Õpetaja õpilase rollis

Mina väärtustan samuti ajast kinni pidamist ja ootan seda ka oma õpilastelt. Mõeldes aga laiemalt- miks nõuavad õpetajad õpilastelt ühte, aga ise õpilasena ei vasta samuti ju enda ootustele (kui nii võib öelda). Ma arvan, et siin võib põhjust otsida ka sellest, et paljud õpetajad õpivad nii töö kui pere kõrvalt, mistõttu alati ei jõuagi loengusse õigeks ajaks, sest laps tuleb lasteaeda viia või koolitööd ei jõua õigeks ajaks valmis, sest tööl on pikad päevad olnud. See ei tähenda, et õpetaja väärtused ei oleks siirad. Me ei saa ju öelda, et mitte hilinemine oleks kõigist väärtustest kõige tähtsam ja mitte mingil juhul ei tohiks selle väärtuse vastu astuda.

Olles ise ka hetkel just nii öelda õpetajast õppija ning ka enamus minu kursusekaaslastest töötavad pedagoogilistel ametikohtadel, siis teema on igapäevaselt tuttav.
Vähemalt oma kursust jälgides, siis süüdimatul ja ilma põhjuseta minu arvates küll ei hilineta, kui siis mõned üksikud juhtumid. Pigem häirib mind ka Karini välja toodud telefonidega rääkimine ning ka koduste tööde tegemata jätmine. Telefoniga rääkimine on küll minu arvates selline asi, mida mitte ei pea tunnis tegema ja saab ka loengute vahepeal oma asjad vajadusel ära ajada. Koduste tööde maht on muidugi meeletu ja pere ning näiteks direktoritöö kõrvalt on väga lihtne jääda selle mahuga hätta, aga paraku on õppima asumine olnud kõigi teadlik ja oma vaba valik.
Aga olen märganud, et vahet ei ole, kas õpilaseks on õpetaja või mõnel teisel ametikohal olev inimene, siis koolipinki istudes muutub ta automaatselt ikka Õpilaseks.

Motivatsioon õppida on väga oluline selles, kuidas inimene leiab endas tahet, aega, energiat õppimisega tegeleda. Õppija peaks endale ise selgeks tegema, miks tal on vajadus ja huvi õppida. Kui see on selge, pole ilmselt ka eelmainitud probleeme. Loomulikult on vahva ja tore olla jälle õpilane. Enamasti ei ole õppimine põhitegevus, õpitakse sageli muude kohustuste kõrvalt. Täiskasvanud õppija õpib veidi teisiti. Kui inimene on kohusetundlik, suhtub ta uuesti õppija rollis olles samamoodi kohusetundlikult.

Jah, õpetajad muutuvad samuti õpilasteks kui nad pinki istuma panna ja mitte tahvli ette rääkima. Uskumatu, kuidas unustatakse ära kui segav on tunnis õpilaste omavaheline rääkimine või telefoni kasutamine. Olen olnud ka õpetajate koolitustel, kus ollakse ikka väga ebaviisakad lektori suhtes. Minu arust ei ole vale ka täiskasvanud inimesi, õpetajaid, korrale kutsuda. Hilinenud kodutööd minu meelest tähendavad ehk peamiselt suurt koormust, mis töö ja pere kõrvalt tekib.

Arvan, et täiskasvanud õppijat saab motiveerida ainult tema enda soov ja tahe.
Olen nõus, et töö ja pere kõrvalt õppides võib olla raskusi tööde tähtaegadest kinni pidamisega. Samas ei tohiks see olla reegel, vaid pigem erand, sest paljud kodused tööd on pikaajaliselt ette teada. Olen kohanud erinevaid suhtumisi õpetajate poolt, kes on ise sattunud õpilaste rolli. Tavaliselt need õpetajad, kes on omal soovil kursuse või koolituse valinud, rohkem motiveeritud. Koolis on ka olukordi, kus õpetaja on kohustatud osalema koolitustel ja seal olen ma küll kohanud väga ebaviisakat käitumist oma kolleegide poolt. Hämmastav on, et selline käitumine tuli just nende õpetajate poolt, kes ise õpilaste suhtes väga nõudlikud on. Eks see on seotud õpetaja enesereflektsiooni oskusega.

