Tudengitele antava tagasiside positiivsuse ja negatiivsuse üle pani mind mõtlema viimases Eesti Ekspressis ilmunud muljed lääne kõrgetasemelistest kõrgkoolidest. Täpsemalt kirjutas üks Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias õppiv neiu nii:
"Siia tulles oli üllatav rootslase suhtumine teistesse inimestesse: alati öeldakse kõigepealt hästi. Näiteks kui mängin erialatunnis uut lugu ja on kuulda, et see ei kõla hästi, ütleb õppejõud "see oli väga hea", ja natukese aja pärast, et "aga seda võiks proovida ka nii teha". Mulle meeldib selline suhtumine, kus ei lööda kohe jalust ega tekitata ebakindlust."
Ma ei ole kindel, kas see ikka on rootslaste üleüldine sõbralikkus või äkki õppejõudude poolne läbimõeldud väärtuskasvatus: süstida noortesse enesekindlust, väärtustades niimoodi nende omaalgatuslikkust ja ka tudengite-õppejõudude omavahelisi suhteid. Samas võivad rootslased muidugi olla ka lihtsalt paremad suhtlejad, nii et siis tuleb see väärtuskasvatus nende jaoks ilma teadvustamata. Sest need on ju suhtlemise aabitsatõed, et hea on alustada positiivsest, luua ühine platvorm jne.
Kusjuures ma ei ütleks, et ma olen muidu kehv suhtleja, kuid pean tunnistama, et lektori töös pole ma sellele aspektile üldse mõelnud. Olen millegipärast käitunud just nagu tudengi ja õppejõu suhtlemine ei olekski üks suhtlemise vorme ja seal võiks selliseid tõdesid ignoreerida. Häbi lausa. Kardetavasti ei ole ma ainus. Aga eks me kõik saame õnneks areneda :)
kriitika tegemisel aitab ikka vana hea võileiva-meetod: kiht kiitust alla, mahlane kriitikaosa keskele ja kõige lõppu jälle (veidikegi) kiitust. ma arvan, et see pole ainult väärtuskasvatus, vaid vajalik võte lihtsalt selleks, et inimene hakkaks üldse kriitikat kuulama. kiitus teeb kõrvad lahti.
Kas pole teatavat riski, et asi kaldub silmakirjalikkusesse? Mulle jäi selle tudengi ütluse juures häiriv tunne, et ütleme kõige peale esimese asjana, et küll sa oled tubli. Mis kasu sellest aga on? Ja tudengid ei ole ju nii lollid, et nad punnitatud kiitusest läbi ei näeks. Vähemalt kõik mitte.
Minu arvates ei saa positiivset tagasidet taandada metoodikale "et ta kriitikat kuulaks" (kuigi tõsi ta on, et see häälestab positiivsetele suhetele ja valmisolekule koostööks), vaid tegu on väärustel põhineva käitumisega: pean oluliseks inimest tunnustada selle eest, mis ta teinud on; pean teda austamist väärivaks inimeseks. On kurb, kui tunnustamine taandub "mee moka peale määrimiseks". Ka tunnustav pool peaks olema sama informatiivne kui kritiseeriv, sama moodi nagu pole õppimise seisukohast kuigi palju kasu lihtsalt üldsõnalisest ütlusest "küll sa tegid seda halvasti!", pole ka ütlusest "priima!". Mida psetsiifilisem tagasiside, seda informatiivsem teisele osapoolele.
jah, ega minagi pea silmas midagi silmakirjalikku, kui arvan, et kiitus on kriitika edastamisel vajalik osa. ma arvan, et kui ka kangesti kiheleb öelda, mis on halvasti, tuleb igal juhul enne järele mõelda, milline osa väärib kiitust. ma ei kujuta ka ette, et sellena toimiks lihtsalt "tubli, aga...".
Mulle tundub, et siin juhtub nii nagu paraku päris mitmel pool - kui miski on n-ö moraalselt hea kõrval ka kasulik, tekib kergesti eelarvamus, et seda rakendataksegi üksnes kasu pärast.
