Osalesin II kogupere konverentsil "Head valikud hariduses. Terve laps" Rosmal 22. mail 2010. eile j6udsid minuni seal pystitatud lõppteesid ning sellest alates vaevlen (v6imalik et eetilises) konfliktis.
Toon valja kokkuv6tte l6ppteesidest ning allpool lyhidalt kirjeldan tekkinud isiklikku kriisi lapsevanemana. Teiegi arvamus lapsevanemaks olemisest on ena kui teretulnud.
***
Vanemaks olemine on inimese kõige tähtsam elutöö. Ei leidu ühtki vanemat, kes kahetseks lapsega oldud aega. Küll aga on palju neid, kes kahetsevad tagantjärgi koos olemata aega. Laps vajab argielus raame, rütmi ja tasakaalu. See loob eeldused nii füüsiliselt, vaimselt kui hingeliselt terve lapse kasvamiseks.
Lapsel on vanematele lihtsad soovid:
• lase mul olla laps
• ma armastan ja usaldan sind
• ma vajan kasvamiseks sinu tuge
• ole mulle autoriteet ja eeskuju, see teeb minu olemise turvaliseks
• ma vajan otsustamisel sind, sest üksi ma ei suuda suurt vastutust kanda
• ma ei saa teada elu põhireegleid, kui sina mulle neid ei õpeta
• palun kasvata mind – luba mul olla sinu laps ja kasvada koos sinuga
Laps ootab, et vanem:
• teda ära kuulaks
• võtaks tema jaoks aega
• ei riidleks ega vihastaks
• aitaks kodutööde tegemisel
• loeks ja jutustaks lugusid
• valmistaks ise head kodust toitu
• annaks head-ööd-musi ja paneks teki peale
• seaks piire, aitaks ja toetaks
• looks ühiseid toredaid hetki
• kasvataks teda iseseisvaks
• võtaks teda sellisena nagu ta on
Terve laps vajab:
• armastavat perekonda: ema, isa ja vanavanemaid
• oma-kodu-tunnet
• parimat kasvukeskkonda ja tervislikku toitu
• igapäevast liikumist ja karastamist
• usaldusväärseid sõpru
• turvalist ühiskonda
• inimestega suhtlemise aega
Kõigil vanematel on piisavalt intuitsiooni ja oskusi lapse kasvamise toetamiseks. Selleks tuleb vaid võtta aega ja teha teadlikke valikuid, ületada mägesid ja orge, tundes rõõmu koos kasvamisest.
***
Lyhikokkuv6te minu kysimusest avalikkusele...
"Kuiv6rd on yldse v6imalik kasvatada 6nnelikke terveid lapsi olles ise tavaline inimene?"
Eelpool toodud punktid t6epoolest yksteisega kasikaes viivad tervete taisvaartuslike laste kujunemiseni, kuid kuiv6rd on minul endalgi emana naiteks selged elu p6hireeglid? Kuidas hoiduda riidlemast ja vihastumast jaades siiski inimeseks? kas mul on lootust kasvatada kahest alla-kolmesest taisvaartuslikke ilmakodanikke kui ymbritsev yhiskond ei ole terve ning surub uksest ja aknast sisse? V6i veel lihtsamalt... kui peres pole isa?
Vigade tegemise eeskuju
Minule tuleb kohe meelde Tommy Hellsteni mõte - julge olla ebatäiuslik. Laps vajab kõigi muude eeskujude kõrval ka eeskuju ebatäiuslikust, vigu tegevast inimesest. Kui lapsevanemal tõesti õnnestuks olla ideaalne, paneks see lapse tohutu surve alla - olla samuti ideaalne. Hirmus on kasvada peres, kus keegi ei tee vigu. Rääkimata sellest, millise surve selle üritamine lapsevanemale endale paneb ja milliseid salakavalaid teid pidi see võib kurjalt kätte maksta.
