Ilmselt ei vaidle keegi vastu, kui väita, et tervislikud eluviisid, sealhulgas tervislik toitumine on olulised. Küsimus on aga, kuidas ja milliste vahenditega oma arvamusi ka teistele edastada.
Mis on tervislik või kitsamalt tervislik toitumine? Sellele küsimusele leiab tõenäoliselt musttuhat vastust, mistõttu selleks, et mingit oluliseks peetud teadmist selles vallas juurutada ja soosida, oleks tarvis eelnevalt teatud asjad ühiskondlikul tasandil kokku leppida. Küll aga on ka ühiskonnas mitmeid erinevaid huvigruppe, kes oma otsuseid erinevalt pinnalt teevad.
Söömisharjumusi on võimalik põhjendada näiteks usulistel kaalutlustel (Islamiusulised ja halal-toitumine, juudid ja koššertoit); söömine võib olla ka ühine oluline (pere)rituaal ning omada väga kindlat tähendust selle kogukonna jaoks; kiirtoidurestoranide idee levik on tekkinud üha kiireneva ajastuga - kiirelt energia sisse ja edasi, mis on vastukaaluks ühisele söömisele aja pühendamisele jne. Kuna inimese välimusel on söömisega tihti otsene seos, siis mängib söömisharjumuste kujunemises olulist rolli ka see, millist välimust ühiskond soosib. Oli aeg, kus mehe rikkust hinnati naise kogukuse järgi, modellindus ning fototöötlus on meile toonud iluideaaliks 0-suuruse.
Kuna aga terve olemine ei ole tegelikult sõltuv üksnes toitumisest, siis tuleks asja vaadelda veidi laiemalt ning arutleda üleüldse tervislike eluviiside üle avalikus ruumis.
Siinkohal on hea peatuda ja küsida, millised kuvandid on lääne ühiskonnas stigmatiseeritud. Kas on selleks ala- või ülekaal? Kas on selleks suitsetamine või liigne sport? Mis on see, mille peale me soovime näidata näpuga ja öelda: see on halb? Või mis on see, mis teeb meid terveks ja ilusaks? Kas see on paleo-toitumine, toidulisandid või 30-päevane plankimine?
Tundub, et ühest vastust siin siiski ei ole. Mäletan diskussiooni, kus avaldati arvamust, et tööandjad peaksid toetama oma töötajate tervislikke eluviise. Meetodiks pakuti, et kõigil töötajatel mõõdetakse iga teatud aja tagant vööümbermõõtu ning kellel on see liialt suur, sellele peab tööandja võimaldama tasuta spordisaali külastust. Idee on ju hea. Selle taustal on arusaamine, et ülekaalulisus on halb ja ohustab meie tervet ühiskonda. Samas võib selline mõõtmine tekitada lisakomplekse. Ülekaalulisuse kartuses hakkab inimene on toitumist ekstreemselt piirama. Lisatooni andvad kõhnad ja naeratavad inimkujud nii vaateakendel kui ajakirjades võivad välja viia anoreksia või buliimiani.
Teine näide puudutab mahe- jm toitumist, mis arvestab oluliselt toidu saamisprotsessi. Näiteks on õnnelike kanade munad poes tihtipeale kallimad puurikanade munadest. Arvestades meie inimeste sissetulekuid, siis ei ole kõigil võimalik osta mahekaupa ning aeg-ajalt on tarvis leppida kehvema kvaliteediga, sest kõht on tühi. Samas on inimesi, kelle jaoks mahetoit on saanud ainuvõimalikuks ning neisse, kes seda ei tarbi, suhtutakse negatiivselt.
Kolmanda näitena toon välja istuvad tööharjumused. Oleme jõudnud digiajastusse, kus suur osa inimesi veedab enamuse osa päevast kontoris arvuti või mõne muu tööpingi taga/peal istudes ning meedikud teevad spekulatsioone, et seeläbi on meie eluiga hoolimata meditsiini pidevast arengust minemas kahanemise teed. Sellises olukorras oleks hädavajalik tutvustada inimestele erinevaid tervislikku eluviisi toetavaid tegevusi, et säilitada tervelt elatud aastate arv.
Propaganda eesmärk on inimesi mõjutada teataval soovitaval viisil käituma või arvama. Propaganda “esiisa” Aristotelese järgi koosneb veenmiskunst kolmest alapunktist:
● ethos´est ehk kõnelejast ja tema isikuomadustest;
● pathos´est ehk auditooriumi viimisest sobivasse emotsionaalsesse seisundisse;
● logos´est ehk argumentidest ja nendest tuletatud järeldustest.