Näiteks minu loetavas aines on olulisel kohal essee kirjutamine ja püüan nendele tekstidele ka põhjalikku tagasisidet anda. Kuigi minu kommentaarid ületavad mahult tihti originaalteksti, võib positiivseid märkusi leida sealt ülimalt harva. Põhjus on selles, et hästi toimivast tekstist loen ma lihtsalt üle - seal ei nõua miski tähelepanu (enamasti ei ole tegemist ka nii säravate lahendustega, et need kohe positiivses mõttes silma torkakas). Olen eeldanud, et on iseenesestmõistetav - kui ma midagi ei ütle, siis järelikult sellega on hästi.
Samas annan endale nüüd aru, et tudengil oleks ilmselt kasulik kuulda, et tema teksti ülesehitus on loogiline või keelekasutus on asjatundlik. Rääkimata siis enesekindluse toetamisest jms.
vigade põhine süsteem
Kas pole nii, et meie hindamise ja tagasisidestamise süsteem ongi olemuslikult vigadel põhinev? Kui keegi otsustab siiski tegutseda teistsuguste põhimõtete järgi, siis eeldab see teatavat ettevõtlikkust inimese enda poolt. Aga süsteemselt ei soodusta seda miski. Küll aga on olemas tugev vastupidine harjumus, mille kohaselt pole eesmärgiks niivõrd tudengit arendada, vaid pigem karistada teda vigade eest.
Just-just, see algab juba koolis. Testid, töövihikuülesanded, etteütlused ja mis veel - hinde saad selle järgi, mitu viga sul on. Säärane suundumus meenutab pigem treenimist kui õpetamist ja teatud oskuste omandamiseks on kindlasti ka treenimine vajalik. Aga kui ma selle üle järele mõtlen, siis enesekindlusele sedasorti hindamine tõesti ei mõju turgutavalt. Sain hea hinde - tore, läbi lipsasin, ei eksinud. Pole sellist tunnet, et ma tean nüüd midagi, vaid mul õnnestus MITTE EKSIDA.
Kuigi pean ütlema, et tudengina eelistasin ise ka testivormis eksameid lahtistele küsimustele. Lihtsam.
Rootsis on samasugune stiil kõigis haridusastmetes - lasteaiast ülikoolini. Ka ühiskonnas laiemalt on heatahtlikkus normiks. Põhimõte on selles, et üksteise võimeid ja püüdlusi tuleb austada ja hinnata ka siis kui tulemus pole kõige parem, kõigisse tuleb suhtuda hästi ja heatahtlikult. Alustades hinnangu andmist positiivsega, ei olda tegelikult silmakirjalikud vaid ennekõike heatahtlikud, sest kui pole just otseselt kuritegu toime pandud, on ikka ju võimalik millelegi heale osutada. Ka psühholoogiliselt on see vajalik, sest hinnatavas ei teki hirmu ega tõrget, ta võtab pärast ka oma vead avatumalt vastu. Muide, ma märkasin hiljuti ühe Tartu Ülikooli õppejõu juures sama - väga viisakalt toob kõigepealt välja selle, mis töös positiivne ja alles siis läheb vigade väljatoomise juurde. Nii on tudengil palju meeldivam oma tööle hinnangut kuulda ja keegi ei kaota sellest küll mitte midagi, hoopis võidab, sest positiivne meeleoluga on pinnas õpitava omandamiseks palju soodsam.
Mõtlesin veel ja jõudsin selleni, et asi pole ka ainult heatahtlikkuses või selle puudumises - sellise valiku eelduseks on suhtlemise olemasolu üleüldse, teatav isiklikksue aste. Aga praegustes massiloengutes see praktiliselt puudub ja mis tagasisidest me siis üldse räägime, muidugi on asi vigadele taandunud.
Näiteks lugesin haridusfoorumist hiljuti sellist huvitavat tähelepanekut, mis on ilsmelt suht hästi laiendatav ka teistele aladele:
"Koolis kasutavad ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad õpilaste teadmiste kontrollimiseks väga erinevat tüüpi ülesandeid, mis nõuavad õpilastelt vastuste põhjendamist ja oma arvamuse avaldamist, ülikoolides kontrollitakse teadmisi valdavalt valikvastustega testide abil. Viimane on vast tingitud sellest, et üliõpilaste arv on väga suur ja õppejõud lihtsalt ei jõua avatud küsimustega tõid parandada, aga ometigi on see tagasiminek."
