Olen viimasel ajal seoses oma õppejõu tööga mõtisklenud hoolivuse teema üle – kui põhikoolis ja keskkoolis on õpilastest hoolimine ja selle välja näitamine minu meelest üks õpetaja üliolulisi omadusi, siis kõrgkooli puhul pole ma enam kindel.
Vähemalt ei suuda ma seda oma praktilisse tööellu hästi kujutleda. Minu suhe oma tudengitega on täiesti kliiniline – puhtalt ainesisuga seotud. Selleks, et konflikte lahendada, peavad aga kõigepealt konfliktid olema. Ja selleks, et aidata kellelgi nt aktiivse kuulamise kaudu endas selgusele jõuda, peab ta kõigepealt rääkimiseks avatud olema. Niisiis – minu sisemuses on see hoolimine täiesti olemas, kuid ma ei leia kohti, kus seda väljendada. Kas see tähendab, et kõik on hästi, või pigem, et peaksin tähelepanelikum olema?
Veel olen mõelnud selle üle, kuidas on hoolivuse väljanäitamine seotud vastutuse kasvatamisega. Kas need kaks töötavad teineteisele vastu? Ülikoolis eeldatakse, et noor inimene saab endale võetud kohustustega hakkama ja minu meelest on ülikooli korraldus kohuse- ning vastutustunnet arendama mõeldud. Õppejõud ei peaks tudengitel järgi jooksma, neile ilma palumata järelvastamise tunde organiseerima, pakkuma abi mahajäänutele, kes ise erilist huvi üles ei näita.
Sellest lähtuvalt organiseerisin oma aine nii, et kodutöödega hilinemine või nende esitamata jätmine on tudengite enda mure. Kohe aine algsues leppisin nendega kokku, et selles aines on tagasisidestamise süsteemi toimimsieks oluline töde õigeaegne esitamine ja et kui tööd hilinevad, siis kaotavad nad punkte (ja punktidest kujuneb protsentuaalselt hinne). Loomulikult ma näen, et mõned neist satuvad hätta, et iganädalased kodutööd kuhjuvad neil hunnikusse, millest juba väga raske läbi närida.
Mõeldes hoolivuse teemadele, tegin ma aga süsteemivälise žesti ja kirjutasin oma murelastele sellise kirja:
"Teie neljakesi olete mu murelapsed (paljude kodutööde esitamata jätmise pärast). See, et ma muretsen, tähendab, et ma hoolin sellest, et teil oleks siiski võimalik omandada see, mida te omandama tulite. See ei tähenda, et ma oleksin valmis oma kriteeriume allapoole laskma, vaid pigem seda, et otsin mõtetes teie situatsioonile lahendust ja olen valmis aitama. ..."
Kiri jätkus ettepanekuga järelvastamiseks ja kolm neljast haarasid sellest võimalusest kinni ja olid pärast vist ka tänulikud. Ometi jäi mulle kuidagi okas hinge. Kas ei oleks nemad pidanud olema need, kes minu käest järelvastamise tunde paluvad? Kas selline hoolitsemine ei ole vastuolus nende enda vastutustunde kasvatamise printsiibiga? Kas tagantjärgi karmis süsteemis erandite tegemine on teiste suhtes ebaõiglane? Kuidas teile tundub?
Hoolivus
Leian, et meie tänapäeva kiire elutempo juures on oluline õpetada noortele ja kasvatada nende teadmisi selles suunas, et igaüks on väärtus omaette ning neil on siin ilmas oluline roll elu edasiviimisel. Kõige suurem viga, mida noored tudengid teevad on vale aja planeerimine ja kas ainult noored?
Üldhariduses on nagu kõik kontrolli all, siis elatakse peamiselt koolile ja sõpradele. Aga kui tullakse kodunt välja kerkivad noorte ette uued probleemid, mida nad enne ei osanud ehk märgata. Nagu näiteks inimese põhivajadused söök, riided, soe tuba jne. Samas ka palju ahvatlusi, mis oma väljakutsetega hakkavad õppimist segama. Enam ei ole ema-isa iga päev noore inimese kõrval, kes märkavad muudatusi ja oma elukogemuste põhjal saavad nn 'suurele lapsele' nõu anda. Iseküsimus on, kas seda nõu alati kuulda võetakse. Aga kui on läinud nii nagu Nelli siin kirjutab, et tudeng on jätnud tööd esitamata ja semestri lõpp läheneb ning kursuse alguses esitatud nõuete järgi punkte vähendatakse. Mis võivad juba muutuda kriitiliseks? Seega on väga õige kui üles näidatakse hoolivust ja välja pakutakse teinegi võimalus. Üheks põhjuseks või noorel muutuda ebaharilik elukorralduse, mis viis olukorrani, millest eelmises postituses juttu oli.
