Õpetajatöös tuleb paratamatult ette hetki, mil sooviks päevamuljeid teistega jagada, puudutagu need siis kolleege, lapsi või lapsevanemaid. Paratamatult tekib eetiline dilemma, kuidas ja kui palju on kohane edasi rääkida? Õpetajad peavad silmas pidama, et suur osa nende tööga seotust peaks jääma konfidentsiaalseks, st ainult asjassepuutuvate ringi. Ometigi on enamus meist kas ise või pealtkuulaja rollis osa võtnud õpetajatevahelistest tagarääkimise-maigulistest vestlustest. Harv pole isegi juhus, kus Interneti suhtlusportaalides kirjutatakse äratuntavalt oma õpilastest. Veel inetum on situatsioon, kus lapsevanem kuuleb näiteks liftis õpetajaid teda puudutavatel teemadel vestlemas. Loomulikult võivad õpetajad oma muljeid ja kogemusi teistega jagada, kuid siinkohal peaks eesmärgiks olema selle situatsiooni analüüs ja kogemusest õppimine, mitte tühipaljas loba.
Mina olen üha enam hakanud teadvustama ja jälgima seda, mida ma kellelegi räägin, kui palju ma jagan ja kus ma seda teen. Igal juhul rõhutan alati, et on oluline jagatava informatsiooni konfidentsiaalseks jäämine. Mina pean oluliseks, et igas olukorras säiliks võimalusel inimese õigus privaatsusele.
Mida arvate teie sellest, kui õpetajad jagavad oma tööalaseid muljeid? Kus jookseb piir analüüsi ja lihtsalt meelelahutuse vahel?
Analüüs või meelelahutus?
Foorumid:
Arvan, et piir on osalejate sisetunnetuse ja väärtuste küsimus.
Väga mitmel korral olen tabanud end mõttelt "et rääkimine on õpetaja kutsehaigus" ja siinkohal pean silmas just seda poolt, mida Raili meelelahutuseks nimetab. Õpetaja võib ju eneseõigustusena öelda, et eesmärk on üllas – kuulda teistelt edasiviivat arvamust. Tihti näib see tegelikkuses siiski kas enese tühjakslaadimisena, teistelt "paituse" ootamisena või mõnel juhul ka teiste hoiaku kallutamisena suunas "küll see tänapäeva noorus on ikka …".
Eetikakoodeksis oleva väärikuse/taktitunde punkt kaob unustustehõlma, kui õpetaja toodab sellist verbaalset müra aega ja kohta valimata. Kahtlustada võib sedagi, et selliste hinnanguliste tühjakslaadimiste varjus on peidus vähene sallivus erisuste/erinevuste suhtes.
Eetikakoodeksile viidates võib ju "rääkiv õpetaja" vastu väita, et tal on õigus oma veendumusi väljendada – seega on käitumine õigustatud. Jah, nõus, … aga samas jällegi on küsitav, kuivõrd on õpetaja (emotsionaalsete) hinnangute väljendamisel tagatud pealiskaudsuse vältimine (aspekt eetikakoodeksist) – enamasti edastatakse ju subjektiivset nägemust olukorrast (nt konflikt õpetaja-õpilane).
Kas mitte ei võiks see olla kooli juhtkonna ülesanne, kujundada organisatsioonikultuur selliseks, mis välistaks "meelelahutusliku tagarääkimise" ja lubaks analüütilist arutelu teatud tingimustel – aeg, ruum ja kõrvaliste isikute puudumine?
Lisa kommentaar