tagasiside
Tulles ülikooli, ehmatas igatahes alguses ikka päris ära, et tegelikult peale hinde ÕIS-is mingit tagasisidet rohkem ei antudki. On ülesanded või töid, mille sooritamise järel on äärmiselt oluline saada teada, mis läks viltu või mis õigesti. Eriti kui sarnaseid teemasid tuleb näiteks ka eksamil analüüsida. Ja eksid sama asjaga. Arusaadav, et õppejõud ei suuda kirjutada iga essee kohta lehküljelist tagasisidet, kui tal on neid töid ehk siis õpilasi 500. Kuid siis tuleks leida mingi teistsugune vorm õpilase teadmiste kontrolliks. Sellest ei ole küll õppija jaoks olulist kasu edaspidi, kui vaid õppejõud teab, kas töö oli laias laastus hästi või halvasti tehtud.
Samas on õppejõude (kahjuks üksikud ), kes ei unusta kunagi anda kasvõi paari lausega tagasisidet.
Katiga nõus. Tegelikult on kõigil tudengitel siiski võimalus õppejõult tagasiside saada kui aeg kokku leppida ja kohale minna, aga need tudengid, kes alaliselt Tartus ei ela, ei saa seda võimalust kasutada. Päevastel on lihtsam, avatud ülikoolil kahjuks paljudel võimatu. Palusin kord tagasisidet ühe eksami kohta, mis oli testivormis ja õppejõud palus tulla kohale, kahjuks elan liiga kaugel. Samas pole ka paljudel õppejõududel aega, et igale tudengile pärast eksamit meili teel pikalt vastata, ausalt öeldes ei julge vahel küsidagi.
Olen ka Katiga nõus. Ja mulgi on olnud õnneks õppejõude, kelle tagasiside - kommentaaride põhjal olen aru saanud - ta on tõesti jõudnud mu töö vastu huvi tunda. Ma arvan, et süvenemine ja igale tudengile isikliku tagasiside sõnastamine võtab päris palju aega.
Hästi meeldiv üllatus oli, kui õppejõud tänas e-kirjaga hea töö eest. Ja võib-olla on see kuidagi seotud, aga praegu esimestena meenunud õppejõudude kursused saavad ka alati hästi ruttu täis.
Arusaadav on, et üliõpilasi on palju ja õppejõud, kes vaevub üliõpilase tehtud tööle verbaalset tagasisidet andma, on austust väärt. Kindlasti on iga tudengi töös ka midagi positiivset, kui õppejõud seda tähele paneb ja ära märgib, on üliõpilasel kergem ka kriitikat taluda.
Andes pidevalt negatiivset tagasisidet, kaob õpilasel lihtsalt soov pingutada. Pigem ma arvan, et positiivsel kriitikal on suurem edasiviiv jõud. Samas saab ju õppija ka oma negatiivsed puudused teada. Oluline on oskus edastada kriitikat , nii, et sellest ka mingit kasu oleks. Ise õppijana tunnen, et kui minuga alustatakse vestlust negatiivse kriitikaga, tahaksin kõik ära blokkida ja tekkib hirm, et äkki ma ei saagi hakkama. Innustus jääb puudu.
Nii positiivse kui negatiivse kriitika puhul on oluline, et see oleks konstruktiivne. Kriitika on oma eesmärki täitnud, kui ta aitab tudengil jõuda paremate tulemusteni ja innustab veelgi juurde uurima ja õppima.
Kui umbes 10 aastat tagasi esimest korda ülikoolis õppisin, siis osalesin antud teaduskonna ühe raskeima aine loengutel ja seminarides. Selle õppeaine lektoril oli aeg-ajalt kalduvus tudengeid sõimata rumalaks erinevates variatsioonides. Mulle näiteks ta ütles, et ta ei saa aru, kuidas nii loll inimene ülikooli sisse sai. Selle aine eksamile julges tulla 30st tudengist 7, mina kaasa arvatud. Hindeks sain "5" õppejõu üllatuseks. Järgmine aasta andis sarnast ainet edasi üks teine õppejõud, kes kiitis mind pidevalt. Hiljem kuulsin kursuse kaaslaste käest, et ta oli üsna pettunud, kui jätsin antud erialal oma õpingud pooleli.
