Üliõpilasena tuleb ette olukordi, kus tuleb loengust/praktikumist puududa. Mõned õppejõud toonitavad juba semestri alguses rangelt, et ootavad puudumiste korral vabandust. Teised õppejõud seevastu ei pööra sellele üldse tähelepanu. Kuna ülikoolis on kursused väga erinevad nii tudengite arvu, sisu kui ka õppejõudude poolest, siis on raske leida lahendust.
Näiteks toimub loeng, milles peaks osalema üle saja üliõpilase. Kas mina ühena nendest sajast peaksin õppejõule oma puudumisest märku andma, kui niikuinii ta ei vii minu nägu ja nime kokku. Samas mõtlen, et äkki ta pani seda tähele ning on seepärast veidi pahane, kuigi ma ei tahtnud midagi halba.
Pean tunnistama, et on teatud õppejõud, kelle loengutest/praktikumidest ma vabandan ning mõned sellised, kellele ma ei vabanda. Ma ei oska öelda, kuidas ma valiku teen.
Siit tekib ka minu küsimus, kas tuleks vabandada kõigist loengutest/praktikumidest?
Teiseks kui ma vabandan, siis kas ma pean lisama ka põhjenduse?
Loengust puudumine
Tere.
Mõistan Teie dilemmat. Ma ise olen inimene, kes ei soovi kunagi puududa. Kuid on tulnud ette olukordi, kui tuleb puududa erinevatel asjaoludel.
Puudumisest teavitamise kohta võiks olla Ülikoolil ühine poliitika või niiöleda eetika koodeks, millest räägitakse ka üliõpilastele.
Enamasti õppeainetes, kus on umbes max 50 õppijat annavad õppejõud teada, kuidas tuleb toimida puudumise korra. Nendes õppeainetes on lihtne. Kindlasti on viisakas õppejõude teavitada puudumisest.
Kuid kui loeng toimub umbes 100 õppijale. Siis minu hinnangul puudumisest teavitamine oleks õppejõule tülikas. Õppejõu postkasti võivad siis niiöelda ummistama hakata puudujate kirjad. Päris tüütu on enda jaoks ebaoluliste kirjade kustutamine ja oluliste kirjade seast välja sorteerimine.
Mina vastaksin oma väärtustest lähtuvalt sinu küsimustele järgmiselt: Vabandada tuleb nendest loengutest, praktikumidest ja seminaridest mille kohta õppejõud on öelnud, et puudumisest tuleb teavitada ning puudumise korral tuled teha mõni muu asendustöö. Mulle endale on jäänud mulje, et loengutes käimine on vabatahtlik (soovituslik kohal käia), kuid seminarid ja praktikumid on kohustuslikud. Ning eriti seminaridest ja praktikumidest puududes tuleb vabandada.
Kas lisada ka puudumis põhjus? Viisakas oleks paari sõnaga põhjendada oma puudumist. Väga ebamäärane on olukorda ka üldhariduskoolis, kui lapsevanem kirjutab, et laps puudub kodustel põhjustel (kuigi tegelikult veedab laps lihtsalt vanaemaga kvaliteetaega samal ajal kui koolis on tasemetöö). Seega. Minu hinnangul on viisakas oma puudumist põhjendada.
Päikest,
Meeri K.
Loengust puudumine
Ülikoolis on tõesti kursused oma olemuselt erinevad ja seda on ka õppejõud nõudmiste osas. Olen ise samuti mitmeid kordi välja toodud teema üle mõelnud. Puududes loengust, satun justkui segadusse, et "kas peaksin õppejõudu teavitama või mitte?"
Nõustun siinkohal eelneva kommentaariga, kus pakuti, et ülikoolis võiks olla ühte poliitika puudumise osas, mis tooks edaspidi selles osas rohkem selgust. Leidub õppejõude, kes teevad puudumise ja sellest teavitamise esimeses loengus selgeks, teised õppejõud ei informeeri sellest kursuse lõpuni.
Mina isiklikult olen see üliõpilane, kes igal juhul (olgu loengus 30 või 100 üliõpilast) teavitab oma puudumisest. Võimalusel saadan e-mailiga kaasa ka näiteks arstliku tõendi, kui olen puudunud tervislikel põhjustel. On olnud õppejõude, kes mulle hiljem vastavad ja samuti ka neid, kes seda ei tee. Sellest tulenevalt leian, et viisakas oleks enda puudumisest teada anda.
Mul on isiklikult kogemuses kursusest, millest võttis osa umbes 100 üliõpilast ning igas loengus saatis õppejõud ringi lehe, kus pidi lisama oma nime taha allkirja. Niimoodi sai õppejõud teada puudumistest. Aja jooksul vastastikusel arusaamisel mõistsime kaasüliõpilastega, et "heade laste nimekirjas" sai olla siis, kui eelnevalt enda puudumisest ka teada anda. Ometi ei vastanud õppejõud kunagi nendele kirjadele.
