Ajaleht Postimees kirjutab, et Läänemaal Turvalepas lasti novembrikuus isahunt koos kolme kutsikaga. Jahimeestel tekkis kahtlus, et tegemist võib olla hundi ja koera ristandiga ning praegu ongi loomade koljud ja DNA-proovid Tartu Ülikooli laboris uurimisel. Kui kahtlus osutub tõeks, tuvastatakse Eestis hundi ja koera ristand esimest korda.
Oleks huvitav teada saada, mis loomadega on tegu, kuid artikli kommentaare lugedes paistis, et mitte kõik ei jaga seda ootust – loomade omapära ei huvitanud eriti kedagi, küll aga sadas vihaseid märkusi jahimeeste ja üldse jahi aadressil. Enamik kommenteerijatest pidas jahimehi julmuriteks, kes naudivad puhtast õelusest süütute loomade tapmist ning arvas ilmselt, et jaht on ebamoraalne. Eriti suurt pahameelt tekitas asjaolu, et artiklile oli lisatud pilt jahimeestest koos saagiga. Ma ei soovi rääkida loomade piinamisest ega põhjuseta massilisest hävitamisest. Vaatluse all on reeglitekohane läbimõeldud jaht, mille viivad läbi asjatundlikud jahimehed.
Kõigepealt tuleks küsida, miks siis ikkagi tekitab jaht meis sellist vastumeelsust? Filosoof José Ortega y Gasset on siinkohal arvamusel, et küsimus jahi kohta on keeruline, sest see on seotud kahe juba iseenesest raske teemaga – esiteks surma ja teiseks loomadega. Ta väidab, et surm on nähtavasti kõige ebaselgem ja raskemini mõistetav nähtus, millega inimene iial kokku puutunud on. Kuna peame surma kohutavaks ning jahi eesmärgiks on surm, tunneme vastikust ka jahi vastu. Ka loomad on meile mõistatus – nad on meist erinevad, kuid siiski piisavalt lähedased, et tunneksime nendega müstilist sidet. Aga milline on looma tegelik positsioon inimesega võrreldes? Teisisõnu – kui otsustaksime jahi keelata, siis millistel kaalutlustel? Kas seepärast, et peame looma inimesega võrdseks, tõstame ta meie kõrgusele või hoopis seepärast, et otsustame lõpetada oma üleoleku pideva kuritarvitamise?
Jahimehed ja muud asjatundjad muidugi väidavad, et loomade arvukust tuleb reguleerida, teisiti ei ole võimalik. Inimene on praeguseks loodusliku tasakaalu liiga karmilt paigast nihutanud, niisiis ei saa enam ammu väita, et loodus reguleerigu ennast ise. Eesti Jahimeeste Seltsi praegune nõunik Anti Levandi on öelnud, et tänapäeval pole kõige tähtsam mitte küttimise lust, vaid inimese poolt segiaetud loodussüsteemide reguleerimine. Aldo Leopoldi maa-eetika põhitees on, et tegu on õige, kui säilitab ökosüsteemi seesmise kooskõla ja stabiilsuse, niisiis võib jahimeeste arutluskäiku mõistlikuks pidada. Kui see muidugi ikka on tõsi, et loodus on inimesega juba nii hästi harjunud, et sekkumine on hädavajalik. Et loodus on imepeen mehhanism, ei pruugi tasakaalu säilitamine võib-olla sugugi nii lihtne ja läbipaistev olla kui esmapilgul paistab.
Kui jahi eesmärgiks on eelkõike loomade arvukuse korrastamine, peaks jahimehe tõeliseks ja väärtuslikuks eesmärgiks olema looma tapmine ja kõik eelnev vaid vahend eesmärgi saavutamiseks ehk tegelikult üsna ebatähtis. Kuidas aga suhtuda jahituristidesse, kes ilmselgelt spordi mõttes loomi kütivad? Välismaalased liiguvad meie metsades, meie jahimehed omakorda näiteks Aafrikas. Paljud on öelnud, et tegelikult ikkagi ei ole looma tabamine alati kõige tähtsam, ilusat looma nähes jätab nii mõnigi jahimees tulistamata. Loo aluseks olevast huntkoerte-artiklist leiame Läänemaa keskkonnateenistuse jahindusspetsialisti Madis Otsa sõnad: "Ega jahimehel ole kerge loobuda, hunt on põnev loom ja jahimehele vääriline vastane." Niisiis ei aja inimesi relvaga metsa vaid pelk kohustus metsaelu kontrolli all hoida. See pahandas ka meie kommentaatoreid kõige rohkem – artiklile oli lisatud pilt tapetud loomadega poseerivatest jahimeestest, kes oma saagiga justkui uhkustasid.
