On väga tänuväärne, et diskussioon hea kooli kriteeriumite üle on Eesti ühiskonnas kõlapinda leidnud. Järelikult on tekkinud kriitiline hulk inimesi, kes tunnevad, et vanaviisi jätkata ei ole õige. Nii nagu eespool kõnelejad on välja toonud, on pea kõik aspektid vajalikud ning „hea kooli“ kriteeriumiteks sobilikud, kuid minu jaoks on puudu baaskriteerium- õnnelikkus. Ühelt poolt võib pidada õnnelikkust väga subjektiivseks ning üldiseks, raskesti defineeritavaks mõisteks, kuid teisalt, kas ei näita õpilaste (ning ka töötajate) õnnelikkus just seda, et eelpool mainitud kriteeriumid on täidetud just optimaalsel määral ja viisil.
Sattusin mõni hetk tagasi väga põneva graafiku peale, kus riigid olid asetatud joonisele nõnda, et graafiku ühele teljele oli märgitud õpilaste õnnelikkus ning teine mõõtis nende akadeemilisi saavutusi. Graafikul kajastusid ka Eesti andmed ning nagu eelneva jutu põhjalgi võib arvata oli Eesti õpilaste õnnelikkuse tasemelt väga madalal, kuid akadeemiliste saavutuste skoorilt kõrgel kohal. Minu jaoks näitab taoline maatriks, et õnnelikkus ning kõrged saavutused ei ole tingimata üksteist välistavad. Loomulikult peituvad taoliste lihtsustatud graafikute taga ka väga erinevad kultuuritaustad, investeeringud ning palju muid aspekte, kuid võib-olla ei peaks ka Eestis niivõrd vastandlikeks pidama kõrget sooritust ja õnnelikke õpilasi.
On väga tänuväärne, et diskussioon hea kooli kriteeriumite üle on Eesti ühiskonnas kõlapinda leidnud. Järelikult on tekkinud kriitiline hulk inimesi, kes tunnevad, et vanaviisi jätkata ei ole õige. Nii nagu eespool kõnelejad on välja toonud, on pea kõik aspektid vajalikud ning „hea kooli“ kriteeriumiteks sobilikud, kuid minu jaoks on puudu baaskriteerium- õnnelikkus. Ühelt poolt võib pidada õnnelikkust väga subjektiivseks ning üldiseks, raskesti defineeritavaks mõisteks, kuid teisalt, kas ei näita õpilaste (ning ka töötajate) õnnelikkus just seda, et eelpool mainitud kriteeriumid on täidetud just optimaalsel määral ja viisil.
Sattusin mõni hetk tagasi väga põneva graafiku peale, kus riigid olid asetatud joonisele nõnda, et graafiku ühele teljele oli märgitud õpilaste õnnelikkus ning teine mõõtis nende akadeemilisi saavutusi. Graafikul kajastusid ka Eesti andmed ning nagu eelneva jutu põhjalgi võib arvata oli Eesti õpilaste õnnelikkuse tasemelt väga madalal, kuid akadeemiliste saavutuste skoorilt kõrgel kohal. Minu jaoks näitab taoline maatriks, et õnnelikkus ning kõrged saavutused ei ole tingimata üksteist välistavad. Loomulikult peituvad taoliste lihtsustatud graafikute taga ka väga erinevad kultuuritaustad, investeeringud ning palju muid aspekte, kuid võib-olla ei peaks ka Eestis niivõrd vastandlikeks pidama kõrget sooritust ja õnnelikke õpilasi.