Teise näitena tooksin oma praeguseid õpinguid TÜ-s. Esimesel kursusel lasi 1 õppejõud ühte tööd mul mitu korda ümber teha. Kuigi ma oleksin rahul olnud ka nõrgema hindega. Aga õppejõud väitis, et ma olen suuteline paremat tööd tegema ja pealegi oluline pole mitte hinne, vaid asja selgeks saamine. Nii ma siis pusisin oma tööd teha kuni õppejõud jäi rahule. Ma olen talle väga tänulik.
Antud näidetest võib igaüks teha oma järeldused, et kumb kriitika strateegia on efektiivsem ja edasiviivam.
küsimus Riinale
Küsin huvi pärast täspsustus selle juhtumi kohta, kus õppejõud lasi Sul ühte tööd mitu korda ümber teha. Kuidas ta seda tegi? Kas see oli vabatahtlik või kohtustuslik? Kas ta motiveeris sind selleks pelgalt sisulisel viisil (a la sa oled võimeline paremaks) viisil või ta ei võtnud su tööd lihtsalt vastu/ei lasknud ainet läbida/ei nõustunud hinnet välja kirjutama vms? Kas see oli su vaba valik ja soov juba siis? Kuidas sa end siis tundsid? Kas sisi olid pahane ja tänulik nüüd tagantjärgi või oli see juba sisi positiivne kogemus?
Täiskasvanud õpilane on palju tundlikum kriitika suhtes kui põhikooli või gümnaasiumiõpilane...sest tal on väljakujunenud hoiakud ja väärtused. See ei ole minu arust konstruktiivne tagasiside, kui õppejõud (ülikoolis) kiidab su esseed/referaati taevani ja leiab sealt vähemalt 10 uut mõtet endale, aga hindeks saad C ja kui küsima lähed (meili teel või personaalselt) siis alles loeb sulle vead ka ette. Öelgu siis kohe! Kriitika ju peakski paremuse poole liikuma panema?
Olen ise õpetajana kokkupuutunud täiskasvanud õpilasega, kes kriitikat kuuldes hakkas enamasti nutma ja selleks päevaks oli meie sõprus läbi! Kiidan tõepoolest siis, kui on mille eest kiita...äkki peaks rohkem?
Eelkõnelejad on mitmel juhul välja toonud, et meie ühiskonnas on kombeks pigem kritiseerida (sageli ka lihtsalt kritiseerimise pärast). Heal juhul kritiseeritakse nii, et pakutakse välja ka omapoolseid konstruktiivseid lahendusi. Positiivse esiletoomisega on meil aga hulganisti vajakajäämisi. See on kinni nii eestlaste isikuomadustes kui kasvatuses. Selles osas on ka uue õppekava suund teadmistekeskselt koolilt väärtustekesksele koolile väga teretulnud. Väärtused ja hoiakud loovad aluspõhja inimeste käitumisele ja hakkamasaamisele elus. Hoiakute ja väärtuste kujunemisel mängib suurt rolli ka eeskuju, kelleks antud teema puhul on õppejõud. Jah, üliõpilasi on palju ja sageli jääb aega tagasiside andmiseks napiks, kuid selle taha peitu pugeda pole mõistlik ega eetiline. Üliõpilaste arengu ja materjali omandamise seisukohalt on õppejõu poolne tagasiside ülioluline. See annab lisaks teadmisele, kuidas paremini teha, selge signaali, et õppejõud hoolib nii sellest, mida ta õpetab kui neist, kellele ta teadmisi edasi annab. Võite vastu vaielda aga õppejõud poolne hoolimatus paistab kaugel silma. See tekitab omakorda hoolimatust üliõpilastes ja avaldab negatiivset mõju õpitulemustele.
Tagasiside sisust. Nagu eelpool välja tõin, on meie ühiskonnas pigem kombeks teha negatiivset kriitikat kui anda konstruktiivset ja positiivset tagasisidet. See on tekitanud lumepalliefekti, mida kantakse edasi põlvest põlve. Kriitika sünnitab kriitikat ja positiivsus jääb enamasti tahaplaanile. Peame oma suhtumist ja hoiakuid muutma. Alustades kõigepealt iseendast. Ümbritsevas positiivse märkamine ei olegi ju tegelikult raske. Positiivne tagasiside mõjutab motiveerivalt nii märkajat kui märgatavat. Soovitan kõigil õppejõududel anda üliõpilastele rohkem tagasisidet ning alustada just positiivse väljatoomisega. Loomulikult ei maksa seejuures liialdada. Kriitika tegemisel tuleb olla konstruktiivne ning suunata üliõpilast.