Ulatada abikäsi on inimlik, sest keegi ei tule kurtma, et ta käib õpingute kõrvalt tööl või oli haige või lihtsalt oli uute sõprade otsimisega nii ametis, et õppimise prioriteet muutus. Kes meist pole olnud noor ja oma võimeid üle hinnanud. Aga selge on see, et abipakkuja peab selgelt välja ütlema, kas ta teeb seda vaid üks kord või pidevalt.
Kui nüüd aga jõuda hindamise juurde, siis õppimine on protsess, teadmised ei kinnistu ühe päevaga. Seega tuleb toetada ka neid tudengeid, kelle motivatsioon langes, kes saavad õppejõu soojast kirjast taas julgust. Muidugi saavad nad aru, et nende esitatud töid ei vaadata kohe läbi või nende hinne ei ole enam kõige kõrgem. Kuid oluline on, et nad õpiksid antud kogemusest ja püüaksid järgmine kord oma vigadest õppida! Ehk saaksid aru, miks nad jäid maha ja julgeksid abi paluda, kui selleks oli mõjuv põhjus. Iseseisev olla on tore ja hää, aga igaühel ei pruugi see kohe alguses nii hästi õnnestuda. Teine küsimus, kui 4-st 3 haarasid võimalusest kinni, siis õppejõud ei pea olema ka kubjas. Võib-olla see üks üliõpilane avastas, et valitud eriala talle ei sobi, aga tal pole olnud julgust seda veel ei iseendale ega ümbritsevatele tunnistada. Aga miks? Kes siis oleks erapooletu isik ja teeks selgeks, ka sellele üliõpilasele, et loobumine pole kuritegu? Et oma arvamuse või äratundmise väljaütlemine on samuti oluline ja hoolivuse näitamine nii kurusekaaslaste kui õppejõude suhtes. Alati leidub lahendus, lahendamata olukordi pole olemas!
Ärge laske inimesi sulguda iseendasse!
Aitäh selle julgustuse eest!
See on küll tõsi, et ülikooli tulemine on nii mõnelegi päris raske üleminek. Mul oli endalgi paar klassikaaslast, kes alati õpiedukuselt esirinnas olnud (ja sugugi mitte tuupimise mõttes), kuid ülikoolist kukkusid kiirelt välja, sest polnud seda oskust ise oma tööd korraldada ja aega planeerida.
Aga isegi selle teadmisega on päris raske aidata. Kui ikka küsimise peale iga kord naeratatakse ja sõnatakse, et ja-jah, küll ma teen, siis polegi nagu midagi peale hakata. Aga kurb kohe vaadata, kuidas järjest kuhjub ja kuhjub asju ja lõpuks kukub ikkagi ainest välja... Ja muidugi ei tea ma, mis selle taga kõik on... aga kuidagi on ka tunne, et pole nagu minu asi urgitseda. Või et mul pole õigust või aega/kohta selleks. Enne ja pärast seminari ei saa ju rääkida ka, siis on alati keegi juba või veel kohal. Raske on leida võimalust, palju lihtsam on käega lüüa ja öelda, et oma asi. Aga raskustest jälle enamasti rohkem kasu :)
Mis puutub sellesse neljandasse, kes ei tulnud, siis tema kirjutas mulle, et ta võib osaleda, kui on lootust aine läbida, aga talle tundub seis suht lootusetu ja aine raske (ta oli teiselt erialalt). Kuna seis tegelikult oligi päris raske, siis vastasin nii:
"Kõik oleneb Sinu soovist ja huvist. Aine läbimiseks on lootust
kindlasti ja vaeva peaks selleks ka nägema kindlasti. See, kui
ülesanded on rasked, võib olla nii väljakutse (ja rõõm arenemisest)
kui põhjus loobumiseks (et see ei ole ikka minu jaoks). Otsus on Sinu
ja ainult Sinu.