On ka positiivseid isiklikke kogemusi, eelkõige kõrgkoolide õppejõudude koolitustel. Loengus telefoniga rääkimist ei mäletagi. Hilinemine on töötava õppija puhul tihti põhjusega. Mis puutub kodustesse töödesse, siis on õpetaja õpilase rollis tihti ajapuuduses, nagu eespoolgi mainitud (pere, töö jms.)

On endal kogemused nii täiskasvanute koolitustelt kui ka nüüd ülikoolis õppides, et hilinemised , telefoniga kõnelemised ebasobival ajal ning ka tööde mitte tähtaegsed esitused ei ole ainult õppivate õpilaste probleem. On erinevaid nipsakaid ja veidraid käitumisviise ka mitte õpetajate hulgast. Arvan ,et selline käitumine on osaliselt kohusetunde küsimus ja osaliselt ajanappus. Isegi kui inimene õpib, töötab , kasvatab lapsi jne. Kui ei ole sihilik ja pahatahtlik käitumine teiste suhtes , siis on ikkagi enda valik , kuidas oma elus hakkama saadakse. Üleolev käitumine muidugi kuidagi ei sobi .

Olen samuti tähele pannud, et õpetajate puhul kehtib tihti väljend: "Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi". Õpetajaid koolitades ning nendega kõrvuti loengus või kasvõi mõnel konverentsil istudes tuleb neil seda lobisemist ja kommenteerimist ikka ette küll. Ja see on juba vana tõde, et õpetajad on koolitatavate hulgas kõige keerulisem sihtgrupp.
Mulle tundub, et õpetaja on koolis tihti pinges, kuidagi allasurutud, kogu aeg kuklas tiksumas, et ta peab olema oma rollis, igal hetkel eeskujuks ning tohib lubada endale vaid teatud piirini tegusid. Majast välja saades on see nagu teatud mõttes vabanemine ning käitumine muutub. Ja selle eelneva kokkusurutud vedru lahtipääsemine toob kaasa veidi liialdatud reaktsiooni. Tore, kui õpetaja suudab oma käitumist sel hetkel ka korraks kõrvalt vaadata ning seda analüüsida ja leida ka põhjused ja kasvõi eneseõigustused, mis sellise teistmoodi käitumise vallandab. Võib-olla mõistavad nad siis ka oma õpilasti jälle õpetaja rollis olles paremini.
Ja lisaks vabanemisele on siin põhjuseks võib-olla ka rollide vastandumine. Õpetajast õpilaseks muutumine on nii suur rollikonflikt, et lausa peab teisiti käituma. Kas olete sattunud mõnele põhi- või keskkooli õpetajate päevale, kui rollid vahetuvad ning õpetajad veedavad päeva õpilast mängides?

Tere.

Olles ülikoolis õppija rollis ja tööl õpetaja rollis olen ka ülikooli kontekstis teadlik sellisest probleemist nadu tähtaegadest mitte kinni pidamine.
Minul endal on selline põhimõte, et kui minul on miski tegemata, ei saa ma seda nõuda teistelt. Ehk. Kui ma ise õppides ei suuda kinni pidada tähtaegadest, siis ei ole mul õigust oma õpilastelt seda nõuda.

Kuid kuidas motiveerida kedagi tähtaegadest kinni pidama? Järgima samu tõekspidamisi, mida ta ise nõuab teistelt? See on kindlasti keeruline teema ning ühest vastust sellele ei ole.

Üks võimalus oleks lihtsalt see, et hiljem esitatud tõid vastu ei võeta ja tulemus on null. Ning nii kõikides õppeainetes. On väikene võimalus, et see motiveerib tegutsema, kui on teada, et muul ajal esitada ei saa. Mul oli kunagi üks väga hea eesti keele õpetaja, kes rakendas seda põhimõte. Ise üritan küll tähtaegadest kinni pidada.