Ka Ortega juhib tähelepanu asjaolule, et võrreldes endiste aegadega on eesmärgi ja vahendi kohad vahetunud. Vaadeldes jahti kui sporti, tuleb tunnistada, et jahimeest huvitab kõige enam see, mida ta peab tegema, et surma saavutada – tähendab siis jaht ise. Tema eesmärk on üles näidata osavust ja täpsust ning ilmselt huvitavad teda ka lisaväärtused – ta soovib nautida loodust ja sõprade seltskonda, tervislikku füüsilist koormust, puhata päevatööst vms. Inimene ei jahi selleks, et tappa, vaid tapab selleks, et jahtida. Tapmine on Ortega jaoks jahi kohustuslik osa, jaht seisneb olemuslikult kahe ebavõrdse olevuse, saagi ja jälitaja vastuolus. Näiteks nn "veretu jaht", kus looma jälitamine ei lõppe mitte püssipaugu vaid fotoaparaadi klõpsuga, pole Ortega arvates moraalselt parem, see pole progress vaid liialdatud kombelisus ja asjatu nudimine. Jahipidamisest võib tema arvates keelduda, aga kui inimene juba jahti pidada otsustab, peab ta ka tapma, sest see käib olemuslikult jahi juurde.
Pole muidugi täpselt teada, paljud looduspiltnikud end üldse jahimeestega võrdlevad ning võib ka küsida, mis on selles halba, kui inimene fotoaparaadiga mööda metsi kolab. Ometi ei saa ma siinkohal jätta küsimata, kas see, et oleme harjunud surma eitama ja tapmist ebamoraalseks pidama, on ainuvõimalik lähenemine? Võib-olla oleme just selle eitamisega liiale läinud ning seepärast süüdistamegi jahimehi julmuses ja tunneme jahi vastu vastikust?
Niisiis tuleks siinkohal meenutada tuntud tõde, et olulisim voorus on mõõdukus. Praktikas peaksid loomakaitsjad ja jahimehed ilmselt kompromissi leidma, kusjuures viimaste arvamus on väga oluline, sest küllap neil ikkagi on parem ülevaade. Lõpetuseks tsiteerin loodusemees Pulga Jaani sõnu: "Ega inimene loodusest enne midagi tea, kui jahimeheks hakkab. Jaht pole ainult tapmine […] Kui metslooma keegi ära päästab, siis mitte see, kes teda linnast haletsemas, vaid see, kes küttimas käib. Jahimees tunneb looma bioloogiat. Jahile ei sobi kasuahnus. Siis tuleb see vägisi murdmine, et pean-pean saama. Jaht ja loodus ei salli vägisi käsitlemist. Kui loom tuleb, siis ta tuleb kui kingitus."
Autor: Kadri Lutt
Teksti koostamisel on kasutatud järgmisi artikleid: Ortega y Gasset, J "The Ethics of Hunting", King, Roger J.H. "Environmental Ethics and the Case Against Hunting", mõlemad ilmunud kogumikus Philosophic Inquiry in Sport, toimetanud Morgan, William J; Meier, Klaus V. (Human Kinetics, 1988).
Autor tänab Külli Keerust.
