Juuni alguses toimus ÜRO põllumajandus- ja toiduorganisatsiooni toiduturvalisuse alane tippkohtumine, kus püüti leida lahendusi ülemaailmse toidupuuduse leevendamiseks. Viimastel aastatel on toiduhinnad maailmas aina tõusnud ja enim kannatavad selle all arengumaad. Toidupuudust põhjustab inimkonna arvukuse kiire kasv, millele põllumajandusliku tootmine järele ei jõua. Lisaks sellele valmistab muret maa kasutamine biokütuste kasvatamiseks toidu asemel. Nende arengute taustal on hakatud mõtlema vajadusele põhjapanevalt muuta nii arenguabi, põllumajandust ja vastavaid tegevuspoliitikaid kui ka üksikisikute harjumusi.
Arutlused nälja ja vaesuse üle jõukates lääneriikides hõlmavad tavaliselt küsimusi, kuivõrd ja kuidas peaksid toidetud lääne inimesed muretsema arengumaade nälgijate pärast. Nende abistamise kohustust võib põhjendada järgmiselt: moraalsete olenditena on meil kohustus kannatajaid aidata; nälg on eriti äärmuslik kannatus; kohustused on globaalsed. Viisid sedalaadi abi elluviimiseks võivad olla väga erinevad – ühed soovitavad olla üldiselt majanduslikult aktiivne, lastes nähtamatul käel oma abistavat tööd teha; teised peavad õigeks arengumaade otsest abistamist; kolmandad nõuavad isikliku ja ühiskondliku elu radikaalset muutmist, et nälg ei oleks kuskil võimalik. Nüüdseks edastab ülemaailmne toidukriis sõnumit, et küsimus toidu piisavusest ei puuduta üksnes teatud riike, vaid kogu maailma - meie toiduvarud tulevad ühisest potist. Jõukate riikide elanikud, kes ei ole oma nahal nälga tunda saanud, viljelevad aga tihtipeale toidu suhtes mõtlematut ja raiskavat eluviisi. Näiteks annab Suurbritannias tehtud uuring teada, et aastas raisatakse briti kodudes 6,7 miljonit tonnitoitu - kolmandik sellest, mis ostetakse. Üle poole sellest moodustab toit, mida pole kunagi puututud -näiteks visatakse iga päev 13 miljonit avamata jogurtitopsi, 5500 kana ja 440 000 valmisrooga kodusesse prügikasti.
Kuidas peaks teadmine ülemaailmsest toidunappusest meie käitumist mõjutama, näiteks toidu ostmisel ja äraviskamisel?
Vaata lisaks:
Eetikaveebis
keskkonnaeetika, globaalne õiglus, biokütus viib leiva laualt
Meedias
Kalev Vilgats. Juhtkiri: Aeg koguda varusid. Pärnu Postimees, 06.06.2008
Jomo Kwame Sundaram. Näljalõikus: maailm vajab kokkulepet toiduturvalisuseks. Eesti Päevaleht, 05.06.2008
Liisi Poll. ÜRO teatel peavad toidukriisi eest vastutama rikkad riigid. Postimees, 04.06.2008
Toidukriis muudab põllumajanduse palet. Postimees, 03.05.2008
Felipe Fernandez-Armesto. Food shortages and civilisations. The Times, 03.06.2008
Toiduraiskamisest
Saksamaal voolavad piimajõed. Postimees, 05.06.2008
Julian Borger. Greener and leaner - how the west could stave off disaster. The Guardian, 31.05.2008
James Meikle. Britons wasting £10bn worth of food a year, research says. The Guardian, 08.05.2008
Martin Hickman. Five ways to cut food waste. The Independent, 08.05.2008
Veel toidueetika kohta
Food Ethics Council
Mepham, Ben (ed). Food Ethics. London; New York: Routledge, 1996
Eetilise dilemma fookus
Tahaksin kommenteerida teemapüstituses toodud kahte olulisemat arutelu: toidupuudus maailma näljahäda põhjusena ning lääneriikide kohustus aidata abivajajaid arenguriikides. Mulle tundub, et kuigi eeltoodud probleemipüstitus ja faktid on õiged, on eetilise dilemma fookus eksitav ning võib teha rohkem kahju kui kasu.
