Viimasel ajal on Eestis leitud põnevaid muistiseid nagu 1200 aastat vana ainulaadne massihaud Salmes, kus paatidesse on tõstetud hukkunud sõdalased koos relvadega, ja hilisrauaaegsed rikkalike hauapanustega matused Kukrusel. Viimaste seas oli jõuka naise eriti hästi säilinud matus, mis viidi tervikuna ERMi kaasa laboritingimustes uurimiseks, ning kaalutakse selle eksponeerimist muuseumis – mis ilmselt ei lange kokku matjate eesmärgiga.
Ammusurnud esivanemad on hiljuti ka teise kandi pealt tähelepanu äratanud, nimelt on vastakaid arvamusi tekitanud luteri kiriku hingekirjade ja muude dokumentide arhiveerimine mormoonide abiga. Toomas Paul on väljendanud muret, et kuna mormoonide eesmärk on surnuid ümber ristida, siis on nendele esivanemate andmete üleandmine aupakkumatu lahkunute veenete vastu.
Neid kaht teemat seob küsimus: mida me võime teha surnutega?
Milline on surnu moraalne staatus?
Kas lahkunud sugupõlvede puhul peaksime järgima samasuguseid põhimõtteid nagu praegu elavate inimestega suheldes? Tänapäevane ilmalik-läänelik maailmavaade eeldab, et surnu ei ole võimeline tajuma, mida tema kehaga tehakse, ega sellest kasu ega kahju saama. Kas pole siis nii, et mida sa ei tea, see ei saa sulle haiget teha? Kas on üldse võimalik kahjustada surnud inimese huve, näiteks rikkuda autonoomiat ja privaatsust?
Nendele küsimustele vastamiseks võiks vahetada vaatepunkti ja rääkida mitte surnute huvidest, vaid elavate huvidest, mis ulatuvad sellesse aega, kui nad on juba surnud.
Surnu huvid
Muretsedes selle pärast, mis tehakse minu asjade, keha ja andmetega minu surma järel, ei muretse ma tingimata selle pärast, mis saab minust, vaid selle pärast, mis saab minu väga intiimsest omandist. Päris tavaline on, et inimene teeb korraldusi selle kohta, mida teha tema varandusega pärast surma. Samuti on tänapäeval iseenesestmõistetavaks saanud, et igal inimesel on õigus otsustada oma keha üle. Ja need otsused keha üle võivad samuti ulatuda aega pärast surma – võin otsustada, kuhu soovin ennast matta lasta, avaldada soovi, et mu keha põletataks, anda nõusoleku organidoonorluseks või annetada oma keha teadustööks. Üha keerulisem on lahendada küsimust, kuidas toimida lahkunust jäänud mittemateriaalsete jälgedega nagu näiteks kanded kõiksugustes registrites, isiklikud kirjad või ka info, mida võib lahkunu kohta saada lähedasi küsitledes.
Elav inimene võib olla õigustatult huvitatud sellest, mis saab tema privaatsusest, väärikusest, mainest, saavutustest ja lähedastest pärast tema enda surma. Geoffrey Scarre’i kohaselt on ühiskonna huvides arukas toimida nii, nagu inimese huvid ei lõppeks tema surmaga: kui hakkame murdma lubadusi, mille andsime inimestele, kes nüüd on surnud, võime jõuda sinnani, et suhtume hooletult lubaduste pidamisse üldse.
Nõusolek säilmete uurimiseks
Peamine kohustus, mis tuleneb asjaosalise huvide austamisest, on nõusoleku taotlemine, mis näiteks meditsiinis on muutunud tavapäraseks. Kas selles osas on mingi vahe praeguse surija, sada aastat tagasi surnu ja tuhat aastat tagasi surnu vahel? Kui palju aega peab mööduma, et uurijad võiksid ise otsustada, mida lahkunu säilmete või andmetega teha? Kui tuhat aastat tagasi polnud inimesel võimalik anda informeeritud nõusolekut oma keha lahkamiseks ja eksponeerimiseks, kas annab see uurijatele õiguse otsus ise langetada? Vanad egiptlased ja varakristlased andsid selgelt märku, et nad on selle vastu, et nende haudu või kehasid avalikult uuritaks, mitmetel muudel juhtudel võib seda hauapanuste ja muude materjalide põhjal järeldada. Aga kui palju me teaksime toonaste inimeste soovidest arheoloogide varasema uurimistööta?