Tervisliku toitumise puhul kasutatakse veenmiskunsti kõiki osasid: eestkõnelejateks kutsutakse kuulsaid isikuid, kes on kaunid ja säravad (kuigi osa sellest võib olla retušeering), mis omakorda kutsub üles nendega samastuma või siis end vastavalt kehvasti tundma, et miks mina ei ole nii täiuslik. See omakorda mõjub juba auditooriumi viimisena vastuvõtlikkusse seisundisse, millega omakorda kaasneb mingite asjade stigmatiseerimine: ülekaalulisus on halb, istumine on uus vähk, vaid läbi paleo-toitumise oled iseendaga tasakaalus jne. Kuid säärane suhtumine ei arvesta auditooriumi tegelike vajaduste ja eripäradega. Võib-olla istub saalis keegi, kes on terve elu võidelnud kilpnäärme talituse häiretega või peab tegema 12- tunnist istuvat tööd põhjusel, et see on üldse ainuke töö, mis on kättesaadav.
Kuna tänapäevase meedia puhul on auditoorium aga alati laiem kui saalitäis, siis on enam kui kindel, et sõnumi vastuvõtjate taust on sama kirju kui üks korralik lapitekk. Seega võib pathos kujuneda ohtlikuks kui vastuvõtja ise ei suuda terasid sõkaldest eristada. Millega jõuamegi argumentide ja järelduste juurde ning koos pathos'ega küsime mh, milline on esitluslaad. Kas tegu on nn mesijutuga või kategooriliste väidetega? Kas juurde lisatakse “sõltumatute ekspertide arvamus” või mingeid alternatiivseid autoriteete, nt Koraanis on nii kirjas? Võimalusi on palju ning koosmõjud erinevad.
Inimesi on tarvis harida ning tervislik toitumine on oluline tõstmaks inimeste elukvaliteeti, kuid oluline on siinkohal küsida: milline propaganda sobib tervislikule toitumisele?
Teemakohaseid linke
http://www.cancer.org/myacs/illinois/do-not-just-sit-there
http://www.kaalustalla.ee/blogi/okotoit-tasub-voi-mitte/
http://www.diabetesresearchclinicalpractice.com/article/S0168-8227%2812%2900208-2/fulltext
Austav misjonitöö
Küllap kehtivad siin samad põhimõtted, nagu mistahes maailmavaate propageerimisel. Head sõnumit ei maksa lasta raisku minna ja küünalt vaka all hoida - ise millessegi uskudes on loomulik soov seda teistega jagada. Seejuures ei maksa peale suruda; esitada oma asja nii, nagu see oleks ainus võimalik vaade ("ja kes nii ei arva, on loll"); halvustada inimesi, kes mõtlevad teisiti või ei soovi üldse kaasa mõelda; hirmutada; püüda teisiti mõtlejaid kuidagi represseerida või sundida. Kindlasti on nende asjade piirid vahel raskesti tabatavad, näiteks võib olla keeruline märgata, millal muutub võimalike halbade tagajärgede demonstreerimine hirmutamiseks. Parim propaganda on ehk hea eeskuju? Nagu tervisliku toitumise puhul, nii ka muude eluviiside, religiooni jms puhul.
Kelle huvid?
Propaganda puhul püüan paratamatult esimesena tähelepanu pöörata sellele, kelle huvid on mängus. Kes võiks olla tervislike eluviiside propageerimisest huvitatud? Ehk on see üldse kummaline küsimus, võibolla on sellest kõik huvitatud. Kuid sel juhul poleks ju vaja propageerida. Kahe suurema huviliste valdkonnana tooksin välja riiklikud huvid (terve inimene = konkurentsivõimelisem majandus) ja erasektori huvid (ravimistööstus, tervisesport, ennetamine). Kuna Lääne meditsiin tegeleb ravimisega, mitte ennetamisega, on siin ka teatav vastuolu: ravisüsteem vajab patsiente, tabletivabrik vajab kliente. Toiduainete tootja vajab edukaks turunduseks nišši. Seda eriti juhul, kui ta ei suuda konkurente edestada hinna poolest. Sobiv nišš võib olla "mahe", "käsitöö", "öko", "talu", "pere" või "traditsiooniline" tootmine. Kõiki neid tootjaid on omakorda riigil väga vaja, sest see on osa regionaalpoliitikast (ma ei taha hetkel süveneda sellesse, kui edukas see poliitika on). Samuti on riigile kasulik, kui tarbija eelistab kohalikku toodangut. Näeme, et osapooled moodustavad oma huvidega keeruka süsteemi, mis vajab pidevalt kütet: ühelt poolt propagandat, teiselt poolt vastaseid, kellele oma propaganda suunata.
