Öeldakse, et viisakus on nagu pakend, millel omaette polegi ehk erilist väärtust, kuid ilma selleta võib puruneda midagi hinnalist ja kergestipurunevat. Vajadus selle õpetamiseks võib tekkida ka ülikoolis ja õppida pole kunagi hilja, kui osatakse õpetada. Toon näite elust enesest. Kunagi ammu, sotsialismi ajal, üks TPI professor, kes pidas oluliseks tulevastest inseneridest ka kultuurinimeste kasvatamist, alustas üht oma eriala loengut I kursuse tudengitele küsimusega: "Kas teate, mis erinevus on metsinimesel, tsiviliseeritud inimesel ja kultuurinimesel?" Ja vastas ise:" Metsinimene, kui jääb loengule hiljaks, tormab sisse, ei ütle midagi ja istub pinki, tsiviliseeritud inimene sel puhul koputab, vabandab ja istub siis kohale, aga kultuurinimene, kui ei jõua õigeks ajaks, ootab ära vaheaja ja astub alles siis sisse". Nagu illustratsiooniks tormas just siis sisse noormees, kes ei öelnud midagi ja sai müriseva naeru osaliseks. Rohkem ei olnud põhjust sel teemal rääkida ja tema poisid oskavad tänaseni lugu pidada headest kommetest. Minu arvates suur väärtus, mis poleks liigne ka tänases päevas. Professori enda korrektsus oli enesestmõistetav, aga ta oli ju hariduse saanud Prantsusmaal…
Viisakust ja häid kombeid peaks ikka õpetama lastele juba maast madalast ja koduseinte vahel. Jätkata nende kinnistamist lasteaias ja koolis ning kui sellest ei piisa, siis kasvõi ülikooliski veel. Arvatavasti on ebaviisakalt käituvad inimesed siiski sellest kõige esimesest õppetunnist - kodus, ilma jäänud.
Viisakus on kahe teraline mõõk - kumb lugejale sobib? - Kirjuta
Merl !!!
Viisakus - on kahe teraga mõõk, ...
1. tarkade maailmas* ...
/*TARKUS- Kg 12,11. Tarkade sõnad on otsekui astlad ja nende kogumik sissetaotud naelte sarnane. Need on antud ühe ja sama Karjase poolt./
... on see omapära, et teiste seisukohti, eriti aga arvamusi kummutades ... on teised targad tänulikud, et neile koht kätte näidati, nad õppisid sellest ... ning lahkuvad vestlusringist rahulolu tundega - nad said kingituseks mõne uue tarkuse pärli ...
2. rumalate maailmas* ...
/*RUMALUS - Jer 4,22. Mu rahvas on ju meeletu, nad/ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head./
... on jälle see omapära, et enne vestlusringi tuleb kehtestada kindlad reeglid, milles "peavad" kõik juhinduma ... Teatavasti rumalate maailmas on kõigil peas vaid üks küsimus - kuidas ikka teisi üle trumbata, üle kavaldada ... et siis ise tunda sellest üleolekust (Phyrrose võit) naudingut ... sisuliselt on tegu n.ö. "ärapanemisega"
Viisakus tänapäeval
Tere !
Mina leian, et tänapäeval on järjest vähemaks jäänud viisakat käitumist. Kasvõi kirjade kirjutamisel. Kuna tänapäeval on väga populaarne kasutada, erinevaid ikoone ja lühend sõnu, siis leian, et mingil teemal kirjutades, peaks ikkagi inimene olema viisakas ja kõik selgest välja kirjutama. Leian, et viisakus on kõige alus, kuna see näitab inimese intelligentsuse taset.
Viisakuse kaheteralisus
Marlene !!!
Inimesi võib ja saab jagada teatud tingimustel mitmeti: Piiblis öeldakse inimesi olevat kolm gruppi:
A). Rumalad - Jer 4,22. Mu rahvas on ju meeletu, nad/ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed,
neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, erinevates koolides õpitu varal, aga nad ei mõista teha head.
B). Intelligentsed ... Js 29,13. Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk, (intelligentsus on siin peidus);
14. siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet -
imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.
Endel: Kuhu siis nende tarkus kaob - eks ikka dementsuse kujunemise taha, mis saab alguse enamikel juhtudel juba isegi koolieas ...
C). ELIIT - on olemas näiteks poliitiline ELIIT, meil Eestis on aga olemas vaid elitaarne seltskond, kes ise ARVAVAD end ELIIT olevat, seda aga ise olemata ... ELIIT seisab kindlal aluskivil (1Ko 3,11. ARMASTUSE aluskivil, ehk esma-armastus-abielus olijad ja nad ei libastu kunagi).
ELIIT tegutseb vajadusel kõrgemal ka maisest seadusandlusest, nad lihtsalt on RAHVA (vox populi, vox dei) TEENIJAD lugedes selle ühtlasi RIIGI TEENIMISEKS ...
NB! Kogu seadusandlus on ju mõeldud kurjuse esindajate ohjeldamiseks, kuid ELIIT juhindub ARMASTUSE häälest oma südames ja teeb selle järele kõik õieti ...