Selline kogemus on ka ilmselt põhjus, miks ma siiani kõigile õppejõududele oma puudumistest teada annan. Kuid põhjenduse lisamine on pigem enda otsustada. Võib juhtuda, et puudumine on seotud isiklikel põhjustel ning arstitõendit selle jaoks ei väljastata.
Lugupidamisega,
Egle S.
Loengust puudumine
Tere!
Üldlevinud teadmine ja ka suhtumine on, et ülikoolis käimine on üliõpilasetele vabatahtlik. See tähendab, et loengutest osavõtmine või puudumine jääb meie endi südametunnistuse asjaks. Siinjuures puuduvad küll ülikoolis ühtsed nõuded, kuid selgust peaksid tooma ÕIS-is õppetööde lõplikule hindamisele pääsemise tingimused. Samas tekib mul küsimus, et mis eesmärgil me siis ülikoolis käime? Kas ainult selleks, et eeskirjades näpuga järge ajada ja täpselt nii palju teha kui näevad ette ainekavad? Kuna me aga oma käekäiku (tervislikke põhjuseid) ette ei oska ennustada, siis peaks puudumiste osas olema kokku lepitud õppeaine avaloengus ja kui õppejõud antud teemat ei käsitle, siis paluda seda täpsustada.
Minu arvates pole puudumisest teavitamise ajendiks auditooriumi suurus (olgu see siis 10 või 100). Pigem on tegu meie käitumisharjumistega, kus teavitame viisakusest (sarnaselt Meerile), et õppejõud saaks näiteks õppematerjalide või –meetodite osas arvestada osalejate arvuga. Selle tõttu toetan Egle suhtumist iga kord olenemata auditooriumi suurusest puudumisest ette teavitada. Leian, et 100-inimeseliste voorude korral on hirm õppejõu koormamise osas vabandustega liigne. Eeldame, et puudujaid on ikka vähemuses. Pigem näitab see meie austust õppejõu vastus. See, kas meie vabandustele vastatakse jääb aga õppejõu väärtusnormide piiridesse.
Puudumise põhjendamine ei ole minu arvates oluline selle tõttu, kas õppejõud mäletab minu nägu või mitte, vaid kas puudumine mõjutab kuidagi minu teadmiste omandamist. Olen kogenud, et üliõpilased, kes käivad kõikides loengutes kohal sooritavad ka aine arvestuse või eksami edukamalt. Seega minu soovitus on küll alati puudumisest teada anda. Põhjendamise osas nõustun Egle ja Meeriga, et seda võiks teha lühidalt.
Loengust puudumine
Minu arvates oleks viisakas õppejõudu puudumisest ette teavitada ning juurde võiks lisada ka lühikese põhjenduse. Kas kõigi loengute/praktikumide puhul? See sõltub pigem, kuidas õppejõud ette teavitamisele reageerib. Isiklikult olen loobunud teavitamisest kui õppejõud on mulle öelnud, et te ei pea mind teavitama või kui ma pole kirjale vastust saanud (isegi kui kursusel on vähe üliõpilasi).
puudumine
Antud teema on tegelikult väga oluline. Tihtipeale õppejõud eeldavad et üliõpilased saavad käia kõigis loengutes ja praktikumides, aga nagu teadagi, siis õpilastel kattuvad ained väga tihti ja just siis on see hetk, kus üliõpilane teeb otsuse. Ta otsustab, kumma aine materjal on kättesaadav õisis või moodles, kui see on kättesaadav, siis ta teab et on võimalik kodus õppida ja saab minna teise ainesse. Küll aga pean mina isiklikult väga ebameeldivaks seda, kui õppejõud ootavad 100-80% kohalkäimist, sest tihtipeal ongi ained üleaastate ja sa oled kohustatud need võtma ja ei jäägi üle muud kui teha topelt tööd ja ennast pooleks ka tõmmata ei saa.
Mina leian, et kui on põhjendatud puudumine, sii son lubatud puududa, kas vabandades enne või pärast. Loomulikult oleks tore ka kui oleks põhjus juures, sest siis õppejõud teab, et tõesti ei puudunud põhjuseta.
