Konverentsil "Hea kooli mõõdupuud" korraldati külastajate seas küsitlus, missuguseid kriteeriume tuleks hea kooli puhul kõige olulisemateks pidada. 68 vastanu arvamustest kujunes välja järgmine pilt:
Head kooli iseloomustab:
1. õpilaste individuaalse arengu toetamine – igaühe eripärasse suhtutakse kui rikkusesse, iga last innustatakse tegelema valdkonnaga, mis talle sobib;
2. koolimeeldivus – õpilastele ja õpetajatele meeldib koolis käia, õppimine on stressivaba, huvitav ja mõttekas ning õpitav seostatud eluga;
3. head sotsiaalsed suhted – konfliktide lahendamist peetakse oluliseks, osapooled püüavad mõista üksteise väärtusi ja käitumismotiive;
4. innustav ja avatud juhtimine – juht ja juhtkond inspireerib ja toetab kollektiivi, teades, mis koolis toimub ja on valmis kriitikast õppima;
5. oma kooli tunne – võimalused koos tegutsemiseks ja meie-tunde tekkimiseks kogu koolipere sees;
6. õpilaste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamine – suhtlemisoskustele, eneseteadlikkusele ja tundekasvatusele pööratakse iga päev tähelepanu;
7. koostöö õpetajate vahel – oma kogemuste, murede ja rõõmude jagamine laiemalt, püüeldes sünergia poole;
8. teadlik sihiseade ja süsteemne väärtusarendus – kooli eesmärk ja põhiväärtused on sõnastatud, kõik kooli tegevused on läbi mõeldud väärtuskasvatuse võtmes;
9. loovuse ja algatusvõime toetamine – hinnatakse omaalgatust ja ettevõtlikkust ning loovat lähenemist kõiges, mis koolielus ette tuleb;
10. õpilaste kaasamine – õpilaste arvamusega arvestatakse, neil on õigus oma arvamus (ka kriitiline) vabalt välja öelda teisi austaval viisil.
Peale loetletute olid valikus veel:
hea õpimotivatsioon ja -tulemused - lapsi innustatakse õppima, toetatakse heade õpitulemuste saavutamist ja oma võimete arendamist maksimumini;
töötajate individuaalse arengu toetamine - väärtustatakse õppivat õpetajat, luuakse head tingimused õpetajate ja tugispetsialistide enesetäiendamiseks;
õpilaste erivajadustega tegelemine - kaasatakse tugispetsialiste, töötatakse koos eri osapooltega õpilasele parima lahenduse leidmise nimel;
vanemate kaasamine - vanemaid kutsutakse nii peole, appi kui ka nõu pidama; tagasiside küsimine ja andmine on süsteemne;
koostöö kogukonnaga - tegevustesse kaasatakse inimesi väljastpoolt kooli, luuakse võimalusi panustada ümbritsevasse;
konstruktiivne tagasiside - nii õpilased kui õpetajad saavad oma tööle ja tegevusele järjepidevalt arengut soodustavat tagasisidet;
huvitavad ainetunnid - tunnid on huvitavad ja efektiivsed, kasutatakse kaasavaid, uuenduslikke ja rutiini lõhkuvaid õpetamise ideid;
eesti keele ja kultuuri hoidmine - toetab puhta eesti keele kasutamist, rahvusliku kultuuripärandi tundmaõppimist ja loovat edasiarendamist;
turvaline ja esteetiliselt nauditav koolikeskkond - õpetajad, õpilased ja vanemad otsivad koos võimalusi luua koolis kaunist ja koduselt kindlat keskkonda;
maitsev ja tervislik koolitoit - läbimõeldud menüü, teadlikult kujundatakse söömisega seotud positiivseid harjumusi;
efektiivne tegelemine kiusamisega - märgatakse kiusamist ja vägivallatundemärke, tegeletakse kiusamise ennetamise ja põhjustega;
vaba aja veetmise võimalused - vahetundide ajal saab mängida, joosta, lugeda või juttu ajada; toimivad pikapäevarühm ning on arvukalt huviringe.
Hea lugeja, mida arvad Sina välja koorunud kriteeriumidest? Mis on puudu ning mis üleliia?
Autor: Laura Lilles-Heinsaar
Loe konverentsi kohta lähemalt siit.
