Kuigi suurem osa populatsioonist nii ei paista arvavat, on alkohol tänapäeva heaoluühiskonna üheks suurimaks probleemiks. Pole kohta, kus vägijooki ei reklaamitaks – sellest on saanud igapäevaelu lahutamatu osa. Olgu sünnipäev, jõulud või kas või lapse ristsed, ühes korralikus peres on pudel viina alati laual. Seega ei ole tegelikult midagi imekspandavat faktis, et ligi 80% teismelistest on vähemalt korra elus alkoholi tarbinud. Eks paljugi olene sellest, mis meile kodust emapiimaga kaasa antakse. Juhul, kui vanemad leiavad, et alkohol ei ole vaenlane, vaid sõber, siis miks peaks laps selles kahtlema? Veel enam, kui talle on juba kainikueast saadik näidatud, kuidas tuleb klaase kokku lüüa ja “proosit” hüüda? Paratamatult ei leia laps selles midagi halba. Siinkohal tuleks vanematel mõista, kui suur vastutus neil tegelikult lasub ning milliseks eeskujuks nad võivad enesele märkamatult olla.
Peale selle, et kodune kasvatus tulevaste täiskasvanute käitumisharjumusi dikteerib, teevad seda ka meie ametivõimud. Avalikus kohas alkoholi tarbimise lubamine seadusandlikul tasandil saadab väga segaseid signaale. Õnneks ei pidanud küll säärane kohatu seadus kaua vastu ning leidis kiire lõpu, aga võib-olla sai kahju juba tehtud? Kui kodanike poolt riigikokku valitud ametnikud – kvalifitseeritud inimesed, ühiskonnaelu reguleerijad, leiavad üheskoos, et alkohol on midagi nii süütut, et seda võib lausa tänaval tarbida, siis mis eeskuju see meie noorsoole annab? Isegi suurejooneline teavitustöö – peale pikka alkoholireklaami ekraanile vilksatav „Alkohol võib kahjustada teie tervist“ ei nulli säärase „farsi“ mõju. Mida ma tahan kogu selle jutuga öelda on see, et meil kui ühiskonna liikmetel tuleb seista selle eest, millises ühiskonnas ning milliste vaadete järgi me oma lapsi tahame kasvatada.
Kuigi suurem osa populatsioonist nii ei paista arvavat, on alkohol tänapäeva heaoluühiskonna üheks suurimaks probleemiks. Pole kohta, kus vägijooki ei reklaamitaks – sellest on saanud igapäevaelu lahutamatu osa. Olgu sünnipäev, jõulud või kas või lapse ristsed, ühes korralikus peres on pudel viina alati laual. Seega ei ole tegelikult midagi imekspandavat faktis, et ligi 80% teismelistest on vähemalt korra elus alkoholi tarbinud. Eks paljugi olene sellest, mis meile kodust emapiimaga kaasa antakse. Juhul, kui vanemad leiavad, et alkohol ei ole vaenlane, vaid sõber, siis miks peaks laps selles kahtlema? Veel enam, kui talle on juba kainikueast saadik näidatud, kuidas tuleb klaase kokku lüüa ja “proosit” hüüda? Paratamatult ei leia laps selles midagi halba. Siinkohal tuleks vanematel mõista, kui suur vastutus neil tegelikult lasub ning milliseks eeskujuks nad võivad enesele märkamatult olla.
Peale selle, et kodune kasvatus tulevaste täiskasvanute käitumisharjumusi dikteerib, teevad seda ka meie ametivõimud. Avalikus kohas alkoholi tarbimise lubamine seadusandlikul tasandil saadab väga segaseid signaale. Õnneks ei pidanud küll säärane kohatu seadus kaua vastu ning leidis kiire lõpu, aga võib-olla sai kahju juba tehtud? Kui kodanike poolt riigikokku valitud ametnikud – kvalifitseeritud inimesed, ühiskonnaelu reguleerijad, leiavad üheskoos, et alkohol on midagi nii süütut, et seda võib lausa tänaval tarbida, siis mis eeskuju see meie noorsoole annab? Isegi suurejooneline teavitustöö – peale pikka alkoholireklaami ekraanile vilksatav „Alkohol võib kahjustada teie tervist“ ei nulli säärase „farsi“ mõju. Mida ma tahan kogu selle jutuga öelda on see, et meil kui ühiskonna liikmetel tuleb seista selle eest, millises ühiskonnas ning milliste vaadete järgi me oma lapsi tahame kasvatada.