Arvan, et piir on osalejate sisetunnetuse ja väärtuste küsimus.
Väga mitmel korral olen tabanud end mõttelt "et rääkimine on õpetaja kutsehaigus" ja siinkohal pean silmas just seda poolt, mida Raili meelelahutuseks nimetab. Õpetaja võib ju eneseõigustusena öelda, et eesmärk on üllas – kuulda teistelt edasiviivat arvamust. Tihti näib see tegelikkuses siiski kas enese tühjakslaadimisena, teistelt "paituse" ootamisena või mõnel juhul ka teiste hoiaku kallutamisena suunas "küll see tänapäeva noorus on ikka …".
Eetikakoodeksis oleva väärikuse/taktitunde punkt kaob unustustehõlma, kui õpetaja toodab sellist verbaalset müra aega ja kohta valimata. Kahtlustada võib sedagi, et selliste hinnanguliste tühjakslaadimiste varjus on peidus vähene sallivus erisuste/erinevuste suhtes.
Eetikakoodeksile viidates võib ju "rääkiv õpetaja" vastu väita, et tal on õigus oma veendumusi väljendada – seega on käitumine õigustatud. Jah, nõus, … aga samas jällegi on küsitav, kuivõrd on õpetaja (emotsionaalsete) hinnangute väljendamisel tagatud pealiskaudsuse vältimine (aspekt eetikakoodeksist) – enamasti edastatakse ju subjektiivset nägemust olukorrast (nt konflikt õpetaja-õpilane).
Kas mitte ei võiks see olla kooli juhtkonna ülesanne, kujundada organisatsioonikultuur selliseks, mis välistaks "meelelahutusliku tagarääkimise" ja lubaks analüütilist arutelu teatud tingimustel – aeg, ruum ja kõrvaliste isikute puudumine?
Arvan, et piir on osalejate sisetunnetuse ja väärtuste küsimus.
Väga mitmel korral olen tabanud end mõttelt "et rääkimine on õpetaja kutsehaigus" ja siinkohal pean silmas just seda poolt, mida Raili meelelahutuseks nimetab. Õpetaja võib ju eneseõigustusena öelda, et eesmärk on üllas – kuulda teistelt edasiviivat arvamust. Tihti näib see tegelikkuses siiski kas enese tühjakslaadimisena, teistelt "paituse" ootamisena või mõnel juhul ka teiste hoiaku kallutamisena suunas "küll see tänapäeva noorus on ikka …".
Eetikakoodeksis oleva väärikuse/taktitunde punkt kaob unustustehõlma, kui õpetaja toodab sellist verbaalset müra aega ja kohta valimata. Kahtlustada võib sedagi, et selliste hinnanguliste tühjakslaadimiste varjus on peidus vähene sallivus erisuste/erinevuste suhtes.
Eetikakoodeksile viidates võib ju "rääkiv õpetaja" vastu väita, et tal on õigus oma veendumusi väljendada – seega on käitumine õigustatud. Jah, nõus, … aga samas jällegi on küsitav, kuivõrd on õpetaja (emotsionaalsete) hinnangute väljendamisel tagatud pealiskaudsuse vältimine (aspekt eetikakoodeksist) – enamasti edastatakse ju subjektiivset nägemust olukorrast (nt konflikt õpetaja-õpilane).
Kas mitte ei võiks see olla kooli juhtkonna ülesanne, kujundada organisatsioonikultuur selliseks, mis välistaks "meelelahutusliku tagarääkimise" ja lubaks analüütilist arutelu teatud tingimustel – aeg, ruum ja kõrvaliste isikute puudumine?