Küsimus Laurale
Mul tekkis selline küsimus - kas Tommy Hellsteni kirjutisi hinnatakse teadusmaailmas? Olen mõnda tema raamatut lugenud ja tegelikult temaga isegi natuke kirjavahetuses olnud ja minu hinnangul on tema puhul tegemist inimesega, kes kirjutab seda, mida ise tunnetab ja arvab, ta ei toetu minu arvates teaduslikult tõestatud faktidele. Olen kuulnud, et tema raamatud on TLÜ sotsiaalteaduskonnas isegi kohustusliku kirjanduse hulgas, see pani mind imestama, sest klassifitseerin teda näiteks Anatoli Nekrassoviga samasse kategooriasse. Huvitav, kas ma olen midagi valesti aru saanud või on tõesti hakatud meie kõrgkoolides alternatiiv-eneseabi kirjandust propageerima?
Mina ei ole ühegi Hellsteni teaduskirjutisega kokku puutunud ega ole ka kursis, kas neid on. Pean teda eelkõige kirjanikuks. Seda, kas ja kuidas kõrgkoolides eneseabikirjandust propageeritakse, ma ka ei tea. Ent kui õppejõud ei püüa neid teoseid teadussaavutustena serveerida ja mingil muul põhjusel neid lugeda laseb, siis ei pruugi seal probleemi olla.
Tekivad huvitavad paralleelid õpetajatööga seoses - ka selles ametis on võimalik koostada analoogne nimekiri pedagoogi kõikvõimalikest vajalikest pädevustest, mis reaalsusega võrreldes masenduse võivad tekitada.
Küsiksin kahte asja: 1)kas esitatud nimekiri on tegelikult ka mõeldud absoluutseks täitmiseks või pigem piisab ka püüdlusest selle poole, et kasvaksid õnnelikud lapsed(tegelikult arvan, et kui vanemal õnnestuks olla ideaalne, teeks see lapsele hoopis karuteene, kuna võtaks lapselt julguse eksida)?
2) Kas reaalsus on siis tõesti nii hull kui paistab? On selge, et kunagi ei saa saavutada olukorda, kus absoluutselt kõik lapsed on õnnelikud. Võiks siiski öelda, et hoolimata eelpoolsõnastatud kvaliteetide puudusest on veel täiesti olemas õnnelikke lapsi...ka peredes, kus pole isa ja aeg- ajalt riieldakse.
Mulle tundub, et kogu see loetelu ongi ju kenasti kirjapandud igapäevane vanemaks olemine? Kas teemaalgataja on ehk maksimalist, kes kardab, et pole kõigis neis punktides piisavalt tubli? Proovin tavalise inimesena ja emana vastata esitatud küsimustele. Õnnelikud ja terved lapsed kasvavad peres, kus laps on armastatud ja täisväärtuslik pereliige. Just lapsele pühendatud aeg on oluline, see, et sa oled temaga koos, arutad maailma asju, kuulad tema arvamust ja lased tal tunda, et ta on armastatud just sellisena, nagu ta on, sealjuures on lapsel õigus ka vigu teha ja eksida ja oma eksimustest õppida. Vihastamine ja riidlemine - eks seda tuleb ikka ette, aga siin on ju ka võimalus õpetada lapsele emotsioonidega toimetulekut, jällegi on oluline selgitada oma tundeid ja oma käitumist. Ja kui on üle reageeritud, siis vabandada. Ka ümbritseva ühiskonnaga toimetulekuks on vaja vanemal pühendada lapsele aega ja vajadusel korduvalt ümbritsevat "tõlkida" ehk selgitada, mis on halb ja mis on hea.
Mulle tundub, et teemaalgataja Annikki on väga hea lapsevanem, sest teema on talle oluline, ta murrab pead erinevate oluliste küsimuste üle, et olla veelgi parem lapsevanem. Võta aega vanemaks olemiseks ja usalda oma sisetunnet - need on täiesti toimivad soovitused (järele proovitud vähemasti kolme lapse peal).
Ma tahan tuua valja Pile m6tte, mis mind puudutas ja julgustab edasi kysima:
"On selge, et kunagi ei saa saavutada olukorda, kus absoluutselt kõik lapsed on õnnelikud. Võiks siiski öelda, et hoolimata eelpoolsõnastatud kvaliteetide puudusest on veel täiesti olemas õnnelikke lapsi...ka peredes, kus pole isa ja aeg- ajalt riieldakse."
Miks ei saa saavutada olukorda, kus k6ik lapsed on 6nnelikud?
Kas t6esti on 6nne eelduseks ainult k6ige eelneva taitmine nimekirja alusel? Ma ei usu :)
Tommy Hellsten on Helsinki Ylikooli teoloogia magister.