Greenpeace'i uuringu kohaselt ületab maailmas toidu tootmine toidu tarbimist ning probleemi tuum ei seisne sugugi toidu vähesuses, vaid toidu kättesaadavuses. Toidu kasvatamine ja tootmine peaks olema paremini laiali jagunenud väiksematesse regioonidesse, nii et kõigil inimestel oleks ligipääs toidule.
Miks see täpsustus oluline on? Kuna eelneva postituse probleemipüstituse loogiline järeldus on, et toitu tuleb rohkem toota. Kui aga suurema toidutootmise saavutamiseks kasutatakse tavapäraseid meetodeid, milleks on intensiivne põllumajandus, siis on see maakerale ja inimestele hävitavate tagajärgedega. Intensiivpõllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid on toksilised kogu elukeskkonnale, nii sealsamas põllu peal, kui inimestele ja loomadele kaugemal läbi reostunud joogivee ja toiduainete tarbimise. Greenpeace'i aruanne toob välja kliimamuutuse mõju maakera peamistele põllumajanduspiirkondadele. Selles prognoositakse, et suur osa kesk-Aafrika, lõuna-Ameerika ja Aasia praeguseid peamisi põllumajandusalasid on muutumas kliima soojenemise tõttu kasutamatuteks. Lahenduseks ei ole intensiivpõllumaade suurendamine, vaid juba degradeerunud piirkondade taastamine ökoloogiliselt jätkusuutlike vahenditega ning väikefarmide kultuuri taastamine paljudes maakera piirkondades.
Teine aspekt teema püstituses on arutelu läänemaailma kohustuse üle aidata abivajajaid arengumaades toiduabiga. Selline arutelu on võrreldav sümboolselt väikse-Peetri ja suure-Peetri looga, kus suure-Peetri poolt loodud reegli kohaselt süüakse kõigepealt koos ära väikese-Peetri toit ja siis sööb igaüks oma. Muidugi oleks tore, kui suur-Peeter siis hiljem oma toitu ka jagab, kuid eetilisuse seisukohast peaks arutelu keskmes olema algselt loodud reegli ebaõiglus.
IAASTD (International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology for Development) aruanne toob välja ühe olulisema probleemina jätkusuutliku põllumajanduse ja toiduohutuse loomisel, et kehtivad kaubandusreeglid annavad eelised kõrge efektiivsusega põllumajandustegevusele, mis ei arvesta oma kuludesse ei tootmise keskkonnakulusid ega sotsiaalseid kulusid. IAASTD rõhutab vajadust toidukaubanduse reeglite muutmise järele selliselt, et väiksematel tootjatel ja farmeritel oleks ligipääs turule, infrastruktuurile ning kapitalile võrdsetel alustel. Taolised muutused nii riikide siseselt kui rahvusvaheliselt soodustaksid oluliselt jätkusuutliku toidukasvatuse ja jagamise süsteemi loomisele ülemaailmselt.
Toetudes eelnevale leian, et paigutades eetilise arutelu keskmesse “kas on ilus raisata toitu kui mujal maailmas on toidunappus?” on potentsiaal negatiivsete tagajärgede suurendamiseks suurem kui positiivsete tagajärgede loomiseks, kuna selline eetilise dilemma fookus viib tähelepanu ära peamiselt probleemi põhjuselt.
Viited:
- Greanpeace'i aruanne (2009) “Agriculture at a Crossroads: Food for Survival”, http://www.greenpeace.org/international/en/publications/reports/agricult...
- IAASTD (2008), Summary for Decision Makers of the Global Report. http://www.unep.org/dewa/agassessment/docs/IAASTD_GLOBAL_SDM_JAN_2008.pdf
toidupoed, toidupank ja kodutud
Ma tõstataksin siinkohal pigem selle küsimuse, et miks on nii seadusandlikul kui ka ettevõtja tasemel tehtud võimalikult keeruliseks suurtes toidupoodides üle jääva (loe: realiseerimistähtajale läheneva või seda ületava) valmistoidu toimetamine kodututele (majutusasutustesse, nn supiköökidesse vms). Kas tõesti on asi ennekõike logistilises kokkuhoius, et poe jaoks on liigne kulu korraldada päeva lõpuks üle jäänud valmistoidu vedu vastavatesse asutustesse? Selle asemel investeeritakse murdmiskindlamatesse prügikastidesse, et kodutud või teised elu hammasrataste vahele jäänud ei pääseks mingil juhul sealt toitu võtma. See, et tehtud on statistikat üksikisikute või perede poolt ära visatava toidu kohta, on muidugi ehmatavate tulemustega, kuid oleksin siiski samavõrd huvitatud toidupoodide äravisatava toidu kogustest.
