Ühest küljest on hea meel, et välja toodud kriteeriumid ei erine oluliselt riikliku õppekava üldosas välja toodud õppe- ja kasvatuseesmärkidest (vt. põhikooli õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13273133, gümnaasiumi õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13272925), vaid on nendega üldises mõttes kooskõlas, nüansseerivad neid või esitavad veidi teises sõnastuses. See tähendab, et õppekavasid koostavate ekspertide ning avaliku üldsuse arvamused langevad selles osas üldiselt kokku, ning võib öelda, et need kaks instantsi toetavad üksteise püüdeid kujundada kasvavast lapsest või noorest teatud tüüpi indiviid ja ühiskonna liige. Probleemiks on aga sõnastatud põhimõtete liigne üldsõnalisus, mis siin toodud nimekirjas küll vähem haridusteadusele spetsiifilises abstraktses keelepruugis esitatud, kuid siiski piisavalt üldistena, et viia arusaamiseni, kuidas nende hea kooli kriteeriumite täitmiseni jõuda. Kui sõnastada probleemi teadusfilosoofiliselt, on olemas valdavalt tegemist kontemplatsiooniga (teatud hoiakute sõnastamine), ent mitte interventsiooniga (protsessi vahele sekkumine).
Teiseks, nagu üks eespool kõneleja osutas, on praeguse aja Eesti haridussüsteem liialt kallutatud informatsiooni edasiandmise suunas ning õppimisprotsess peaks kujutama endast informatsiooni omandamist viisil, mis toetaks loovust ja kogemuslikkust. Olen sellise seisukohaga nõus: lihtsalt pähe õpitud teadmine jääb inimesele võõraks, ja kui inimene sellega ei suhestu, mõjub see kokkuvõttes inimidentiteedi terviklikkusele lagundavalt. Teadmiste olulisust aga ei maksa tänapäevases teadmistepõhises ühiskonnas alahinnata, ja kui õppija ise kunagi tulevikus teadlasena teadmisi ei loo, siis vähemalt peaks ta oskama teadmist kui sellist väärtustada. Eespool toodud nimekirjas on teadmistele (sõnaga "õpitulemused") viidatud ainult ühel korral, ja sedagi mitte nimekirja põhiosas. Kool on ka teadmiste saamise asutus, ja tänapäeva ühiskonnas üks kohti, kus neid on võimalik mõtestatult ja süstematiseeritult saada. Seda ei tasuks jätta tähelepanuta, ja kuigi võib arvata, et teadmiste väärtustamine toimub enamasti nagunii vaikimisi, võiks selle siiski ka eksplitsiitselt sõnastatuna välja tuua.
Ühest küljest on hea meel, et välja toodud kriteeriumid ei erine oluliselt riikliku õppekava üldosas välja toodud õppe- ja kasvatuseesmärkidest (vt. põhikooli õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13273133, gümnaasiumi õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13272925), vaid on nendega üldises mõttes kooskõlas, nüansseerivad neid või esitavad veidi teises sõnastuses. See tähendab, et õppekavasid koostavate ekspertide ning avaliku üldsuse arvamused langevad selles osas üldiselt kokku, ning võib öelda, et need kaks instantsi toetavad üksteise püüdeid kujundada kasvavast lapsest või noorest teatud tüüpi indiviid ja ühiskonna liige. Probleemiks on aga sõnastatud põhimõtete liigne üldsõnalisus, mis siin toodud nimekirjas küll vähem haridusteadusele spetsiifilises abstraktses keelepruugis esitatud, kuid siiski piisavalt üldistena, et viia arusaamiseni, kuidas nende hea kooli kriteeriumite täitmiseni jõuda. Kui sõnastada probleemi teadusfilosoofiliselt, on olemas valdavalt tegemist kontemplatsiooniga (teatud hoiakute sõnastamine), ent mitte interventsiooniga (protsessi vahele sekkumine).
Teiseks, nagu üks eespool kõneleja osutas, on praeguse aja Eesti haridussüsteem liialt kallutatud informatsiooni edasiandmise suunas ning õppimisprotsess peaks kujutama endast informatsiooni omandamist viisil, mis toetaks loovust ja kogemuslikkust. Olen sellise seisukohaga nõus: lihtsalt pähe õpitud teadmine jääb inimesele võõraks, ja kui inimene sellega ei suhestu, mõjub see kokkuvõttes inimidentiteedi terviklikkusele lagundavalt. Teadmiste olulisust aga ei maksa tänapäevases teadmistepõhises ühiskonnas alahinnata, ja kui õppija ise kunagi tulevikus teadlasena teadmisi ei loo, siis vähemalt peaks ta oskama teadmist kui sellist väärtustada. Eespool toodud nimekirjas on teadmistele (sõnaga "õpitulemused") viidatud ainult ühel korral, ja sedagi mitte nimekirja põhiosas. Kool on ka teadmiste saamise asutus, ja tänapäeva ühiskonnas üks kohti, kus neid on võimalik mõtestatult ja süstematiseeritult saada. Seda ei tasuks jätta tähelepanuta, ja kuigi võib arvata, et teadmiste väärtustamine toimub enamasti nagunii vaikimisi, võiks selle siiski ka eksplitsiitselt sõnastatuna välja tuua.