Kuid samas tuleb vahel ette, et ka kõige püüdlikumal inimesel jääb õige tähtaeg märkamata ning töö esitamata. Ning samas tuleb elus ka ette ootamatuid sündmusi, mis võivad takistada töö õigeaegset esitamist (nt: haigestumine, lähedastega juhtunud õnnetused, vms ootamatus). Nagu ka Kristil ja Erle välja tõid oma kommentaaris, et me õpime ju töö kõrvalt ning õpetajate töö on väga ajamahukas ega arvesta tihtipeale tööaega ja eraelu. Keeruline on kõiki inimesi ühte patta panna ning samade normide järgi hinnata kodutöö esitamise tähtaegadest kinni pidamisel.

Kuid omapärane poliitika oleks see, kui ülikooli õpingute ajal võid hilineda ainult kolme töö esitamisega. Ning pärast seda järgneb mingi niiöelda karistus. Samas. Selline käitumine ja poliitika peletaks paljusid ülikoolis teemale. Ning selline poliitika ei võimaldaks olla inimlik ja mõistev õppijate vastu, kes õpivad tihtipeale pere ja töö kõrvalt.

Kuid mul endal tekib küsimus, et kuidas käituda kursusel, mille õppejõud ei määra kindlaid tähtaegasid vaid ütleb, et tehke nii kiiresti ära kui suudate? Kuidas oleks õige käituda sellises olukorras?

Päikest,
Meeri K.

Tere.

Soovin jagada oma mõtteid. Olen ise ka märganud, kuidas õpetajad muutuvad õpilasteks. Hilinemine tundidesse, tundides jutustamine, kodused tööd on tegemata ja oi, oi kui palju vabandusi, küll töö, pere jne. Ometi alguses õppima minnes on kõigil selge, mis tegelikult ees ootab. Minuarust teeb huvitavaks asjaolu, et kas on õpetaja õpilase rollis või õpilane õpilase rollis mõlemal puhul on käitumine sarnane ainult tegemata tööde põhjendused, mis välja tuuakse on erinevad? Seega soovitus: "Hea õpetaja/õppejõud jää endale kindlaks, kuula oma sisehäält. Kõik mis aitab Sind oma ainet hästi õpetada, aitab õpilasel õppida. Tea, et õpilased vajavad häid piire, kindlaid eesmärke? Tähtajad on üks moodus, mida võib reaalseks hindamissüsteemiks pidada." Täiskasvanud inimene, kes on teadlikult õpingud valinud on motiveeritud õppima. Head motiveeritust saab motiveerida positiivsusega. Minul tekkis hoopis uus mõte: "Kuidas õpilane muutub õpetaja rollis?"

Heade soovidega
Monika P.

Tere!

Mõistan igati teemapüstitust. Samas pean nõustuma mõningate eelkõnelejatega, kes toovad esile töö- ja pereelu praeguste tundengite seas. Kas see vabandab? Kohati suudavad sel moel üliõpilased samastuda õppejõududega ja seetõttu vaadatakse nendest asjadest ka "mööda". Olen olnud aines, kus olid koos avatud ülikooli kui ka statsionaarse õppe tudengid ja see oli täiesti hämmastav, kuidas õppejõud käitus erinevalt nende tudengitega. Statsionaarses õppes olnud tudengitega oli ta karm, järjekindel ja nõudlik, kuid avatud ülikooli tudengid ütlesid, et laps on haige ning selles piisas igal kümnel juhul. Olen ise ka hilinenud ja ületanud tähtaegu ülikoolis, kuid õpetajana nõuan kinnipidamist. See on sisemine konflikt, kuid ülikool pole kohustus nagu põhiharidus näiteks. Me peame õpetajatena koolis rääkima ja mitte tolereerima alkoholi ja tubakat. Kas see tähendab, et me igapäevaelus ei või ise suitsetada sigarette või tarbida alkoholi?
Tihti on elutempo nii kiire pereelu ja töö kõrvalt, et ülikoolis tõesti tuleb mingeid nihkeid ette kuupäevades ja kellaaegades. Kas see taandub lõpuks igaühe suutlikkusele? Võib-olla tõesti. Samas ülikool tolereerib seda ja see ongi põhjus, mis see on saanud juhtuda ja juhtub tulevikus ka.

