Sügisel tuli meile tööle noor õpetajanna. Ta on suhteliselt vaba kõnepruugiga, kuid see kolleege ei häiri eriti. Murelikuks teeb aga asjaolu, et päris tihti kuuleb nii õpetajate toas kui ka koridoris tema enesetapu-nalju. Mida aeg edasi, seda rohkem. Kui sügisel oli harva kuulda lauset: "Ma poon ennast üles, kui..." Või "Andke mulle nööri..." Siis nüüd (st kevadel) on neid lauseid ikka rohkem ja rohkem. Kui varem jäid sellised laused enamasti õpetajate tuppa või lausuti vaikselt, siis nüüd on need ka koridorides kuulda. Näiteks ka sööklas õpilaste juuresolekul: "Ma tapan ennast ära, kui kastmes on sibul sees."
Kui juhtisin kolleegi tähelepanu sellele, siis ta vastas naerdes, et "Ta teeb ju nalja".
Mina isiklikult arvan, et üks nali on naljakas vaid ühe korra. Äärmisel juhul ka kaks korda. Ent kui seda nn "nalja" kuuled päevas mitu korda igas olukorras, siis tekib küsimus, kas see õpetajanna on ikka sobilik õpetajatööks just vaimset tervist silmas pidades? Millist eeskuju ta õpilastele annab? Või kolleegidele? Kas tema vaimne tervis on piisavalt stabiilne, et õpetjatööga hakkama saada?
Hoolimata mitmetest tähelepanu juhtimistest ja ka eravestlustest, pole see õpetajanna oma kõnepruuki muutnud, pigem on need fraasid sagedamini välja öeldud. Mida teha?
Õpetaja enesetapu-naljad
Foorumid:
mida teha?
Tuleb ennast ära tappa!
Lisa kommentaar