Lõpetuseks. Õppeprotsessile tervikuna on kindlasti halvim variant tagasiside puudumine.
vastus anonüümsele lektorile Riinalt
Õppejõud oli ikka nõus hinde ära panema. Aga tema eesmärk oli, et mina saavutaksin parima taseme antud aines. Ümbertegemiseks andis ta suunavad küsimused.
Eks ma siis olin hinges ikka kurb ja pettunud, nägin ju üsna kõvasti vaeva.
Aga nüüd hiljem, olen sellele õppejõule väga tänulik. Võiks öelda,et tema õpetusviljad on minule kõige rohkem mõju avaldanud.
Keegi on kunagi öelnud, et hariduse viljad on rasked küpsema, aga see eest maitsevad magusalt.
Pime kiitmine võib ju kiidetavale hea tunde anda, kuid kui sel tõepoolest igasugune reaalne alus puudub, siis pole sellest kasu kellelegi. Kiita kindlasti tuleks, kuid see peaks ikkagi põhinema aususel, mis tähendab, et tunnustatakse selle osa eest, mis ongi hea ja antakse märku ka sellest, mis polnud hea ja vajaks täiustamist. Seega tuleks säilitada heasoovlik objektiivsus, nii on soodsad tingimused arenguks loodud.
Tõde ja tegu 2
Eliidi tekkimise alged. Ühe kiitmine toob teisele virinat kui ühiskond on madalaenesehinnanguga niigi. Seega kiita saab kui kõik olid head ja mõni neist oli ainult natuke parem, siis ei teki riski kahelise ja viielise vahel.
Kiitmine & Tunnustamine
Nii tunnustamine viib inimese tunnustajat vangina teenima, see inimene on juba lõksu läinud ... ja seda enam n.ö. pime kiitmine või ka lihtsalt kiitmine hävitab isiksuse hoopis ...
Eestis on vanasõna - Kiida lolli ja loll teeb veel suuremaid rumalusi (eelkõige iseenese jaoks - sest kõik mis me teeme, teeme iseendile - Ob 15.). Ja sellest inimesest enam tarka inimest ei saagi ...
Tunnustamise põhihäda on selles, et mitte keegi ei oska teist ainulaadset, erilist, kordumatut, andekat inimest õieti tunnustada ja seepärast pole tunnustamine ealeski 1) õige ja 2) ja ikka paneb selle teise inimese tunnustajat pimesi teenima - ilma mõtisklemata (ons see hea, või mitte) ja samas ka ühtlasi seab talle silmaklapid (tunnustatav ei näe enam probleeme õieti üldse, ta näeb kõike läbi tunnustuste rea ...
Ka riiklikud autasud, mida Eestis jagatakse EV aastapäeval pole hea mõte ...
Olgu siin ka üks (kuigi mitte eriliselt viisakas näide) - Mart Laar on saanud niipalju medaleid, teda vaata et saab juba võrrelda riigimees Leonidiga ... omal ajal ... Laar ei võta midagi enam ette - ta on asunud just medaleid (loe tunnustusi) teenima - seega kas ta ikka näeb asju õieti on küsitav ???
mis jääb alles ja viib edasi?
Tere, Endel!
Mitut Sinu kommentaari lugedes on mul tekkinud huvi teada saada, milline on sinu n-ö positiivne pilt soovitud maailmast. Pean selle all silmas seda, et kui Sa jätad korraks kõrvale kriitika olemasoleva ja teiste arvamuste aadressil, siis missugune on see kool, see riik, see inimeste vaheline suhe, see õppimine ja õpetamine, mida Sina näha tahaksid?
Ilmselt siis, ei-võtmes, kus pole tagasisidet, hindeid, kriitikat, tunnustust jne. Aga kuidas on siis jah-võtmes: mis seal maailmas ON?
Minu eesmärk on neil küsimustel diskussioon valla päästa ...
Kai !!!