Üksikisik võiks aga mõelda, mis on tema individuaalne eesmärk ja huvi ning teha vastavad valikud propagandast hoolimata.
Tervislike eluviiside edendamine
Antud küsimusepüstituse all ma väldiks esiti propaganda mõiste kasutamist, sest tänases eesti keeles on see paratamatult (negatiivselt?) laetud mõiste.
Kui rääkida tervislike eluviiside ja tervisliku toitumise edendamisest, siis tuleks esmalt tähelepanu pöörata teabe sisule. Teaduskauge tänapäevane inimene ei suuda niikuinii iseseisvalt ja kriitiliselt analüüsida enamuse tervislike eluviiside ja toitumispõhimõtete sisu, kuid kui teave pärineb usaldusväärsest allikast, siis tegelikult ei ole tal seda ka vaja teha.
Milline võiks olla usaldusväärne allikas tervislike eluviiside põhimõtete jaoks? Ilmselt saab usaldada (avaliku rahastusega) ülikoolides ja muudes teadus- ja arendusasutustes (riigi rahaga) tehtud uurimistööd. Toitumise valdkonnas on Eestis olemas riigi poolt asutatud Tervise Arengu Instituut (TAI), mille seisukohtade puhul võib ilmselt eeldada, et tegemist ei ole kellegi erahuvides saadud tulemustega. Kui TAI on jõudnud toitumise osas mingite teaduslike järelmiteni, siis on tal moraalne kohustus need ka avaldada – see tuleneb nii teaduse rollist teenida ühiskonda, kui ka pragmaatilisest põhjendusest, et uurimise eest oleme me kõik ju maksumaksjatena maksnud. Uurimise rahastajatena ja tihtipeale ka uurimisalustena on meil ka moraalne õigus ja kohustus teada.
Järgmiseks võib küsida, kas piisab ainult avaldamisest, või tuleks ühiskonnas teha aktiivset teavitustööd, et nt TAI poolt avastatu kõigini jõuaks. Kui TAI seisukohtadel tõepoolest on teaduslik alus, siis on ilmselt meie kõigi agregeeritud huvides, et TAI soovitusi toitumise osas järgitaks, sest tervislikult toituv inimene on tervem ja koormab vähem tervisekindlustust, mille eest me kõik tasume. Niisuguses utilitarismis peitub minu meelest ka põhjus, miks on õigustatud teha tervisliku toitumise osas „propagandat“ ehk kasutada kõik neid võtteid, mida teemaalgataja oma postituses on maininud, ning mitte rahulduda ainult TAI kodulehel infonuppude avaldamisega.
Teemapüstitaja vihjab, et klassikalises mõttes propagandaga kaasnevaks arvestatavaks riskiks on teatud isikute / vähemuste stigmatiseerimise oht. Minu meelest ei ole see seos nii ühene. Ilmselt ei ole näiteks tervisliku toitumise propaganda vajalikuks eeltingimuseks ebatervisliku toitumise tagajärgede (ülekaal) rõhutamine, mille tulemusena võiksid nendele tunnustele vastavad isikud publikus tunda oma ülekaalulistel kehadel hukkamõistvaid pilke ja ühiskonnas tervikuna stigmatiseeritust. Vastupidi, alati saab rõhutada, et ülekaalu põhjuseks ei ole alati ebatervislik toitumine ja ebatervislik toitumine ei too alati kaasa ülekaalu. Ilmselt peaks püüdlema selle poole, et nimetatud põhimõtted oleksid samasugused käibetõed nagu tervisliku toitumise ja tervislike eluviiside üldpõhimõtted. „Propaganda“ peatähelepanu peaks seega olema suunatud sõnumile, et tervislik toitumine ja tervislikud eluviisid on head iseenesest ja kõigile inimestele ning isegi, kui seda ei õnnestu täiel määral saavutada, siis olles teavitatud on vähemalt kõigil võimalus selle poole püüelda.
Tervislike eluviiside propagandast ja vastutusest
Mind huvitab antud teema juures küsimus, kelle vastutada on inimeste tervislikud eluviisid. Riigi? Ühiskonna üldisemalt? On see inimese enda ülesanne? Kui palju peab inimestele meelde tuletama, et hambaid tuleb pesta, et suitsetamine ja alkoholitarvitamine mürgitavad organismi?
