Raske on midagi ette heita siin välja kirjutatud prioriteedile. Omaette küsimus on aga see, kui palju väljendavad need printsiibid hetke reaalsust ja kuivõrd vaid potentsiaalset taotlust. Sest sellal, kui siinse nimistu eesotsas on "õpilase individuaalse arengu toetamine", on minu mulje põhjal koolisüsteemi üks suuremaid eetilisi ja vaimseid probleeme just vastupidine reaalsus. "Õpilase individuaalse arengu toetamine" eeldaks ju iga õpilase eripära mõistmist ja tunnustamist: kõigile ei sobi ühed õpetamismeetod, üks tempo, ühed nõuded, jne. See on aga kõik see, mida standardiseeritud ja põhjendamatult laiaulatuslik (et mitte öelda laialivalguv) õppekava ei soosi – õppekava, mille määrav kriteerium on statistiliste eelduste täitmine, suur mõõdetav "keskmine", mitte aga mõõdetamatu isikupära. Küllalt ilmekas oli hiljaaegu nähtud karikatuur, kuidas erinevatele loomadele nagu elevant, ahv, madu, kala jt teatatakse, et võrdsuse nimel tuleb neil kõigil sooritada ühesugune eksam: ronida puu otsa. Mida selline eksam tegelikult näitaks? Mõistagi eimidagi.
Praegune haridussüsteem tugevalt kallutatud ka informatsiooni suunas, see aga jätab paratamatult vähe ruumi loovusele ja kogemuslikkusele. Ometigi on inimese elusus kinni tema võimes ammutada endasse uusi kogemusi; informatsioon peaks seda protsessi toetama, mitte olema eesmärk omaette. Pealegi ma ei usu, et haridusel (haritusel) saaks olla muud alust kui austus kõige elava suhtes (kas hoolimatu inimene saab olla haritud?). Edendades maailmapilti, kus kõik on killustatud omavahel seostamata väikesteks osakesteks, toimub aga paratamatult kaugenemine sellisest printsiibist. Seejuures õpetab praegune haridussüsteem killustatud informatsiooni tasemel, milleni õpetajad ise väljaspool oma eriala enamasti ei küündi. Keemiaõpetaja põruks ajalooeksamil, ajalooõpetaja kehalises kasvatuses, inglise keele õpetaja vene keeles, jne. Kas see pole absurdne?
Probleem on seetõttu minu arvates mitte tehniline, vaid põhimõtteline: mida käsitleda haridusena, mida käsitleda inimeseks olemise alusena. Või milles seisneb hariduse eetilisus. See, mis tekstist puudu on, on see, kuidas kirja pandud põhimõtted võiks/saaks reaalselt rakenduda.
Raske on midagi ette heita siin välja kirjutatud prioriteedile. Omaette küsimus on aga see, kui palju väljendavad need printsiibid hetke reaalsust ja kuivõrd vaid potentsiaalset taotlust. Sest sellal, kui siinse nimistu eesotsas on "õpilase individuaalse arengu toetamine", on minu mulje põhjal koolisüsteemi üks suuremaid eetilisi ja vaimseid probleeme just vastupidine reaalsus. "Õpilase individuaalse arengu toetamine" eeldaks ju iga õpilase eripära mõistmist ja tunnustamist: kõigile ei sobi ühed õpetamismeetod, üks tempo, ühed nõuded, jne. See on aga kõik see, mida standardiseeritud ja põhjendamatult laiaulatuslik (et mitte öelda laialivalguv) õppekava ei soosi – õppekava, mille määrav kriteerium on statistiliste eelduste täitmine, suur mõõdetav "keskmine", mitte aga mõõdetamatu isikupära. Küllalt ilmekas oli hiljaaegu nähtud karikatuur, kuidas erinevatele loomadele nagu elevant, ahv, madu, kala jt teatatakse, et võrdsuse nimel tuleb neil kõigil sooritada ühesugune eksam: ronida puu otsa. Mida selline eksam tegelikult näitaks? Mõistagi eimidagi.
Praegune haridussüsteem tugevalt kallutatud ka informatsiooni suunas, see aga jätab paratamatult vähe ruumi loovusele ja kogemuslikkusele. Ometigi on inimese elusus kinni tema võimes ammutada endasse uusi kogemusi; informatsioon peaks seda protsessi toetama, mitte olema eesmärk omaette. Pealegi ma ei usu, et haridusel (haritusel) saaks olla muud alust kui austus kõige elava suhtes (kas hoolimatu inimene saab olla haritud?). Edendades maailmapilti, kus kõik on killustatud omavahel seostamata väikesteks osakesteks, toimub aga paratamatult kaugenemine sellisest printsiibist. Seejuures õpetab praegune haridussüsteem killustatud informatsiooni tasemel, milleni õpetajad ise väljaspool oma eriala enamasti ei küündi. Keemiaõpetaja põruks ajalooeksamil, ajalooõpetaja kehalises kasvatuses, inglise keele õpetaja vene keeles, jne. Kas see pole absurdne?
Probleem on seetõttu minu arvates mitte tehniline, vaid põhimõtteline: mida käsitleda haridusena, mida käsitleda inimeseks olemise alusena. Või milles seisneb hariduse eetilisus. See, mis tekstist puudu on, on see, kuidas kirja pandud põhimõtted võiks/saaks reaalselt rakenduda.