Mul on üksainus mõte - kuidas tänasest n.ö. normaalsest hindamisest lahti öelda ja luua uus hindamise mehhanism - s.t. kuidas hindamise küsimusi lahendada ... muideks, kui korralikult järele mõelda, siis kui pole hindamist, siis pole ka kooli just selle tänases traditsioonilises mõttes - küsimus ju selles seisnebki, et kuidas võiks ette näha tuleviku kooli ... aga samas hindamine, hinnangute andmine puudutab ka igasuguse TÖÖ s.h. isegi TEADUSE olemust - ma näen ka siin tulevikus hoopis uute lahenduste vajalikkust ...
Töö on muutumas individuaalseks, igaüks näiteks nokitseb oma arvutis ... ja juba arvuti tulek on üheks põhjuseks vajalike sisuliste elumuutuste esilekutsumiseks ... ideed ei saa ju olla ainult positiivseid ega ka mitte negatiivseid ... ka siin on vaja uut lähenemist ...
"Jah-võtmes" kirjutmiseni võime jõuda võimalik et järgmisel sajandil, võimalik et varem ... ma kasutaksin jah-võtmes asemel sõnu õpitegevus, töö, teadus(tegevus), konkurents jpms sõnu, millele ongi vaja anda uus arusaam nende sõnadele sisu loomisel ... kuid ka uute suhtumiste loomist hinnatavaisse ... inimestesse ja/või nende õpi, töö tulemustesse ... teisisõnu usaldamisse ...
Jah-võtmes ja/või ei-võtmes lähenemisnurk eeldab ju kas edasiminekuid, läbikukkumisi, ... või positiivsust (kiitmist, tunnustamist), negatiivsust (teiste poolt luuseri rajale lükkamist) jne.jne. - ent kas me näiteks saame öelda et kui päike sirab taevas, et ilm on ilus ... üks talumees kord rääkis mulle nii - väljas oli päike - täna on ilus ilm, saab heina kuivalt kokku panna, ... õhtupoole hakkas sadama ja sama talumees ütles, näe jälle ilus ilm, täna pole vaja kurkide kastmiseks isegi mitte vett vaja tassida ... seega temale oli/on ilm alati õige (ei positiivne, ega negatiivne) ... kui õige üritaks seda teha ka hindamisega, hinnangute andmisega just sellises võtmes, et kõik on alati just mulle/meile justkui asja lahendamise (alg)tingimused ... teisi sisuliselt stimuleerivad, mitte aga teisi kaasavaid (muideks kaasamine kui nähtus sisaldab endas teise inimese vaimu hävituse koletise süstimist - loe näiteks lähemalt Tn raamatut). See hävituse koletis on vaja pikemalt lahti kirjutada - täna ütlen vaid - eks tunnustamine & kiitmine ole toonud võimu troonile tühiseid inimesi /näiteks Moamar/ ... kui teda ennast mitte arvestada, siis kui palju inimesi sai tema kukutamisel surma = hävitus).
Kai - minu kirjutised on ELU enese poolt dikteeritud, ma tunnen mõningal määral inimese olemust ... ja väidan kindlalt selles kirjas, et suhtumiste lahterdamine positiivseks ja negatiivseks on mingi kurjuse vaimu teenimine ... aga sellest kunagi hiljem ...
Hindamine, hinnangute andmine on täna ja just arvutiajastul, internetiajastul üks põletavamaid probleeme ... SElle üle on vaja DISKUTEERIDA, ja kui mitte eetika foorumis, siis kus veel ...
Üldiselt ma tänan Sind Kai (ütlen Sina, sest Sa oled mulle ilmselt lapselapse vanuses) julguse eest üles astuda avalikus foorumis ... ja mis tähtsaim - loen Sinu küsimuse asetuse ehk diskussiooni alguseks ...
ei pidanudki silmas positiivne/negatiivne selles tähenduses, et hea/halb. Vaid jah/ei. Kas midagi kirjeldatakse selle oelmasolevate tunnuste kaudu või selle puuduvate tunnuste kaudu.
Sõnade tegemine ??? kuid ... !!! ??? !!!
1. Kui keegi mulle midagi räägib/kõneleb/kirjutab minu kõrvade/silmade kuuldekauguses, siis minu silmade ees pole mitte TÄHED ja SÕNAD ega LAUSEDki - vaid nende sõnade poolt tekitatud kujutluspilt rääkija/kõneleja/kirjutaja pakutavast infost ...