Minu rõõm või mure on siin küll kõrvalised, kuid muidugi on mul
hea meel, kui otsustad oma esialgsest valikust kinni pidada. Sellisel
juhul toetan sind."
Selle peale ta kirjutas, et otsustab loobuda.
Seda konkreetset juhtumit ja konkreetset kirja olete teretulnud kommenteerima. Kas oleksin pidanud rohkem lootust süstima? Jätma esialgu kõrvale selle, et see nõuab palju vaeva? Uurima, milles asi, et ta kõik kodutööd on puntrasse lasknud joosta ja seminarides pole käinud? Mitt laskma end tema loobumsiest häirida?
Igal juhul aitäh Sirjele innustamast - sain sellest inspiratsiooni, et järgmises seminaris kõikidele tudengitele rääkida, et punktisüsteem on küll tore ja toimiv, aga et süsteem ei tohi inimesest üle sõita. Nii et kui keegi hädas on, siis pöördugu aga minu poole. Samas on mul tunne, et kui oleskin seda kohe alguses rääkinud, siis oleks kodutööde esitamine olnud kehvem. Või olen ilmaasjata umbusklik? Kusagilt on minus hirm, et kui õpetaja/õppejõud jätab päris pehmekese mulje, siis ei võta tema tähtaegu jms keegi tõsiselt. Eks see on see teada-tuntud autoriteedist ilma jäämise kartus...
Ikka hoolida
Olen täiesti seda meelt, et need neli õpilast, kes teistest maha jäid, on kõik väga tänulikud aitamise eest. Ka see õpilane, kes asja ikkagi pooleli jättis. Ega me õppijatena just väga sageli ei tunne õppujõu poolt ülesnäidatud hoolivust ja tähelepanu meie suhtes. Seda enam tunnus_tavad üliõpilased selliseid õppejõude, kes siiski seda jõuavad ja tahavad teha. Muidugi ei tohi kogu õppeprotsess kujunedagi taganttorkimiseks. Kuid väga erinevail põhjustel võib igal õppijal tekkida mingi viivitus või takistus aines vajalike tööde esitamisega ja väiksemgi abi või huvi õppejõu poolt annab õppijale uut indu ja hoogu.
See, et üks neljast õpilasest siiski loobus, ei ole küll õppejõule põhjuseks, et nüüd veel tagantjärele mõtetega, et äkki oleks... ,piinata. See oli siiski selle inimese otsus ja enese vastu aus olemine on parem variant kui vägisi hakata mingeid vastumeelseid asju tegema. Minu arust õppejõu poolt osutatud abi oli täiesti piisav. Arvatavasti sai seegi üliõpilane kaasa hea emotsiooni, et õppujõu poole saab ka mure korral pöörduda ja leitakse koos lahendus probleemidele.
Selle kahe aasta jooksul, mis olen TÜ-s õppinud, pole küll kohanud õppejõudu, kes minu pärast muretseks. Nii armas ja soe tunne oli lugeda Nelli postitust, kuidas õppejõud oma murelastele kirjutas. Samas olen püüdnud oma tööd ikka õigeaegselt esitada. Pigem on probleem sellega, kuidas õppejõult tagasisidet saada või üleüldse oma küsimustele vastust. Mul on olnud juhus, kus teistel hinded väljas, aga minul tühi koht. Selgus, et minu tööd oli õppejõud kogemata kustutanud. Hea seegi, et olid salvestatud, sain uuesti saata. Hoolivat suhtumist vajavad nii suured, kui väikesed õppijad.
