Lisa kommentaar

Siiani on loomi puudutava eetika olukorda pehmendanud kolme olulise punkti väljatoomisega, mis aitab vähendada loomadele kahju tekitamist.

1) Vähendamine - siin peetakse silmas katseloomade arvu vähendamist kuni võimalikult minimaalse summani, mis tagaks veel statistilise tõenäosuse leidmiseks vajaliku valimi suuruse ja kvaliteedi.
2) Parendamine – siin mõeldakse katseloomade elutingimusi, mis võiks olla võimalikult lähedased inimese oludele, human conditions on see inglisekeelne termin, mida siin silmas peetakse
3) Asendamine – kus otsitakse alternatiive. Alternatiiviks võib olla vähemarenenud närvisüsteemiga loomade kasutamine, metoodika muutmine või üldse mudelite kasutamine elusloomade asemel.

Eetikud ei keela alati kõike ära vaid püüavad leida kõige õiglasema lahenduse, arvestades kõigi huve ning näiteks loomkatsete puhul tulemuste ja kasu suurust ja tähtsust.

Loomulikult tõstatavad kõik ülaltoodud kolm punkti uusi probleeme ja vähemalt osa neist langetavad teadusliku info kvaliteeti. Kuid kokkuvõttes leian, et tegu on siinkohal hoopis palju suurema ja laiema teemaga. Teemaga, millega ka ülaltoodud kolm punkti tegelevad kuid siiski seda lõplikult ei lahenda.
Nii nagu mujalgi eetikapõhistes sõnavõttudes kõlab ka siin teaduse ja väärtushinnangute konflikt, millele viitab saksa filosoof Jürgen Mittelstrass. Ta tuletab meelde, et Ateena aegadel olid teadus ja väärtushinnangud sümbioosis, kus üks tasakaalustas teist. Tänapäeval on meil aga situatsioon, kus teaduslikud teadmised on tohutult kasvanud ning väärtushinnangud on muutunud ja seetõttu on teadus ja väärtushinnangud lahus. Minu arust ei ole väärtushinnangud mitte ainult muutunud vaid ka väärastunud ja seda peamiselt tänu industriaalsele ühiskonnale, kus kehtib egopõhine suhtumine. Mulle tundub, et siin mängib suurt rolli tänapäeva teaduse ühe keskse teooria, Darwini teooria, vale tõlgendus. Nimelt, evolutsiooni on valesti mõistetud "tugevam jääb ellu" suhtumisega. Tähelepanu peaks pöörama aga Lynn Margulise endosümbioosi teooriale, mis näitab kuidas evolutsioon on olnud võimalik ainult tänu koostoimele. Samale põhimõttele annab taandada ka meie ühiskonna peamise puuduse – vähe on üksteise mõistmist ja armastust kuid palju on individualistlikku pürgimist.
Kuid ega paljaste sõnadega hetkelist olukorda ei muuda. Puhtad väärtushinnangud peavad jõudma inimeste teadvusse ja see võtab aega ning vanade harjumuste muutmist, uute põlvkondade peale tulemist. Paljud väärastumised väärtushinnangutest on tulnud looduskaugest elust. Lahenduseks on tuua inimestesse tagasi loodustunnetus ja ligimesearmastus.

Edasist lugemist:
J. Mittelstrass, Teadus ja eetilised mõõdupuud. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2002.
K. Kull, Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus. In memorian Lynn Margulis 5. III 1938 – 22. XI 2011. Sirp nr 45, 01.12.2011