olukorra, see omakorda teise asjade seisu, seega pikka perspektiivi ei ole võimalik aegade lõpuni ette näha, sest liiga palju ju muutujaid. Aga kuidas siis toimetada? Arvestada ettekavatsetud tagajärgi, konkreetseid tagajärgi, tagajärgi, mida on mõistlik oodata. Nt sõltuvalt esituse viisist, promo puhul tahavad kõik ka nö popid ja noortepärased olla, tervislikel põhjustel piiratud toidusedeliga inimesed aga võivad hoopis tänulik olla, et tekib variatiivsus ja vaheldus. Mina sooviks nt teada, et kas need Peruu ja Boliivia vaesed põllumehed jäid seepärast nälga (see tagajärg on moraalselt taunitav) või nad lihtsalt pidid midagi muud sööma (mis ei maksa rohkem, aga on lihtsalt nt vähem maitsev? Või mida nende organism ei võta hästi vastu, seeläbi nö pole sama toitev ja tervislik vmt?) Subjektiivne maitse-eelistus ei ole argument, samas ebatervislikkus või talumatus juba on. Kõige kaalukam on arvatavasti keskkonnamõjude argument, kuigi jah, ka blogijate hulgas võib olla neid, kes arvavad, et moraalsed kohustused piirduvad vaid teiste inimestega ja mitte loomadega, ökosüsteemist rääkimata. Eks sellisel juhul jätkatakse nii, nagu pole midagi juhtunud.
Minu vastus autori küsimusele, et mida teha kui selgub, et kõik ei olegi nii roosiline, ent autor on lugejaid kutsunud tarbima, on variant b, ehk informeerida lugejaid. Esitada ausalt uut, täiendavat informatsiooni. Näidata seeläbi, et hoolitakse ja vastutatakse, näitakse, et mõistetakse, et tegudel on tagajärjed ja kui need tekivad, siis tegeletakse nendega. Variant a tundub natuke imelik selles mõttes, et vaid nö vormilise kuulekuse pärast öelda, et ma nüüd taganen sellest üleskutsest, see ju pole ka eesmärk, tegu on ju tehtud. Saab vaid uusi asjaolusid lisada, mis edaspidi asju muuta võivad. Seega mulle tundub kõige mõistlikum, et informeerida lugejaid ja seeläbi muutub ka üleskutse, et see pole enam nö pime hurraa, vaid kaalutletud. Samuti informeerimine võimaldab seda, et igaüks (nö lugeja tänavalt) teeb siis uute asjaolude valguses oma valiku, lähtuvalt sellest, kuivõrd talle kas oma kõht, uudishimu, trendikus või vaesed põllumehed tuhandete kilomeetrite kaugusel või keskkond ja käitumise mõju sellele laiemalt korda lähevad.