Loengust puudmine
Mina arvan, et loengutes puudumist ei peaks ilmtingimata õppejõule põhjendama. Esiteks, kui on suurte rahvahulkadega loengud, siis ei pane õppejõud puudumist tähelegi ja vaevalt, et ka end kuidagi puudutatuna tunneks. Minu silmis on loengutest puudumine täielikult omal vastutusel. Ise tead, kas töötad hiljem iseseisvalt materjalid läbi või mitte.Praktika näitab aga, et kui kohale ei käi on tunduvalt raskem end hiljem õppima motiveerida. Samas seminaride puhul on asjalood pisut teistsugused, kuna õppejõud on juba tuttavad ja tihti antakse kohalkäimise eest punkte. Ma ei tea, kas vabandamine mõjutab kuidagi punktide andmist, aga mõjuva põhjuse puhul võiks ju õppejõud vastu tulla? Kui õppija märku ei anna, siis oleks muidugi teistmoodi. Eks siin käitubki iga inimene erinevalt ja pigem sise-ja süümetunde järgi, kellele põhjendada puudumist ja kellele mitte.
Eksisteerib n-ö suuline tava,
Eksisteerib n-ö suuline tava, et kui õppevormiks on loeng (ainult õppejõud räägib ja üliõpilased ainult kuulavad), siis kohal käima ei pea ja vastavalt ei ole ka vaja vabandada ega põhjendada. Kust materjali saad, et pärast eksam edukalt teha, on su oma asi (üldiselt õppejõud näitab kätte ka vajalikud materjalid ja alati võib ju kaastudengi konspekti küsida). Kui õppevormiks on seminar või praktikum vm, siis seal täidavad üliõpilased üldjuhul ka ise teatud ülesandeid, mis võivad olla kas hindelised või arvestuslikud või siis lihtsalt eeldatakse, et kui sa kohal olid, siis küllap sa aktiivselt kaasa mõtlesid ja ei lugenud ajalehte, isegi kui sa ühtegi sõna ei poetanud, ikkagi saad kohalolemise eest punktikese kirja. Selle, kas seminaris peab kohal käima või ei pea ja vastavalt siis vabandama või põhjendama, määrab iga õppejõud ise, nt mõni ütleb, mitu korda tohib puududa - kas põhjendusega või põhjenduseta. Isegi kui sul on pikaajaline haigus ja seega täiesti mõjuv põhjus, siis selle puudumiste arvu ületamisel sa lihtsalt ei saa seda ainet teha, sest mingid olulised ülesanded on tegemata. Nt laboritööd sa ei saa pühapäeviti kodus ise järgi teha, sest sul pole vastavaid vahendeid. Tänapäeval on loengute ja seminaride/praktikumide osas küll ka vahevorme, nt n-ö "rikastatud loeng": et auditoorium kuulamise ajal unne ei vajuks, antakse vahepeal ülesandeid. Kui õppejõud määrab, et nende ülesannete täitmine on kohustuslik, siis võib juhtuda, et loengus käimine on ka kohustuslik, nimed pannakse kirja ja see loeb hinde või arvestuse saamisel. Sellisel juhul tulekski õppejõule öelda, et puudute -- seda tuleks minu arvates võtta rohkem nagu küsimist, et ma puudusin, kuidas ma saaks selle korvata, et aine ikka tehtud saaks? Üldisi reegleid üle ülikooli ei saagi kehtestada seetõttu, et nii palju on erinevaid õppevorme ja lahendusi, kuidas mingi õppejõud oma aine korraldab, milliseid ülesandeid jagab, kuidas ülesannete täitmist kontrollib jne. Eeldatakse, et üliõpilane on täiskasvanud inimene ja ilma põhjuseta ta lihtsalt ei puudugi. Kui suudad aine nõuded täita ilma kohal käimata, siis tuult tiibadesse! Kui ei suuda – siis kukud ülikoolist välja ja kedagi ei huvita. Kui mõni õppejõud tahabki nt arstitõendit puudumise korral, siis võiks ka järeldada, et see õppejõud ei pea tudengit veel täie aruga täiskasvanuks (ja vahel on ka põhjust) ning teda huvitab, et välja ei kukutaks. Igal juhul – kui kahtled, tasub alati õppejõu käest üle küsida.
Loengust puudumine
Mind puudutab see teema väga. Kuna ise õpin AÜ siis olen ka ju tööinimene ja ka pereinimene. Ja elan ka veel koolist väga kaugel, mis tõttu vahest tekib raskusi kooli jõuda kasvõi ilmastiku tõttu. Mina ikkagi alati kui tean ette, et ei saa loengus osaleda, teavitan õppejõudu sellest. Leian et see on viisakas. Aga samas on alati õppejõudude puhul see kohal olek erinev. Ja eelmine aasta kui üks õppejõud teavitas, et tema loengust puudumist vabandab ainult ala lahtine luumurd siis see kahjuks tundub enam kui kummaline. Kuna õppejõud peaks olema kursus sellega, et võib poole aasta jooksul juhtuda erinevaid asju, mis ei võimalda olla loengus.
Lisa kommentaar