Kas üldse on õige lähtuda n.ö. verbaalsest hinnangust ... positiivne/negatiivne; siis hea/halb; jah/ei jne.jne.
Võib-olla saaks hakkama ilma sõnadeta ???
2. Arvestades iga inimese kui isiksuse ainulaadsust, siis siin polegi midagi imelikku, kuid sellele vaatamata - me ei saa ju lähtuda mitte kellegi taseme hindamisel ja/või tema tehtule hinnangu andmisel oma arusaamadest ... ja reeglina me lähtumegi poliitikute n.ö. avalikest sõnavoolust, projektidest ...
3. Vaba ühiskond aga eeldab kahte asjaolu - kõikide inimeste heaolu tema arusaama mööda (ja samas teisi riivamata), ning ELIIDI olemasolu ...
4. ELIIT kujuneb välja ise, kui tal võimaldatakse alates sünnihetkest olla mina ise (= vabadus), kuid mis ikka saab kooli/ülikooli ümberkorraldamisega vabas ühiskonnas ...
5. Probleemid tõusestuvad ainult nende inimeste man, kes on vabad, kes mõtisklevad ... koos probleemi tõusestumisega tõuseb pinnale ka võimalik lahendus ... kuid alustaksime siiski verbaalsest diskussioonist ...
5. jne. kirjutan kunagi hiljem edasi ...
Tagasiside ja selle olulisus
Tagasiside andmisel on oluline osa õppetöös. Kuidas seda teha, veel olulisem. Õppejõud võiks endalt küsida mis on tagasiside eesmärk, mida ma soovin sellega öelda ja saavutada? Kas kasutatav tagasiside vorm töötab, täidab eesmärki?
Tagasisidest võiks õppijale kasu olla, seega pooldan konstruktiivse tagasiside andmist. Tagasiside saajale olenemata rollist on vaja teada seda, mis on hästi ja mida saaks paremini teha ehk arenguruum. Leian, et tagasisides ei saa keskenduda vaid sellele, mis on halvasti. See pole alati iseenesest mõistetav, et kui õppejõud midagi ei ütle, siis järelikult on sellega hästi. Positiivne tagasiside motiveerib edasi tegutsema, tõstab enesehinnangut ja eneseusku. Ainult negatiivne tekitab vastupidise efekti.
Tagasiside olulisus - õige ...
Kristel - kõik õige, puudub vaid üksainus detail ... ja ... ma aplodeeriksin ...
Seletan puuduoleva detaili näite varal ...
Üka selline näide, et tagasiside on oluline, kuid veel olulisem on, - kellelt see tagasiside pärineb ... tagasiside on tagsiside, sest ärme vaata asja positiivsena ja/või negatiivsena ...
Ka mitte ükski probleem pole ei positiivne, ega negatiivne, vaid lahendamata või lahendatud ...
Määrav on teatavasti isiksuse man see, millist vaimu ta kannab ... ning kui see tagasiside kukub õppuri ette näiteks joovastunud inimese suust, sõnad võivad olla kõik õiged, ent kui seda öeldi näiteks viinavaimus (loe -uimas), siis selle väärtus juhib õppuri valele teele ...
On kaks vaimsust - sõnadeta, aluskivi - loe armastuse aluskivi on ainuõige aluskivi ja teist alust ei või mitte keegi panna (1Ko 3,11.), kuid kõik teised vaimsused (neid võib olla niipalju, kuipalju on inimesi) - näiteks võimust joovastunu vaimsus, rahast joovastunu vaimsus, võim+raha vaimsus, jne.jne. - neid võb olla igal inimesel omamoodi, kuid armastuse vaimsuse tagab n.ö. esma-armastus-abielu ...
See sama märge Kristeli kirjutises ongi see puuduolev detail, mis tagaks õigluses pakutud õiguse ...
Õiglus on see, mis töötab nii, et tagaks õigluse tekke ka õppuris ... õige üksinda ei taga aga seda ... vaid juhib õpilasi õpitu alal n.ö. jokitama ...
JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne), kuid rahvas pole sellega rahul, kõik ajalehed kirjutavad, et näe jälle on JOKK ja tegijad pääsevad karistuseta ...