Fotode päritolu: http://www.loodusajakiri.ee/
Lisaks:
eetikaveebis:
ajakirjanduses:
Läänemaal Turvalepas võis elada hundi ja koera pesakond Postimees 08.12.2008
Pulga Jaan elab loodusega kooskõlas Maaleht 04.01.2001
Jahimeeste selts: turismijahi korraldajad unustasid eetika. Postimees 25.03.2008
Vibulaskjad tahavad õigust metsas jahti pidada Eesti Päevaleht 05.03.2008
Indrek Mustikmets: Elusolendi tapmine on sisetunde küsimus? Eesti Päevaleht 15.04.2005
Marjapõõsaste kattevõrkudesse takerdunud sokud hukati Postimees 01.09.2008
Tsiatapp ja eetika Uma leht
Kristel Ader: Looduse lood – hundi kaitseks Postimees 04.03.1997
Indrek Tarand: Jaht ja eetika Eesti Ekspress 15.11.2007
Põdraasurkonnaga ei saa käituda nagu viljapõlluga – intervjuu Jüri Tõnissoniga Eesti Loodus nr 9, 2008
Egon Niittee: kas Eesti jahindus naaseb Nõukogude aega? Postimees 22.10.2007
EJS: turismijahi korraldajad kipuvad seadusi unustama ERR uudised 25.03.2008
mujal:
Jääger – online jahindusfoorum
Tori-Sindi jahiselts - jahieetika
Eesti Loomakaitse Seltsi foorum – Kas metsloomade arvukust peab reguleerima tingimata püssiga?
Riigimetsa Majandamise Keskuse uudised 30.01.2002 – õppefilm Eesti jahitraditsioonidest ja jahieetikast
Keskkonnafilosoofias (ja eetikas üldse) leidub ka teisi ebamoraalseid tegevusi. Näiteks võib tapmisest veel hullemaks pidada kannatuste tekitamist, nii füüsiliste kui emotsionaalsete (niipalju, kui loomade puhul emotsioonidest rääkida saab). Selles valguses ei tohiks minu arvates küll ühelgi lihasööjal inimesel mingit pädevat argumenti jahi vastu olla, sest need loomad, kelle liha ta sööb, on eluaeg kannatanud.
Lihasöömise koha pealt - tänapäeval ei ole jahist saadud liha enam oluline toiduallikas. Luksuskaup pigem. Samas, mina ei saaks küll öelda, et hiidfarmides loomapidamine kuidagi vastuvõetavam oleks.
Linnaelu teeb hellikuks, silmakirjalikul viisil hellikuks. Ma ei ole taimetoitlane, kuid kindlasti ei taha ma kanal pead maha kaksata. Aga niisugune hoiak tähendab - tapke ja tehke, niikaua kui mina seda ei pea tegema. Ja soovitavalt ei näe ka. Kui ma püüan seda vastuolu enda jaoks kuidagi ära lahendada, ei jõua ma kuhugi - endiselt ei saa ma valitud taimetoitlase eluviisi, ja endiselt valdab mind vastikus tapmise ees. See on miski, mis on minusse kasvanud mitte arutluse teel, vaid sellest kontekstist, milles ma elan ja mis mõjutab mu tundeid.
Jaht ei ole kaugeltki loodusliku tasakaalu säilitamine, kuna looduslik valik seisneb ikkagi selles, et kõige tervemad ja tugevamad isendid on need, kelle geenid peaksid selles liigis edasi kanduma. Jahimehed aga püüavad just kõige suuremaid ja silmapaistvamaid loomi (nn alfasid) -- neid, kes liiguvad oma territooriumil ringi, mitte ei peida ennast urgudes. Seega oleks loogiline järeldada, et iga niimoodi reguleeritud liigi puhul saavad järgmised põlvkonnad olema eelmistest nii pärilike tunnuste ja omaduste poolest viletsamad kui ka võib kaasneda nende järeltulijate arvu astmeline langus.
tjah, ma pole küll jahimees, aga mulle on jäänud mulje, et püssi ette satuvad pigem just vanad/haiged/nõrgemad loomad. sellega ei taha ma muidugi väita, et mitte ükski tugev loom kunagi jahil otsa ei saa. aga kaua see nõrk loom ikka urus redutab, mingil hetkel peab ta ju välja ka tulema...
Seoses sõnaga \'satuvad\' lisaksin, et valiku tegemisel arvestatakse eelkõige saagi kvaliteediga.
