Kui massimeedia kajastab pidevalt hedonismi, sh alkoholi suursugust tarbimist pea igas filmikaadris, siis on soodustab see kahtlemata alkoholi (liig)tarbimist ja kadunud põlvkonna teket...
Asi on väärtuste kujundamises läbi erinevate põlvkondade, kui praeguste teismeliste vanemaid on \"harinud\" samasugune massimeedia ning alkohoolse joogi (kuri)tarbimisege seotud seadused oma eesmärke ei täida.
Momendil tegeleb alaalisest alkoholi tarbijaga enamasti politsei ja seda vaid niipalju, kui \"linnukese\" jaoks tarvis ehk alaealine protokollitatud ja taas tänavale visatud.
Tegemist on tüüpilise reageeriva tegevusega, senisest enam võiks rõhku panna ennetavale tegevusele ning siin on väga palju tegemata tööd sotsiaalministeeriumil, teadus- ja haridusministeeriumil, kultuuriministeeriumil, justiitsministeerium - tegelikult pole valdkonda, kes ei peaks võtma vastutust alaealise normaalse arengu ja tervise terviklikkuse eest.
Ühiskonna arengut näitab ka politseiorganisatsiooni muutumine karistavast-represseerivast enam abistavaks ja kogukondlikumaks.
Kuivõrd eetiline aspekt on karistatud alaealiste hulk, kes on alaealisena alkohoolset jooki tarbinud võrdluses täisealiste inimeste arvuga, keda on karistatud alaealise alkoholi kättesaadavaks tegemise eest müümise või ostmisega? Arvude suhtarv on ca 9000 versus 200, alaealise kasuks (kahjuks?)
Suurem vastuolu ilmneb aga täisealistele kohaldatavates karistustes. Kui seaduseandja käsitleb alaealisele alkohoolse joogi ja tubakatoote ostmist või müümist tõsise rikkumisena, nähes ette karistamise maksimaalses ulatuses, siis karistuse kohaldaja on käitunud vastuoluliselt, kuna määratud trahvid on väiksed - keskmine karistus 26 eurot. Arusaamatuks jääb selliste tegude puhul ka suulise hoiatuse kohaldamine ning tegevus(etus) juriidiliste isikute vastutusele võtmisel.
Kui massimeedia kajastab pidevalt hedonismi, sh alkoholi suursugust tarbimist pea igas filmikaadris, siis on soodustab see kahtlemata alkoholi (liig)tarbimist ja kadunud põlvkonna teket...
Asi on väärtuste kujundamises läbi erinevate põlvkondade, kui praeguste teismeliste vanemaid on \"harinud\" samasugune massimeedia ning alkohoolse joogi (kuri)tarbimisege seotud seadused oma eesmärke ei täida.
Momendil tegeleb alaalisest alkoholi tarbijaga enamasti politsei ja seda vaid niipalju, kui \"linnukese\" jaoks tarvis ehk alaealine protokollitatud ja taas tänavale visatud.
Tegemist on tüüpilise reageeriva tegevusega, senisest enam võiks rõhku panna ennetavale tegevusele ning siin on väga palju tegemata tööd sotsiaalministeeriumil, teadus- ja haridusministeeriumil, kultuuriministeeriumil, justiitsministeerium - tegelikult pole valdkonda, kes ei peaks võtma vastutust alaealise normaalse arengu ja tervise terviklikkuse eest.
Ühiskonna arengut näitab ka politseiorganisatsiooni muutumine karistavast-represseerivast enam abistavaks ja kogukondlikumaks.
Kuivõrd eetiline aspekt on karistatud alaealiste hulk, kes on alaealisena alkohoolset jooki tarbinud võrdluses täisealiste inimeste arvuga, keda on karistatud alaealise alkoholi kättesaadavaks tegemise eest müümise või ostmisega? Arvude suhtarv on ca 9000 versus 200, alaealise kasuks (kahjuks?)
Suurem vastuolu ilmneb aga täisealistele kohaldatavates karistustes. Kui seaduseandja käsitleb alaealisele alkohoolse joogi ja tubakatoote ostmist või müümist tõsise rikkumisena, nähes ette karistamise maksimaalses ulatuses, siis karistuse kohaldaja on käitunud vastuoluliselt, kuna määratud trahvid on väiksed - keskmine karistus 26 eurot. Arusaamatuks jääb selliste tegude puhul ka suulise hoiatuse kohaldamine ning tegevus(etus) juriidiliste isikute vastutusele võtmisel.