Eelnevast postitusest lähtuvalt on üheks vastutajaks TAI ehk Tervise Arengu Instituut ehk laiemalt öeldes teadus ja teadlased, kelle kohustuseks on teadustulemusi avaldada. Siinkohal leian, et teadustulemused on harva väga selged ning kergesti interpreteeritavad. Seda just kõikvõimalike kaugeleulatuvate ühiskondlike tagajärgede osas. Teadlaste töö võimalikele tagajärgedele ühiskonnas on asutud rohkem tähelepanu pöörama, samuti teadlaste rollile vastutuse kandmisel. Siiski ei ole üksi teadlaste võimuses panna inimesi tervislikumalt käituma. Mis on ühtpidi organismile kasulik võib seda teisest küljest kahjustada. Väga paljude asjade puhul on nende tarbimine mõõdukas koguses kasulik, heaks näiteks on sport ja liikumine. Vaevalt, et keegi sportimist ebatervislikuks peab üldjoontes, kuid palju sõltub harrastatavast spordialast, treeningu intensiivsusest, sobivusest konkreetsele inimesele ja paljust muust. Erinevad teadlaste töögurpid võivad sama teemat uurides jõuda erinevate tulemusteni sõltuvalt metoodikast ja püsitatud uurimisküsimusest. Paljudel nähtustel ongi mitu tahku ning teineteisele vastanduvad teadustulemused võivad olla õiged, peegeldades näiteks seni avastamata fenomeni või varieeruvust. Selliste (näiliselt) vastuoluliste tulemuste interpreteerimine ning arusaadavalt esitamine on keeruline ülesanne. Kõige rohkem teaduse otsest kasu tervislike eluviiside propageerimisel on ehk epidemioloogilistest uurimustest, millest saadud numbreid on võimalik kasutada sõnumite illustreerimiseks. Teadus avaldab igapäevaselt uusi tulemusi tervise- ja meditsiinivallast. Üsna loomulik on, et valdkonnavälistel inimestel on võimatu end pidevalt kursis hoida uusima teaduskirjandusega, seda eeldusel, et tal on ligipääs vastavatele publikatsioonidele. Enamasti viimasena mainitu puudub. Kes edastab teadlaste kogutud ja teaduskeeles kirja pandu kujul, mis võimaldab seda mõista kõigil?
Kindlasti on siia vaja vahelüli, et tõlkida tulemusi teaduskeelest populaarteaduslikuks, tehes seda nii, et tulemused ei kaotaks oma usaldusväärsust ega seost uurimustööga, mis võimaldab tagasi minna algandmeteni. Üheks vahendavaks institutsiooniks saab olla riik, kes riiklikul tasemel paneb paika teadusega seonduvat seadusandlust ja eetilisi norme. Samas on selge, et erasektoril on oluline roll arvamuse kujundamisel, mis on tervislik ja mis mitte. Siinkohal võib eeldada, et objektiivseid ja võimalikult usaldusväärseid tulemusi edastab ühiskonnale riik vastavate institutsioonide kaudu. Muidugi võib vaielda, kui usaldusväärne on alati teadus ise, aga enamasti saavutatakse teadustulemused järgides teatud tõekspidamisi nii metoodikas kui ka tulemuste raporteerimisel, samuti teadlase-eetikat.
Riiklik propaganda saab toimuda mitmel tasemel alates terviseõpetusest lasteaias ja koolis. Erinevalt lugematul hulgal keskkonnas ilmuvatest imedieetidest ja –ravidest on see minu arvates hea kanal mõõdukusele rõhumiseks. See eeldab aga riigilt omakasupüüdlikkuse puudumist ning tõepoolest ühiskonna liikmete huvide nimel töötamist. Riiklik programm peaks andma inimstele julgust ja enesekindlust oma tervise heaks tegutsemiseks, kindlasti ei tohi see inimestes põhjustada alaväärsuskompleksi. Eesmärk võiks olla anda inimestele kätte nö õige suund ilma, et indiviidilt võetaks tema enda vastutus. Lõpuks on ju inimene ise see, kes käib poes, apteegis, trennis, teeb valikud vaba aja sisustamise osas. Välistel mõjutajatel on kahtlemata tohutu roll hoiakute kujundamisel ning võimaluste loomisel, seetõttu on oluline roll teadmistepõhiste tervisehoiakute juurutamisel ja kriitilise mõtlemismeele arendamisel. See aitab inimesel elu jooksul iseseivalt paremini otsustada, milline info tundub usaldusväärne ja milliseid allikaid teabe otsimiseks eelistada. Vaja on kriitilist hindamist ja mõistlikkust. Ainult reklaamidest tänavapildis ei piisa kindlasti, et panna inimesed järjepidevalt oma tervise eest hoolitsema. Pigem panustada võimalustesse, mis teevad tervislike eluviiside järgi elamise lihtsamaks, nii et see on kättesaadav kõigile sõltumata nende majanduslikust või sotsiaalsest olukorrast.