Kelle huvid on veel mängus?
Vermillioni kokkulepe, mis sõnastab arheoloogide põhimõtted inimsäilmete kohtlemiseks, ütleb, et austust tuleb üles näidata nii säilmete, surnu soovide, tema kogukonna või järeltulijate kui ka teadusliku uurimishuvi vastu. Tarvidusest kõikide osapoolte soove austada tekib hulganisti võimalikke põrkumiskohti, eriti kui lisada siia tänapäevased majandushuvid. Kogukonna iidne matmispaik võib ette jääda kavandatavale teetrassile. Kui muuseumis eksponeeritakse hauast leitud rikkalikke panuseid, mida matjad ja lahkunu pidasid vajalikuks eluks teispoolsuses, vastanduvad teadmishimuliste soovid surnu ja tema kogukonna omadele.
Mida tähendab austus?
Arheoloogide eetiliste põhimõtete seas on olulisel kohal austus eelpool nimetatud huvipoolte vastu. Vähim võimalik austuse näitamine on see, kui säilmeid ei kohelda jäätmete või rekvisiitidena. Nõudlikumalt võiks öelda, et austus tähendab ka hoidumist asjatust häirimisest ning uurimise lõppedes kõikide säilmete (välja arvatud teaduse jaoks kõige olulisemad) taastamist või ümbermatmist (Scarre 2006). Ent mõnes kultuuris on säilmete mis tahes häirimine lugupidamatu; see välistaks arheoloogilise uurimistöö ja takistaks mitmesuguseid ehitustöid.
Huvide põrkumise taga on tihtipeale tõekspidamiste vastuolu. Paljud inimeste jaoks tähendab surm üleminekut, mitte lakkamist. Samuti on usutud varem ja mitmel pool usutakse siiani, et säilmete kohtlemisviis saab avaldada surnutele head või halba mõju – sellest tunnistavad matustel kaasa pandud väärisesemed. Ent enamik Lääne arheolooge, teadlasi ja muuseumitöötajaid usub, et surm on kas lakkamine või vähemalt lõppeb inimese võime saada kahju või kasu millestki, mida tehakse tema füüsilise kehaga. Sarnaselt on neid, kes usuvad, et ristimine on tegelik ja tõsine toiming, ja neid, kes peavad seda "tühiseks tembuks". Austusena võib mõista seda, et igal osapoolel lastakse jääda truuks oma tõekspidamistele ning elada ja surra nendele vastavalt.
T. M. Wilkinson soovitab, et tuleks järgida sümmeetria põhimõtet: kui te arvate, et elavate teatud huvi tuleks kaitsta teatud moel, siis tuleks surnute samasugust huvi kohelda samal viisil.
Kuidas siis võiks selles valguses toimida Kukruse kadunukesega? Mida arvata luterlaste murest hingekirjade pärast?
Allikad
Geoffrey Scarre. Can Archaeology Harm the Dead? – The Ethics of Archaeology. Ed by Chris Scarre and Geoffrey Scarre. Cambridge University Press, 2006, lk 181-198.
Thomas M. Wilkinson. Last Rights: the Ethics of Research on the Dead. – Journal of Applied Philosophy, 19:1, 2002.
The Vermillion Accord on Human Remains. World Archaeological Congress
Arheoloogi eetilised põhimõtted
Autor: Laura Lilles
Meedias
Nils Niitra. Mormoonid teevad luterlased murelikuks. – Postimees, 08.09.2010
Priit Pirsko. Arhiivid ja esivanemate hinged. – Eesti Päevaleht, 01.09.2010
Toomas Paul. Surnud hingede müük. – Eesti Päevaleht, 01.09.2010
Jüri Saar. Maarja kalmistu andis välja üle saja luustiku. – Tartu Postimees, 02.09.2010
Matusepaigast leitu tõotab arheoloogidele uut teadmist. – Tartu Postimees, 25.03.2010
Jüri Saar. Jõukas kadunuke sõitis kirstus ERMi uuringule. – Tartu Postimees, 26.03.2010
Salme muinaslaevast on leitud 26 inimese luud. – Postimees, 06.09.2010
Risto Berendson. Salme uus viikingilaev viitab suurele lahingule. – Postimees, 12.08.2010
Eetikaveebis
Teaduseetika
Religioon ja eetika
Foto allikas: www.sxc.hu
Kui rääkida juba surnud inimeste ja veel elavate inimeste huvidest, siis miks mitte mängu tuua ka veel sündimata inimeste huvid. Kui me võtame vastu ranged reeglid surnute kohtlemiseks, siis mis saab tuleviku arheoloogiest ning tavainimestest, kes sooviksid saada teavet meie aja kohta?