Olen samuti hetkel õpetajast õppija. Hilinemist tolereerin nii õpilaste, üliõpilaste kui ka õppejõudude puhul. Väga häirivalt mõjus aastaid tagasi õppejõud, kes lukustas kella kukkudes auditooriumi ukse ning hilinejaid sisse ei lastud. Kui nt. avatud ülikoolis õppija buss hilineb või jääb ilmastikuoludest tingitult hoopis väljumata ja üliõpilane teeb kõik endast oleneva, et jõuda loengusse, hilineb 5 minutit, kuid õppetööle ei pääse, siis sellisel juhul on minu arvates tegu kiusuga. Kõigil võib elus tulla ette ootamatusi, kui hilinemisele järgneb vabandus, see pole krooniline ja pahatahtlik, siis võtan vabanduse vastu ja elame mitte must-valget elu rõõmsalt edasi. Samade reeglite järgi toimin ka koduste töödega. Täiskasvanud õppijana esitan küll tööd õigeaegselt, kuid ei mõista hukka, kui kellelgi mõnikord töö- või pereelu teeb graafikutes omad korrektuurid. Läbirääkides õpetaja või õppejõuga eeldan, et tehakse vajadusel mõistlikke mööndusi (akadeemilise veerandi või aasta lõppu muidugi muuta ei saa ja õpetajale ning õppejõule peab jääma aega ka töid lugeda ning tagasisidestada, kuid kui jutt on ühest (üli)õpilasest tõelise vabandusega, siis ei näe põhjust, miks ei peaks vastu tulema). Kui headust hakatakse ära kasutama, siis saab alati reegleid ka karmistada ning selgitada, miks pahatahtlikkusele järgnevad karmimad reeglid. Usun, et see on arusaadav nii üliõpilastele kui ka õpilastele. Minu jaoks on oluline sisu ning inimlikkus asjaajamises, mitte vormi täitmine vormi pärast.

Miks juhtub, et õpilased tunnis nihelevad ja tegelevad kõrvaliste asjadega? Inimene, olgu noor või vana, käitub üsna sarnaselt juhul kui tal on igav. Või ta tunneb, et pole huvitav. Ülikoolis on sageli auditoorium hiiglaslik ja õpilasi liiga palju. Loeng on anonüümne ja õppejõud liiga kaugel. Kui nüüd süüdlast otsida ühest küljest. Minu kogemus telefon-loeng teemal on seotud just anonüümsusega. Mida väiksem grupp ja intensiivsem/huvitavam loeng, seda vähem telefoni. Pigem segas mind kahe-kolme inimese omavaheline sosistamine. Kas seda saab seostada igavusega? Kindlasti ei olnud ma ainus, keda selline käitumine segas. Paraku oli nende sosistajate seas ka õpetajaid. Õpetajakoolituse jooksul satuvad üliõpilased (praegused õpetajad) sageli lausa 5 aastaste rolli. Seda mängitakse mõnuga. Õpilase rolli langemine iseenesest ei pruugiks olla sosistamisele kutsuv. Küllap õpetajad teavad, kui häiriv õpilaste kõrvaline tegevus tunnis on.
Suur lootus just ei ole, et tagasiside aitaks loenguid intensiivistada ja/või rühmasid väiksemaks saada. Avatud ülikooli või sessioonõppe puhul on hilinemised klassi ja tööde esitamisele omamoodi oodatavad. Kuidas õppejõud need probleemid lahendavad, on vist igaühe puhul erinev. Kokkuleppeid, etteteatamisi ja mõistmist peaks siiski eeldama mõlemast suunast. Millised on need väärtused, mida ülikool peaks rõhutama. Kindlasti mitte ukse lukustamine.