Olin ka konverentsil, nägin küsitluslehte. Puudu on kindlasti huvitavad ainetunnid ja konstruktiivne tagasiside - ehk siis just õppimist ja selle viise puudutav!
Konkurents ja koostöö ei ole vastandid. Selle nii nägemine on ajakirjanduslik lihtsustamine. Konkurentsi puudumine võib tähendada ka soigumist. Koostöö vastand võib olla atomariseerumine. Nõukaajal oli soigumine ja atomariseerumine korraga. Samamoodi on võimalik ka eluterve konkurents ja koostöö korraga.
Miks on endiselt lubatud anonüümsed kommentaarid? Mida need inimesed kardavad? Kes on väitnud, et konkurents ja koostöö on vastandid? Kommentaaride lisamine on aga keerulisemaks tehtud. Nii me sisulise arutelu ei jõua.
Meie rühm esitas sellised kriteeriumid:
Terve on kool, kus kõik asjaosalised (õpetajad, õpilased, lapsevanemad jt) arutavad koos ja lepivad kokku eesmärkides ning annavad lubadused, mida keegi teeb. Ühiselt täidetakse lubadused ja analüüsitakse eesmärkide saavutamist ning uuendatakse lubadusi.
Kriteeriumid: kõigil on reaalselt võimalik arutelust osaleda (sobiv aeg, koht, tähtaeg, vorm), otsused on konsensuslikud, mitte hääletamise teel. Vormideks on perevestlused, arenguvestlused, arengukavad, õppekavad jm. Neid ei peeta asjatuks ajaraiskamiseks.
Õpilased, õpetajad, lapsevanemad jt teevad pidevalt koostööd õppe käigus. Seda võimaldavad üleseanded, töökorraldus, õppemeetodid jm.
Sisehindamises osalevad kõik asjaosalised. Sisehindamist ei peeta asjatuks ajaraiskamiseks.
Rõhutasime, et individuaalne areng pole võimalik.
Kas pole mitte väga raske valida täiesti eri kategooria asjade vahel, nt minul oleks küll keerukas otsustada, msi on tähtsam, kas õpetajate koostöö, õppijate loovuse toetamine või tervislik koolitoit. Need on ju kõik olulised ja nende vahel pole vaja valida, vaid pigem püüda kõiki silmas pidada. Nii ongi äärmiselt olulised ka esikümnest välja jäänud tegurid, keegi ei kahtle ju, et õpimotivatsiooni on vaja soodustada ja et tagasiside peaks olema konstruktiivne. See loetelu koos reastamise üelsandena oli ilmselt mõeldud pigem järelemõtlemise ja arutelu alusen, mitte ütlemaks, et ainutl esikümnesse pääsenud kriteeriumid on tähtsad.
Üks valdkond, mis on küll kõikide teiste all peidus, on meie \"E\" värk. E-kanalite kasutamine, e-õpe, kui ka e-ohutus. Ühelt poolt ei tee meie Targaltinternetis.ee programm ka vahet kas tegu juhtus päriselus või e-elus, kuid siiski teatavad iseärasused on, mida hea kooli puhul tuleks tähele panna. Näiteks tehes uuringuid, siis on tihti olnud juhuseid kus õpetajad, lapsed kui ka vanemad ütlevad, et päriselus ehk kolis ja sellel territooriumil ei toimu kiusamist, kuid e-kanalites toimub hoopis teine elu kus kiusamine on igapäevane. Samamoodi ei saa pidada heaks kooliks seda kooli, kes ainult suhtleb vanema ja lapsega \"kohtumistel\" või saadab tiguposti või ei ole siiani avanud kasvõi e-kooli. Ehk siis võib tundude, et info liigub, kuid tegelikkuses \"e\" eitamine on viinud kooli olukorda, kus hea nimi seisabi ainult selle najal, et keegi ei saa ühendust kooliga või lihtsalt pole võimalik kohalegi minna (nt. paljud vanemad töötavad mujal jne). Ehk siis hea kool vastab e-ühiskonna standarditele ja oskab tegeleda ka sellega kaasnevate väljakutsete ja probleemidega.