Siiski... magistrikraad on enamusel mu tuttavatest... see iseenesest pole veel naitaja ning minuski tekitab kyimusi tema sobivus k6rgkooli kirjandusse.
Kuigi on meeliylendav, et k6rgkoolis ollakse lisaks erialasele intellektuaalsele kirjandusele kohustatud lugema midagi, mis on paljude meeli markimisvaarselt avanud, olles kasv6i esimeseks sammuks.
www.tommyhellsten.com
"Tommy Hellsten is a therapist with over thirty years of experience and an author whose books have sold more than 400,000 copies in Europe. In his native Finland, he is often referred to as the country's national therapist.
A pioneer in the treatment of emotional problems related to codependency and substance abuse, Hellsten instigated the national network of self-help groups for adult children of alcoholic in Finland."
Selleks, et kõik lapsed saaksid olla õnnelikud, peaks see esmalt olema kõigi vanemate prioriteet. Kahjuks olen kohanud vanemaid, kes on lausa kadedad kui nende lapsel on kergem lapsepõlv kui neil oli. Seega lausa takistavad laste õigust õnnele.
Teiseks on üldse keeruline defineerida, milline on õnnelik laps. Kas laps, kelle puhul on täidetud kõik eelpool loetletud kriteeriumid või laps, kes tunneb end õnnelikuna? On ju võimalik end õnnelikuna tunda ka sellistes oludes, mis väljastpoolt vaatajale shokeerivad tunduvad(meenub nt. M.-Liis Laheranna raamat"Hannese sünnipäev"). Tõesti, kui lugeda õnnelikuks ainult neid lapsi, kellel on eelnev nimekiri täelikult täidetud, siis neid peaaegu polekski...
Küsimus "miks ei saa saavutada olukorda, kus kõik lapsed on õnnelikud?"kuulub minu meelest samasse kategooriasse kui küsimus "miks pole võimalik saavutada rahu maa peal?". Mind paneb kahtlema, kui tõenäoline on täieliku õnne ja rahulolu saavutamine kui seda on jätkuvalt üritatud ja pole suudetud saavutada tuhandete aastate jooksul. Lakkamatu progress tundub nagu liialt idealistlik.
6nn on siiski ennek6ike tunne, aarmisel juhul otsus. Kindlasti pole 6nn kriteeriumite taitmine iseenesest. Kindlasti on filossoofe, kes siinkohal taas 6nne otsinguil p6hjatusse syyviksid ja v6ibolla vastupidistki t6estaksid :)
Ma m6istan Pille, t6epoolest on olemas k6iksugu inimesi. osad neist k6iksugustest on vanemad ja m6ni ei suuda iseenese elu tragoodiaski 6nne leida, suunates kibeduse lapsele...
Kahju, vaga kahju.
Nagu antud teema algtekstki ytleb:
• ma vajan kasvamiseks sinu tuge
• ole mulle autoriteet ja eeskuju, see teeb minu olemise turvaliseks
Taiskasvanud, kes iseeneseski veel nende punktide defitsiite teravalt labi elavad, ei pruugi olla v6imalised lastele seda pakkuma. ei pruugi, aga v6ivad. Keeruline ja sygav, kohati delikaatne teema.
Minu kysimus, miks ei v6iks k6ik lapsed olla 6nnelikud, tuli t6enaoliselt protestist fakti vastu, et me kipume "suurtena" ara otsustama laste v6imekuse. Vaites, et k6ik lapsed ei saa olla 6nnelikud, piirame me v6imalust selle tekkeks. Nii nagu paljud meist elavad oma elu kitsaskohti laste kaudu valja, on ka palju vanemaid, kes ei usu oma lapse 6nne v6imalikkusesse. Eriti kui v6tta aluseks algne loetelu.
Meile on muutunud omaseks m6elda, et uskuda idealistlikkesse ideedesse on ebaratsionaalne. T6epoolest ebaratsionaalne, kuid ka avardav. Kui lubada endale luksust uskuda, et "sobivas keskkonnas on k6ik lapsed v6imelised olema 6nnelikud", suuname me enda pyydluse ja taotluse sellise keskkonna loomiseks. Sest on teadmine, et see on v6imalik.