Jahimehed ja "jahimehed"
Jahieetika koha pealt tuleb minu arvates eelkõige vahet teha professionaalsetel jahimeestel ja jahituristidel, kes hakkavad suure summa eest üheks või paariks päevaks. Professionaalsetel jahimeestel on tavaliselt sügav arusaam loodusest ja samuti austus enda töö ja loomade suhtes, keda nad kütivad. Usun, et iga professionaalse jahimehe eesmärgiks on (või vähemalt peaks olema) kogu protsess läbi viia võimalikult kiiresti, väheste kannatustega loomadele ja mitte raisata saadud loomseid produkte. Samas jahituristid lasevad loomi tõesti ainult uhkustamise ja lõbu eesmärgil ning välja valitakse kõige esinduslikumad ning tapmise protsess on sageli pikale veniv, kuna looma vigastatakse korduvalt enne, kui suudetakse teha surmav lask. Jaht ise on läbi inimkonna arengu kandnud erinevaid eesmärke (toidu saamine või siis loomade arvukuse reguleerimine inimese poolt muudetud ja kontrollitavas keskkonnas), kuid minu seisukoht on, et jaht ei tohiks olla pelgalt lõbu.
Jahimehe arvamus
Olen tegelenud jahindusega nüüdseks juba 6 aastat. Ühiskonnas leidub endiselt väga palju inimesi, kes on jahindusele totaalselt vastu ning meie, jahimehed, oleme harjunud sellega. Me ei saa muuta inimeste põhimõtteid, kuid me saame luua õigema pildi teema kohta, kui nad ise seda soovivad.
Nimelt ei ole jahindus pelgalt tapmine ja verevalamine. Jahindust võib pidada pigem looduse järelvalvajaks. Loomade eest hoolitsemine, nende söötmine on lausa jahimehe kohustus. Tapmine ei käi ka nii kuidas igaüks heaks arvab. Igale looma liigile on kindlaks määratud normid, kui palju mingit looma tapma peab.
Aga kui me kujutaksime nüüd ette maailma, kus jahindust ei oleks ning kõik toimuks loodusliku valiku toel. Põllumehed on hädas sellega, et loomad hävitavad nende viljasaaki, loomade seas levib palju erinevaid haiguseid, rebased ja kährikuid kohtab linnapildis palju tihedamini ning levitavad haiguseid ka inimestele. Vaadates pikemas perspektiivis, siis hakkavad osad liigid hävima. Ilveste ja huntide populatsioon järjest kasvab, sest looduslike vaenlasi eesti metsades neil nii palju ei leidu. See-eest nende söögilaud aga järjest hävineb. Kui söök metsas on otsas, liigutakse inimeste kodudesse. Seda rada võib jäädagi järjest edasi rääkima.
Jaht ei ole pelgalt lõbu, vaid see on töö.
Jahimeestelt kuuldud
Minu isa on jahimees ning seetõttu oman mingeid teadmisi jahtimisest Eestis. Kindlasti ei tohi unustada, et jahtimisel on oma reguleeriv toime loodusele, mis seda inimeste negatiivse mõju tõttu vajab. Samuti peab arvestama inimestega, kelle elu loomad (eriti metssead ja hundid) oma tegevusega häirivad. Siiski on probleeme jahimeeste "kultuuriga": toimuvad üritused, kus tarbitakse liigselt alkoholi; puuduvate oskuste tõttu peavad loomad enne surma liigselt kannatama; nepotism jahiseltsides. Omaette probleem on ka salaküttimine, mida harrastavad ka mõned paberitega jahimehed. Ma leian, et seetõttu tuleks järelvalvet jahtimise üle suurendada, eriti jahiseltside sees toimuvat.
Jahimeeste toetuseks
Ma väga pooldan mõistliku ja kaalutletud jahti, minu meelest on meil asi järjest paremaks läinud, ega jagata neid jahilubasid ka lusti pärast, vaid iga piirkond saab vastavalt erinevatele uurimustele laskmiseks lubasid, isegi need kes nö jahiturismi harrastavad ei saa ju lasta reeglite vabalt. Ma lisaks siia juurde veel mõtte, et kunagi eestis mõisate ajal ( ehk hiljemgi) oli kohustus lasta ka vareseid, harakaid.... Nüüd on mõned kaunid linnad nii üle linnustunud, et kole kohe. Ma pole enda arust julm inimene, aga neil vaestel lindudel ju ka pole lõpuks niimoodi hea, sööki napib- kisuvad prügikastide juurest kotte katki. Emad ei saa väikeste lastega parkidesse jalutama minna jne... mingi lahendus võiks siingi olla, mis oleks lindudele ja ka inimestele enamvähem ok.
Lisa kommentaar