Siit tuleb veelkord välja, et hea kool ei pea andma kvaliteetset haridust ega teadmisi. Kooli hinnatakse eelkõige kui kasvatusasutust. Nii see ju ongi, eks märka iga tudengki juba esimesel kursusel, et mõnegi eriala alusaine põhjaliku omandamise maht tundub ületavat kogu koolis 12 aasta jooksul õpitut. Tegemist on imeliku vastuoluga – ühelt poolt peaks klassikaline kool andma hea hariduse, teiselt poolt hinnatakse kooli headust üksnes selle alusel, kuidas ta lapsele meeldib ja lapsest sotsiaalse ja tubli ühiskonnaliikme kasvatab. Samas eeldab ju ülikooli astumine ja seal hakkama saamine ikkagi head haridust ja ka mõningate teadmiste olemasolu. Seega võib järeldada, et meie koolisüsteemi kujundatakse mitte kasvatama inimesi, kes suunduksid ülikooli ja oleksid aastakümnete pärast võimelised looma teadmistepõhiseid, kõrgepalgalisi töökohti, vaid pigem tublit madalapalgalist töölisklassi ja üksikuid ettevõtlike omadustega juhte neile töölistele. Esimene kriteerium võiks ikka olla hea haridus.
Raske on midagi ette heita siin välja kirjutatud prioriteedile. Omaette küsimus on aga see, kui palju väljendavad need printsiibid hetke reaalsust ja kuivõrd vaid potentsiaalset taotlust. Sest sellal, kui siinse nimistu eesotsas on "õpilase individuaalse arengu toetamine", on minu mulje põhjal koolisüsteemi üks suuremaid eetilisi ja vaimseid probleeme just vastupidine reaalsus. "Õpilase individuaalse arengu toetamine" eeldaks ju iga õpilase eripära mõistmist ja tunnustamist: kõigile ei sobi ühed õpetamismeetod, üks tempo, ühed nõuded, jne. See on aga kõik see, mida standardiseeritud ja põhjendamatult laiaulatuslik (et mitte öelda laialivalguv) õppekava ei soosi – õppekava, mille määrav kriteerium on statistiliste eelduste täitmine, suur mõõdetav "keskmine", mitte aga mõõdetamatu isikupära. Küllalt ilmekas oli hiljaaegu nähtud karikatuur, kuidas erinevatele loomadele nagu elevant, ahv, madu, kala jt teatatakse, et võrdsuse nimel tuleb neil kõigil sooritada ühesugune eksam: ronida puu otsa. Mida selline eksam tegelikult näitaks? Mõistagi eimidagi.
Praegune haridussüsteem tugevalt kallutatud ka informatsiooni suunas, see aga jätab paratamatult vähe ruumi loovusele ja kogemuslikkusele. Ometigi on inimese elusus kinni tema võimes ammutada endasse uusi kogemusi; informatsioon peaks seda protsessi toetama, mitte olema eesmärk omaette. Pealegi ma ei usu, et haridusel (haritusel) saaks olla muud alust kui austus kõige elava suhtes (kas hoolimatu inimene saab olla haritud?). Edendades maailmapilti, kus kõik on killustatud omavahel seostamata väikesteks osakesteks, toimub aga paratamatult kaugenemine sellisest printsiibist. Seejuures õpetab praegune haridussüsteem killustatud informatsiooni tasemel, milleni õpetajad ise väljaspool oma eriala enamasti ei küündi. Keemiaõpetaja põruks ajalooeksamil, ajalooõpetaja kehalises kasvatuses, inglise keele õpetaja vene keeles, jne. Kas see pole absurdne?
Probleem on seetõttu minu arvates mitte tehniline, vaid põhimõtteline: mida käsitleda haridusena, mida käsitleda inimeseks olemise alusena. Või milles seisneb hariduse eetilisus. See, mis tekstist puudu on, on see, kuidas kirja pandud põhimõtted võiks/saaks reaalselt rakenduda.
On väga tänuväärne, et
On väga tänuväärne, et diskussioon hea kooli kriteeriumite üle on Eesti ühiskonnas kõlapinda leidnud. Järelikult on tekkinud kriitiline hulk inimesi, kes tunnevad, et vanaviisi jätkata ei ole õige. Nii nagu eespool kõnelejad on välja toonud, on pea kõik aspektid vajalikud ning „hea kooli“ kriteeriumiteks sobilikud, kuid minu jaoks on puudu baaskriteerium- õnnelikkus. Ühelt poolt võib pidada õnnelikkust väga subjektiivseks ning üldiseks, raskesti defineeritavaks mõisteks, kuid teisalt, kas ei näita õpilaste (ning ka töötajate) õnnelikkus just seda, et eelpool mainitud kriteeriumid on täidetud just optimaalsel määral ja viisil.