Tervislike eluviiside propaganda
Tänapäeval on inimestel niivõrd palju erinevaid maailmavaateid, et ühtset toitumise alast mudelit ei ole mõttekas propageerida. Samuti, nagu ka artiklis öeldud, see mis on hea ühele ei pruugi olla hea teisele, ning palju sõltub kogusest ja erinevate elementide koosmõjust. Samas ei tähenda eeltoodu veel, et tervislikku toitumist ei saaks üldse propageerida – saab ikka. Tuleb lihtsalt arvestada, et on asju mida vaatamata teaduslikele uuringutele ei võeta omaks, kui need lähevad vastuollu usuliste või muude maailmavaateliste põhjustega. Seetõttu leian, et kategooriliste väidete asemel peaks tervisliku toitumise propaganda endast kujutama pigem propagandat üldise teadlikkuse tõstmise osas. Toitumise puhul saab rääkida vajalikest ainetest ning toidust, mis neid aineid sisaldab. Selle asemel, et rõhutada mõne konkreetse toiduaine kasulikkust, tuleks rõhutada neid aineid, mis sellest toiduainest teevad kasuliku toiduaine, ning seejuures pakkuda alternatiivseid variante kust saab sama ainet omastada. Samuti saab tõsta teadlikkust erinevate ainete koosmõju osas.
Leian, et saab ka eristada toitumist, mille kasulikkuse osas ei olda teaduslikult ühtsel seisukohal, toitumisest, mille osas erimeel puudub. Näiteks vaevalt leidub uuringuid, mis tõestaksid et kommid on tervislikumad kui puuviljad. Ka selles kontekstis peaks propaganda keskenduma põhjustele, mis teevad kommid ebatervislikuks ja puuviljad tervislikuks. Teist laadi on aga situatsioonid, kus ühist seisukohta ei ole, näiteks piimatoodete kahjulikkus/kasulikkus. Sellises olukordades tuleks teavitada inimesi mõlema seisukoha argumentidest ja jällegi keskenduda sellele, et inimesed oleksid teadlikud võimalikkudest alternatiividest.
Kuigi tervislik toitumine on oluline, siis on oluline ka tõsta inimeste tolerantsust erinevate söömise viiside osas. Tänapäeval on supermarketid täis erinevaid alternatiive pea kõigile üldlevinud toitaine gruppidele, mistõttu on suur võimalus, et inimene saab kõik vajalikud ained kätte ka siis, kui ta väldib mõnda traditsioonilist toitu. Teaduslikud seisukohad ka muutuvad ajas, mistõttu peab olema ettevaatlik kategooriliste väidetega. Kui suunata inimesi pigem iseenda tervise ja toitumise osas tähelepanelikum olema, siis ongi tervisliku toitumise propaganda oma eesmärgi saavutanud. Inimesed, kes on õppinud märkama iseenda enesetunde vahet süües rämpstoitu võrreldes täisväärtusliku toiduga, on ka kõige tõenäolisemad oma harjumusi muutma. Samuti tuleks propageerida erinevate ainete määrade mõõtmist, et igaüks saaks vastavalt sellele mis ainest tal puudus on, oma menüüd ka täiendada.
Minu arvates on tervislikud
Minu arvates on tervislikud eluviisid küll olulised, kuid nendega ei tohiks hulluks minna ning elada tuleks ikka niimoodi, kuidas ise ennast kõige paremini tunned. Kui oled inimene kellele meeldib õhtuti näiteks 1 klaas veini juua, siis kumb on tervislikum, kas endale seda lubada või iga hinna eest, ühiskonna survel, oma soovile vastu võidelda? Arvan, et Eesti ühiskond peaks üldjoones liikuma põhjamaade poole, kus erinevad Eestis pahede alla liigitatud tegevused nagu alkoholi tarbimine ning hasartmängud on mõistliku tarbimise poolest igati aksepteeritud. Näiteks selliseid saite: http://kasiinoboss.com/ on Rootsi internet täis ning need on igati aksepteeritud. Kõike tuleb ikka peaga võtta ning tarbida mõõdukalt, see tahab ka tervisliku ning õnneliku elu.
Lisa kommentaar