Minu jaoks on huvitav ikkagi aja küsimus. Kui palju aega peab mööduma, et laipa võib välja kaevata, uurida ja eksponeerida? Värskeid laipu muidugi kaevatakse välja ja uuritakse ka kohtuliku uurimise jaoks.
Aga kui arvestada siis nende inimeste huvi, kes tahavad rohkem teada saada: kas 10 aastat tagasi surnu võib teadmishimu rahuldamiseks välja kaevata ja muuseumi panna? Aga 60 aastat tagasi surnu? Näiteks mõne põneva holokaustiohvri? 800-aastase laibaga võib justkui juba mõndagi. Kas neil on mingi vahe?
Ma ei usu et see on otseselt aja küsimus, pigem seose tugevus olevikuga. Kas me teame, kes ta järglased on? Kas tema järglased teavad sellest maetust, mida nad arvavad jne.
\"Suvaline\" 800-aastat vana talupoeg üleskaevata poleks justkui midagi kui võrrelda seda näiteks mõne 800-aastat vana kuninga või paavsti surnukehaga.
kui keskenduda seosele olevikuga, siis arvestame ikagi vaid järglaste huve, aga mitte selle kunagi elanud inimese enda huve. Need ei tohiks ju ajaga enam muutuda, arvestades, et ta on surnud?
Ma ei saa hästi aru, miks üleskaevamise juures peaks olema vahe kuningal ja \"suvalisel\" talumehel. Kuningas on huvitavam?
kommentaariks
Olenemata sellest, kas surmas nähakse üleminekut või lõppu, tuleb surnutesse suhtuda austuse ning väärikusega – nii nagu elavad soovivad, et neid endid koheldaks (pärast nende lahkumist). Kuigi meie kauged esivanemad ei osanudki mõelda sellele, et keegi näiteks teetööde käigus nende säilmetele satub, need välja kaevab, puhastab ning pärast ehk hoopis hoidlariiulile või näitusevitriini asetab, ei tähenda see automaatselt seda, et nõnda toimivad arheoloogid käituksid ebaeetiliselt. Artiklis väidetakse, et enamik Lääne arheolooge, teadlasi ja muuseumitöötajaid usub, et surmaga lõppeb inimese võime saada kahju (ja vastavalt ka kasu) millestki, mis saab osaks tema füüsilisele kehale. See jätab eksliku mulje, nagu oleks neil ükskõik, mida kaevamiste käigus leitud säilmetega tehakse, vabastades nad nõnda justkui kohustusest kohelda aastasadade eest lahkunuid samamoodi nagu nad kohtleksid näiteks oma otseste esivanemate maiseid jäänuseid. Miks peaks professionaalsetelt arheoloogidelt, kes oma eetikakoodeksis sisalduvaid põhimõtteid järgivad, seda eeldama, või neid selles kahtlustama? Usutavasti ei langetata lahkunute säilmete eksponeerimise otsust järelemõtlematult ja hoolimatult, suhtudes inimjäänustesse siiski “erilise tähelepanu ja austusega” (http://www.arheo.ut.ee/eesti-arheoloogide-eetikakoodeks). Küsimus on ka viisis, kuidas säilmed näitusel välja pannakse ning mida sellega taotletakse. Otsus, kas ning kuidas seda teha, on üldjuhul kaalutletud. Eesmärgiks ei ole isikliku (teadusliku) uudishimu (või ka tunnustusvajaduse) rahuldamine ning lahkunute säilmeid eksponeerivate näitustega sensatsiooni tekitades külastajaarvude suurendamine. Rõhk on esmajoones siiski külastaja harimisel, seda ka maise elu hapruse meeldetuletamise kaudu. Arheoloogide ja muuseumitöötajate eetilistes põhimõtetes kahtlemise asemel võiks kritiseerida pigem asjatundmatuid ning hoolimatuid detektoriste, kes aardeid otsides kalmeid lõhuvad ning lahkunute rahu rikuvad. Vt nt Anna Hintsi dokumentaalfilmi “Lihast ja luust” (2013) (http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/16461/)
Lisa kommentaar