Kogemused ju naitavad, et teatud hoolikalt labim6eldud ja sydamega teostatud kogukondlikes vormides (kas on see perekond, suvelaager, manguring, harva ka lasteaed v6i kool jne) on k6ik kohalviibivad laped 6nnelikud. Valjenduda v6iks see naiteks r66mu ja tasakaalukuse symbioosis. Minu kolmeaastane kasutab valjendit "syda lahti..."
Et see toimiks k6ikjal korraga ja kestvalt on muidugi pikk tee, eeldades ka taiskasvanutelt "syda lahti" olemist. Kuid mulle naib, et mida rohkem saab laps viibida kohtades, kus tal on ruumi syda lahti hoida, seda elutervemad, avatumad ja 6nnelikumad on nad yldises plaanis.
Ma arvan, et selle aluseks ei saa olla nimekiri, mille pyydlik taitmine v6iks tekitada vastupidise efekti. ikka t6esti ainult nii nagu mu tytar ytleb: "syda lahti"
Kuskil postituses varem oli oeldud, et "lapsed teavad k6iki vastuseid." idealistlik, aga miks ka mitte? Mis me selle uskumisega kaotame? mis v6idame?
Õnnelik laps on see,kes kasvab sõbralikus keskkonnas,kuid loomulikult tuleb lapsele selgitada kus on piir,millest ta üle astuda ei või.Karistada last võib sõnadega,kuid mitte füüsiliselt.Hea on olukordi seletada läbi mängu,mis aitab hoiduda riidlemisest ja vihastumast.
Olen täiesti nõus, et sobivas keskkonnas on kõik lapsed võimelised olema õnnelikud. Tundus kahtlane lihtsalt see, kas kogu maailma saab muuta selliseks keskkonnaks kus kõik on pidevalt õnnelikud.
Mulle tegelikult iseenesest meeldib ideaalidesse uskumine ja tunnistan, et sellest võivad areneda ideed, mis viivad otseselt parema elu juurde. Idealistlikesse ideedesse uskumine ei pruugi ka tingimata alati irratsionaalne olla - kui nende järgimise tulemusena tõesti elu muutub paremaks, lapsed õnnelikumaks jne, oleks ju nendesse uskumine ratsionaalne! Kui on võimalik tõestada, et uskumisest saab teadmine kogemuse kaudu!
Selleks, et laps ideaalseks kasvaks on eelduseks ikkagi täiuslik peremudel. Jah, nüüdisaegne peremudel nõuab uut mõtlemist ja käitumist. Õpetussõnu ja infot on leida erinevatest allikatest, aga ikkagi kõige olulisem on see, mida pakuvad vanemad. Laps vajab turvatunnet ja teadmist, et teda armastatakse just sellisena, nagu ta on.
Kõige lähedasem on ema, aga ema ei pea oma armastusega üle pingutama, vaid lihtsalt oma last märkama, teadma, mida laps vajab ja tema jaoks olulisel ajal olemas olema. Selline peaks olema täiuslik lapsevanem.
Palun m6testage lahti millisena naete taiuslikku peremudelit? Te kirjeldate taiuslikku lapsevanemat. Kuidas sobitub see terviklikku peremudelisse?
Täiuslik lapsevanem
Õnn on tõepoolest seisund...Olen oma emadusega jõudnud niikaugele, et lapsed on mõlemad täiskasvanud ja õnnelikud...Miks ma seda arvan? Sest nende silmad säravad! Olen saanud ühelt peretuttavalt, kes on alles oma emaduse alguses (3 last vanuses 1-4a) maailma parima komplimendi- "ma tahan ka endale tulevikus selliseid lapsi nagu sinul..."
Täiuslik(?) peremudel- isiklik soovitus: mõlemal vanemal peab olema laste jaoks AEGA- töö ja raha teenimine ei saa olla kunagi sellest tähtsamad! Lapsed soovivad võrdväärset kohtlemist ja vanemate poolt kehtestatud reegleid millest juhinduda oma otsuste tegemisel. Ja huumorimeel tuleb igal juhul kasuks...
Kui vanemad otsustavad lahku minna, siis tuleb seda teha sõpradena! Laps ei pea osa saama vanemate hingevalust ja tundma ennast milleski süüdi.
Lisa kommentaar