Sattusin mõni hetk tagasi väga põneva graafiku peale, kus riigid olid asetatud joonisele nõnda, et graafiku ühele teljele oli märgitud õpilaste õnnelikkus ning teine mõõtis nende akadeemilisi saavutusi. Graafikul kajastusid ka Eesti andmed ning nagu eelneva jutu põhjalgi võib arvata oli Eesti õpilaste õnnelikkuse tasemelt väga madalal, kuid akadeemiliste saavutuste skoorilt kõrgel kohal. Minu jaoks näitab taoline maatriks, et õnnelikkus ning kõrged saavutused ei ole tingimata üksteist välistavad. Loomulikult peituvad taoliste lihtsustatud graafikute taga ka väga erinevad kultuuritaustad, investeeringud ning palju muid aspekte, kuid võib-olla ei peaks ka Eestis niivõrd vastandlikeks pidama kõrget sooritust ja õnnelikke õpilasi.
Lisan ka lingid, millest
Lisan ka lingid, millest juttu oli:
http://www.buzzfeed.com/jakel11/where-in-the-world-you-can-find-the-best...
http://issuu.com/innove/docs/pisa_2012_eesti_tulemused_2/119
Ühest küljest on hea meel, et
Ühest küljest on hea meel, et välja toodud kriteeriumid ei erine oluliselt riikliku õppekava üldosas välja toodud õppe- ja kasvatuseesmärkidest (vt. põhikooli õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13273133, gümnaasiumi õppekava: https://www.riigiteataja.ee/akt/13272925), vaid on nendega üldises mõttes kooskõlas, nüansseerivad neid või esitavad veidi teises sõnastuses. See tähendab, et õppekavasid koostavate ekspertide ning avaliku üldsuse arvamused langevad selles osas üldiselt kokku, ning võib öelda, et need kaks instantsi toetavad üksteise püüdeid kujundada kasvavast lapsest või noorest teatud tüüpi indiviid ja ühiskonna liige. Probleemiks on aga sõnastatud põhimõtete liigne üldsõnalisus, mis siin toodud nimekirjas küll vähem haridusteadusele spetsiifilises abstraktses keelepruugis esitatud, kuid siiski piisavalt üldistena, et viia arusaamiseni, kuidas nende hea kooli kriteeriumite täitmiseni jõuda. Kui sõnastada probleemi teadusfilosoofiliselt, on olemas valdavalt tegemist kontemplatsiooniga (teatud hoiakute sõnastamine), ent mitte interventsiooniga (protsessi vahele sekkumine).
Teiseks, nagu üks eespool kõneleja osutas, on praeguse aja Eesti haridussüsteem liialt kallutatud informatsiooni edasiandmise suunas ning õppimisprotsess peaks kujutama endast informatsiooni omandamist viisil, mis toetaks loovust ja kogemuslikkust. Olen sellise seisukohaga nõus: lihtsalt pähe õpitud teadmine jääb inimesele võõraks, ja kui inimene sellega ei suhestu, mõjub see kokkuvõttes inimidentiteedi terviklikkusele lagundavalt. Teadmiste olulisust aga ei maksa tänapäevases teadmistepõhises ühiskonnas alahinnata, ja kui õppija ise kunagi tulevikus teadlasena teadmisi ei loo, siis vähemalt peaks ta oskama teadmist kui sellist väärtustada. Eespool toodud nimekirjas on teadmistele (sõnaga "õpitulemused") viidatud ainult ühel korral, ja sedagi mitte nimekirja põhiosas. Kool on ka teadmiste saamise asutus, ja tänapäeva ühiskonnas üks kohti, kus neid on võimalik mõtestatult ja süstematiseeritult saada. Seda ei tasuks jätta tähelepanuta, ja kuigi võib arvata, et teadmiste väärtustamine toimub enamasti nagunii vaikimisi, võiks selle siiski ka eksplitsiitselt sõnastatuna välja tuua.
Lisa kommentaar