Poliitikas oleme seda sõna kuulnud küll, aga täpselt sama nähtus esineb ka õpetamis mehhanismis - me võime pimesi kopeerida kõik täpselt nii nagu ette antud metoodika ette näeb, kuid tulemuseks on kurjuse kasv õpilastes ...
Siia oleks vaja üks hea sõna vaja välja mõelda ... JOKK ei kõlba siia ... JOKKi koht on juriidikas ...
Üks lause veel poliitikast/juriidikast - ega ilmaaegu pole tekkinud näiteks kohtumõistmises selline printsiip - vandekohus otsustab ja juristid vormistavad selle otsuse kirjalikult ...
Täpselt sama nähtus esineb ka õpi- ja õppetöö sisulises ühtsuse printsiibis, kuid mul pole seda sõna veel, mida siin kasutada ...
Lõpulause - tagasiside on väga oluline, kuid just õpi seisukohalt võetuna, nii et õpe poleks pähemäärimine ... ja/või kaasamine ...
Tn raamatus on kirjutatud - kuidas inimese/lapse kaasamine ilma õpitahteta külvab tema vaimu ääretult suure kurjuse juure - s.o. hävituse koletise ... seda on raske lahti lugeda, sest Püha Kiri on seitsme pitseriga kinni pandud (Ilm 5,1.)
Toon vaid ühe näite - oli keegi noormees, üle keskmise õpilane, nimi Janek - kes ei leidnud tööd ja läks vabatahtlikuna rahuvalvajaks ... sealt naastes ta tappis oma naise ja kaks last ning poos seejärel iseenda ...
Kes teda kaasas, ja või millesse teda kaasati uurige ise mõne aasta tagusest meediast ...
Kordan veel kord - 1. täiesti õige on tagasiside printsiip õpilase seisukohalt, kuid see ei tohi tekitada lapses hävituse koletist ... 2. õpetaja on alles siis õpetaja, kui ta vastab EV kehtivale PS preambula lausele - EV on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ... ka õpetamise juures on see saavutatav (ainult teisi sõnu kasutades), kuid selle tagab juba õpetajas esma-armastus-abielu vaim ...
Aitäh Kristel selle kirjutise eest (õige probleemi püstituse eest) - see lugu andis mulle võimaluse õpi tagasiside olulisus - õiges valguses meie ette püstitada ...
Väga oluline on see milline on tagasiside (õpiaine seisukohalt) ja kes on (võiks olla) see õpetaja, kes seda pakub ...
Diskuteerigem tagasiside olemuse üle ...
Kiitus tudengile
tavakoolis tundub, et lapse kiitmine on elementaarne ja kõik saavad aru, et seda tuleb teha. Kõrgkoolis õppides oli mulle endalegi üllatuseks, kui oluliseks osutus minu jaoks ühe õppejõu kiitus, kui ühe raske tööga maha sain. Nii et kiitmine on igas vanuses oluline, isegi kui me seda ei oota...
Kiitus tudengile
Olen arvamusel, et kriitikat on vaja tudengile, vastasel juhul ei oska ta seda oodata. See on sama hea, kui oled harjunud keskkoolis häid hindeid saama mitte millegi eest ning ühtäkki ülikoolis muutub olemine raskeks, kuna õppejõud pole rahul su tööga või suhtumisega, mis on liiga leebe. Teema algataja näide Rootsi Muusikakoolist näitas rootslase arenenud eetikameelt - inimest ei pea ainult negatiivsega kuhjama, teda peab julgustama uuesti proovima või kõvemini üritama. Et jah, seekord läks kehvasti, aga mis siis? Järgmine kord oled parem ning keegi ei pea sind sellepärast halvemaks inimeseks, et üritasid.
Kiitus tudengile
Kiitus tudengile
Positiivse kriitikaga on võimalik välja tuua tudengi tugevused, kiitus motiveerib ja annab jõudu edasi õppida. Põhiline on oskus näha inimeses positiivseid külgi ja arenemisele kaasa aidata. Kerge on kiita maksimaalselt perfektselt tehtud ülesannet, palju raskem märgata, mis aitab jõuda õppijal selle soorituseni. Olen imetlenud mõnede õppejõudude oskust näha head ja seda ka oskuslikult tagasi sidestada.
Lisa kommentaar