to Nelli
Te ei pea muretsema põhjuste pärast, miks üliõpilane tähtajast kinni pidada ei saanud ega liigse hoolivuse või järeleandlikkuse pärast. Olulisim on see, et hoolite oma ainest, õpetades seda parimal viisil, aga veel enam noorest, kellele need teadmised vajalikud on ja kes neid ka omandada soovib. Kui Teil on võimalik anda üliõpilasele uus võimalus, siis on see parim – hoolivuse jälg võib olla pikem kui teadmiste oma. Mul on oma kunagisest tudengipõlvest kaks suurepärast mälestust. Üks õppejõust, kes ei pidanud paljuks tudengile ühiselamusse järele minna, et soovitada sobivat aega kateedrijuhataja jutule minekuks. Sellest rääkis terve kursus omavahel ja tänu sellele omandas ta lisaks väga hea õppejõu kuulsusele ka erilise inimese oreooli. Muide, kavandatud õpik tal jäigi kirjutamata, aga tema tööd jätkab poeg, kes on samuti väga hea spetsialist ja suurepärane inimene. Teine lugu on seotud minu endaga. Esimese kursuse tudengeil oli tol ajal õhtuti kohustuslik tööpraktika – majanduse omad kauplustes müüjad, võõrfiloloogid ehitusel jne. Sattusin kauplusse, kus tekkis puudujääk ja kõik müüjad taheti maksma panna. Pöördusin meie kursuse hooldaja poole, kes minu kuuldes helistas kaupluse juhatajale ja rahulikul, kuid kategoorilisel moel teatas, et "meie üliõpilased on ausad" ja neid ei tohi segada oma varguselugudesse. Oli väga hea ja uhke tunne, et lisaks mu kodule on ka ülikool sama usaldusväärne. See oli hoolivus, mis jäi meelde kogu eluks. Neid lugusid olen aegajalt ikka meenutanud ja kindlasti on ka sellel oma jälg.
Viimseks
Mina sooviksin selle teema ühendada kolme blokiga ja julgen seda teha, sest olen kindel, et Nelli kui väga hea õppejõud, kes soovib olla parim, mida teeb, soovib olla veelgi parem ja ei pane pahaks loodetavalt avameelset lähenemist.
1) http://www.ted.com/talks/ken_robinson_says_schools_kill_creativity.html
----
http://www.ted.com/talks/lang/est/amy_tan_on_creativity.html
----
http://blog.ted.com/2009/08/12/ted_and_reddit_1/
See blokk keskendub kunstile ja võimalusele, et kõik on kunst olenemata fassaadist ja algsetest nõuetest akadeemias - olla täiuslik "kunstivaba" ehk loovuseta isik. Kuidas muuta kooli paremaks? on märgu fraas.
2) http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=forum_v2&action=chang...
---
http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=forum_v2&action=chang...
---
http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=forum_v2&action=chang...
See blokk toob välja minu kui teiste inimeste mõtted seoses hoolivuse ja õpetamisega. Märgusõnaks oleks: Ära muretse võõraste murede pärast liialt aga tunne siiski huvi.
3) http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=forum_v2&action=chang...
----
http://www.eetika.ee/?section=856438&alias=forum_v2&action=chang...
Viimane blokk keskendub minu vaadetele, tuues välja laiema skaala, mis mõjutab kogu kooli sisest elu.
****
Kokkuvõtvalt öeldes, vigadesse ei suhtuta halvasti ja isiklikult ei ole ma vigade vastu. Ainult sellest tuleneva protsessi vastu. Kaalutlemist väga raskete nn mallide järgi pole ka halb iseenesest sellisel juhul. Probleemiks on ainult inimeste ja süsteemi hea tahte ärakasutamine või täielik loobumine õppimisest, mis tuleks kasuks arvestades kaunist südame häält ja hirmu ühiskonnas. Algaks jooksmine sinna kuhu sisemus kutsub, mitte kuhu hindamise normide kergus, raha või võim meelitavad.
Hoolivus ja vastutustunne
Mina leian, et ülikool on koht, kus õpitakse vastutus- ja kohusetunne, kus saadakse iseseisvaks. Kindlasti on alguses keeruline – lisaks õppetööle peab üliõpilane kohenema uue elukohaga ja eluviisiga, hakkama saama erinevate probleemidaga jne. Kõik see tekitab pingeid ka õppetöös, kuid sellegipoolest peab üliõpilane vastutama enda eest, mitte õppejõud. See ei tähenda, et õppejõud peakski hoolimatu olema, kindlasti peaks, kuid üliõpilane võiks rohkem pühendunud olla. Õppejõud võiks hoolimist välja näidata sellega, et ta tekitab tudengitega usaldava suhte, nii et tema poole julgetakse erinevate probleemide puhul pöörduda. Võib-olla siis saavad üliõpilased murele varem lahenduse ning tekib ka vähem puudujääke. Samuti ei pea õppejõud ise tudengitega ühendust võtma ja teda taga otsima, et aine tehtud saaks. Kokkuvõttes leian, et mõlemad osapooled peaksid hoolivad olema, kuid eriti tähtis on, et ka tudeng näitaks omapoolset huvi aine ja selle läbimise vastu üles.
Lisa kommentaar