Toidupuudus ja toiduraiskamine
Toidupuudus on ja jääb. Kõige ilmekamalt väljendab seda loodus, kus nõrgemad surevadki nälga. Inimühiskonnas tekitakase küsitavus, kas see on eetiline, kui vaatame teisi virelemas. Väidetavalt lastakse nii palju toitu raisku, et see sellega võiks kõik nälgivad inimesed maailmas ära toita. Nälgijate aitamist vaadatakse kui kohustust. Kas see tõesti on kohustus? Inimpopulatsioon paljuneb üle maa kontrollimatult sarnanedes pahaloomulisele kasvajale.
Kas on eetiline kontrollimatut vohamist toetada? Toidu vajadus nälgivates riikides järjest kasvab. Annetuste ja abipakkide saatmisega me ainult soodustame seda. Mikrotasandil tundub eetiline aidata, kuid globaalsel tasandil mitte. Kui nälgivaid inimesi igal pool mujal toita, siis võiksid ka arenenud riikides inimesed seda hakata nõudma. Toit on üks suurimaid igapäevaseid kulutusi.
Leian, et toidupuudust ja raiskamist võiks vaadelda eraldi. Raiskamise vähendamine aitaks leevendada inimeste olukorda, kes seda teevad. Kui inimene viskab minema iga kuu 50% toidust, siis on tal võimalik vähendada 50% võrra enda kulusid toidule. See omakorda parendaks elujärge. Toiduraiskamine tuleneb puhtalt harimatusest. Kui see puuduks, siis toodetaks lihtsalt vähem. Tootlus on viidud ikkagi vastavaks tarbimisele/ostlemisele. Naiivne on loota, et toiduraiskamise vähendamine viib näljahädade lõpule vähem arenenud riikides.
Toidu raiskamise eri põhjused
Toidupuuduse probleemi võib vaadelda nii globaalselt kui ka lokaalselt. Toiduainetööstus kurnab põllumajandusmaad, tekitab kasvuhoonegaase, tekitab lagunematuid või raskesti lagunevaid pakendijäätmeid. Toidu raiskamist seostatakse eelkõige arenenud ühiskondadega, kuid loodusvarade raiskamine on samas ka arengumaades omaette probleem. Näiteks puuduvad saagikoristuse järel vastavad võimalused selle säilitamiseks ja saak hävib enne selle töötlemist/tarbimist.
Fakt on see, et toidu raiskamine on lääneriikides viimastel aastakümnetel eksponentsiaalselt suurenenud, korreleerudes tugevalt inimeste heaolu ja elatustaseme suurenemisega. Näiteks on Prantsusmaal pärast 1974. aastat toidu raiskamise protsent kahekordistunud: iga inimese kohta tekib aastas 20 kg jäätmeid, neist 7 kg on veel pakendatud toidu jäätmeid. Inimesed on hakanud eridieete järgima, muutunud on üldised arusaamad toidust ja toitumisest, suurenenud on allergiajuhud, välditakse gluteeni- ja laktoosisisaldusega tooteid. Samuti on päevakorras küsimus, millist toitu üldse pidada söödavaks, millist mitte (a la kartulikoored või kõvaks läinud leib). Teiseks on muidugi päevakorral ka GMO toidu küsimus, kas seda peaks üldse tarbima?
Toidu raiskamisel on palju eri tahke ja põhjuseid. Siiski saab selle vältimiseks paljugi ära teha just lokaalsel tasandil nii toidukaupade poodides, restoranides ja toitlustuskohtades kui ka kodustes majapidamistes. Teadlikumad majapidamised oskavad ka nn jäätmetega midagi peale hakata. Ka toitlustusasutused ja -poed ei saa jäätmetega seaduste tõttu midagi mõistlikku peale hakata, kuigi võiks näiteks realiseerimistähtajale lähenevaid asju sügavkülmutada. Näiteks nägin just esimest korda vene õigeusu kirikus (Jõgeval), et sinna sai ühte korvi jätta toitu vaestele. Minu meelest oleks see tore lisafunktsioon kirikutele üldisemalt - jagada ümber toitu ja rikkust üldisemalt, parandades nii toidu kättesaadavust neile, kes seda vajavad.
Lisa kommentaar