Värske magistrandina kogesin hiljaaegu üht ebameeldivat olukorda, kus seminari alguses tundis õppejõud huvi, kui paljud üliõpilased ei saa osaleda kõnealuses õppetöös lõpuni, ehk peavad seminarist enne selle lõppu lahkuma. Kuna tegu on ainega, mille üheks lõpliku tulemuse kujunemise tingimuseks on seminaridest osavõtt (mida kontrollitakse nimede kogumisega) ning konkreetsel juhul oli tegu eelinfo küsimisega edasise planeeritud õppetöö sujuvamaks korraldamiseks, tundus arvuline huvitundmine asjakohane. Küsimusele reageeris paar üliõpilast. Ebameeldivaks läks olukord pärast esialgset küsimust, mille jätkuks palus õppejõud jaatava vastuse andnud üliõpilastelt kogu seminarigrupi (umbes 50, enamuses teineteisele võõra täisealise inimese) ees nende lahkumise põhjendusi. Saanud need, tekkis piinlik, õppejõupoolselt hinnangut andev vaikus, pärast mida kommenteeris õppejõud seminaril õpitava ja arutatava väärtust indiviidi seisukohast ning seminariga jätkati planeeritult.
Siit ka minu postituse sisu: kuivõrd õigeks/eetiliseks peate õppetööst varem lahkumise põhjandamise nõudmist kogu auditooriumi ees?
Olen ise arvamusel, et õppejõud võis soovida õppetöö läbiviimise seisukohalt küll parimat, kuid tema teguviis oli ebaõnnestunud, ebaeetiline ning tekitas nii neis üliõpilastes, kes ei saanud sel seminaril lõpuni osaleda, kui ka neis üliõpilastes (sealhulgas ka minus), kes olid sunnitud olema pealtkuulaja rollis, ebamugavust ja piinlikkust. Kuigi aine läbimise üheks kriteeriumiks on seminarides osalemine (mille puhul ei ole reguleeritud kohustus seminarides lõpuni osaleda) ning aktiivne osalus arutelus, ei ole alati võimalik ette ennustada olukordi, mil üliõpilane peab loengust/seminarist/praktikumist varem lahkuma ning kui see ka on võimalik, ei pruugi olla see välditav või nende põhjendamine sisuliselt oluline. Antud olukorras teadsid üliõpilased küll ette, et neil tuleb varem lahkuda, kuid olukorra põhjused võisid olla siiski isiklikku laadi (avalik põhjendus seda küll ei olnud) või lihtsalt erinevate asjaolude tõttu vältimatud/ennetamatud.
Siinjuures näen ma kahte potentsiaalset stsenaariumi. Ühelt poolt tekitab selline avalik eraellu trügimine, oma otsuse võhivõõraste ees põhjendamine (olenemata põhjuse laadist) ebamugavust ning võib paratamatult viia üliõpilase olukorda, kus ta peab kogu auditooriumi ees kas väga delikaatseid teemasid kirjeldama,valjuhäälselt valetama või andma formaalse, sisutühja vastuse (kõige tõenäolisem misiganes tegeliku põhjuse korral). Kusjuures olukord - seminarist tuleb varem lahkuda - ei muutu kummagi osapoole jaoks. Teiselt poolt - kui õppejõud leiab, et üliõpilasele lõpliku tulemuse kujundamiseks on hädavajalik teada tema seminarist varem lahkumise põhjus (otsustamaks, kas põhjendus on tema jaoks piisav või on tarvilik anda lisatööd), tuleks seda paluda üliõpilaselt omavahel, eraviisiliselt (kas siis suuliselt või kirjalikult).
Kuigi ka akadeemiline asjaajamine on tänapäeval bürokraatlikku laadi (olen sellel alal kogenematu, kuid ehk vajab mõni paber ka sääraseid põhjendusi?) ning isikuomadustest olenevalt on mõni inimene uudishimulikum kui teine, viib selline isiklikku laadi põhjenduste (avalik) nõudmine suure tõenäosusega ühel või teisel viisil formaalse vastuseni, mis minu silmis ei aita kaasa ei aine läbiviimisele, lõpuni kohalolu garanteerimisele ega hinde/arvestuse kujunemisele. Selline käitumine pani mind kahtlema õppejõu professionaalsuses. Ma tundsin end kogu edasise seminari vältel ebamugavalt ning oskasin vaid õnnelik olla, et minul ei juhtunud olema vajadust seminarist varem lahkuda.
Teema püstitus on huvitav.
Teema püstitus on huvitav.
Ise arvan, et kuna me oleme ülikooli tulnud kõik vabatahtlikult, siis mingis mõttes on see ikkagi meie otsus, kas me osaleme loengutes ja praktikumides või mitte. See kuidas on osalemine seotud lõpp-hindamisega, on teine teema ja sellesse hetkel ei lasku. Arvan, et niimoodi kogu kursuse ees lahkumise põhjust küsida ei ole eetiline. Loo kirjeldust lugedes tundub, et kogu olukord oli ebamugav nii neile, kes pidid avaldama oma lahkumise põhjuse, kui ka neile kes seda kõike kuulma ja nägema pidid.
Arvan sama, mis posituse kirjutaja, et selline käitumine võib tekitada trotsi nii õppeaine kui ka õppejõu suhtes.
Teisalt oleks ju olnud eetiline ka õpilaste poolt õppejõudu teavitada enne loengu algust- või vähemalt esimisel pausil, oma lahkumisest. Sellisel juhul oleks saanud privaatsemalt selgitada lahkumise põhjuseid.
Piret
Lisa kommentaar