Ja nüüd - kes siis PEAB OLEMA VIISAKAS - rumalate jaoks on see arusaamatu, ELIIT aga loeb seda segavaks faktoriks, mis enamasti ei lase rahvast teenida kõige õigemal moel, jääb üle vaid see keskmine grupp - need intelligendikesed, kes ise ei taha ega suudagi VASTUTADA, küll aga ametniku toolil oma kõrget palka teenima, teenides oma ülemusi (ja mitte rahvast) ... kuid selline riik ei püsi kaua ...
RIIK on jätkusuutlik ainult siis, kui RAHVA ette otsa saab tõusta ELIIT ...
Selles lühikeses tekstis jäi palju ütlemata, ent seda võiks diskussiooni korras jätkata ...
"Matsid jäävad matsideks..."
... seda Eesti filmiklassikast pärinevat lauset kasutan vandumiseks, kui pean järjekordselt nentima, et vastas olev oponent on käitunud viisakusreegleid eirates ja mulle seega ebamugavustunnet tekitanud.
See ongi viisakuse puudumine, kui sa tekitad teisele inimesele ebamugavustunde iseennast esile tõstes või teist inimest eirates.
Kindlasti naised, kes pole feministiks muutunud või sündinud, tunnetavad seda teravamalt, kui feministid ja mehed.
Nii näiteks on minul ebamugav, kui:
-mulle tuleb kontorisse võhivõõras inimene, kes teretamata ja ennast tutvustamata hakkab oma emotsioone välja elama.
-tanklas sõidab jeebimees koos minuga sama tankuri alla ja arvab, et tal on suurem auto ja tal on eesõigus.
-kui meesterahvas surub mu uksevahele, et ise kiiremini kuhugi jõuda.
-kui meesterahvas arvab, et naine ongi koormakaamel.
Eks viisakusreeglid ole igaühe jaoks meist erineva sisuga, kuid ei tohiks olla kunagi kahju loobuda sekundist, asjast, mis midagi ei maksa või olla lihtsalt lahke. Andmise rõõm on alati suurem, kui saamise rõõm. Ka viisakus on omamoodi andmine ja jagamine, mille põhimõtete selgitamine ja õpetamine võiks juba varases nooruses alguse saada.
Ma ei ole feminist ega mees. Seega soovin, et minuga viisakalt käitutakse. Selleks, et minuga viisakalt käitutaks - olen ise viisakas. Nii loon selleks paremad eeldused. Psühholoogide väitel pidime me kõik üksteise käitumist peegeldama. Nii näib, et viisaka käitumise tõenäosust ühiskonnas on võimalik tõsta läbi isikliku eeskuju.
Jääb vaid küsimus, mida tunnevad need inimesed, kes ise ebaviisakalt käituvad? On nad läbi selle rahulolevamad või tunnevad nad ka pisukest ebamugavust?
Viisakus tuleb ikka kaasa kodust. Kui lapsevanemad ise ei hinda ja ei tähtsusta viisakust, siis kuidas lapsed oskavad käituda.
Mina hindan, väga selliseid inimesi, kes käituvad viisakalt. Olen oma lapsi ka maast - madalast õpetanud viisakalt käituma. Muidugi ei ole viisakas, kui õpilased hilinevad ja astuvad klassi nagu matsid, kuid sama ei tohiks teha ka õpetajad. Õpetaja on ju ise eeskuju ja autoriteet, keda õpilased järgivad. Niisiis, hakkame viisakateks........
Veel viisakusest ...
ON kaht sorti viisakust: 1) pähemääritud, - näiteks ütlus anna nüüd musi vanatädile, ütle talle ilusasti head aega (see vanatädi võib olla näiteks nii vastumeelt lapsele, et ta ei taha teda musitada üldse); 2) kui laps tunneb oma vanemates, või ka võõrastes inimeste poolt tõsiselt end rikastatud olevat, ta on saanud targemaks - muideks koolis ainus õpimotivatsioon on kasvamine tarkuses ja uskuge, see laps tänab ja kidab täiskasvanut rohkem kui vajagi on ... Laps ei jää n.ö. võlgu ...
Viisakuse pähemäärimine on kurjusele hea kasvupinnase loomine, lapse omasugusena võtmine (ei halvemana ega paremana) on laps tänutunnet täis ja see ei jää ka sõnades olemata ...
Kool on niigi sundõppeasutus, kuigi võiks hea korralduse poolest olla n.ö. õpiasutus ...
Niisiis - mitte hakkame viisakaks, vaid alates tänasest olen ma laste man nende parim partner (heas tähenduses) ja viisakus on sel juhul kingitus mõlemalt poolt.
Viisakusest ülikoolis
Mina olen ka kasvatatud viisakaks inimeseks. Nõustun teema alustajaga, et võib-olla peaks isegi ülikoolis elementaarse viisakuse üle arutlema. Mind tohutult häirivad kaastudengid, kes kella kukkudes hakkavad asju kokku panema ning neid ei huvitagi, et õppejõul on veel jutt pooleli. On õppejõude, kes panevad kohe alguses paika, kes või mis lõpetab loengu, aga on ka neid, kes lihtsalt jäävad vakka, ei ütle enam sõnagi, muigavad omaette üliõpilaste matslikku käitumist.
Ma olen ka seda meelt, et viisakus saab alguse kodust. Vanem peaks olema oma käitumisega eeskujuks lapsele. Igaühel meist on isiklikud väärtused ja väärtushoiakud, aga ma arvan, et elementaarne viisakus käib sotsiaalse küpsuse juurde.
Lisa kommentaar