Kollokviumi "Kasvatus ja karistus" kokkuvõte | Eetikaveeb

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2, ruumid 116–121, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5341
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 116–121, 51005 Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51005 Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51005 Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, ruumid 309–352, 51005 Tartu
  • kultuuriteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003 Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    J. Liivi 4, 50409, Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090 Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004 Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5900
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a–29, 50103 Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
    Faculty phone: 
    737 5582
    Faculty address: 
    Lossi 36–301, 51003 Tartu
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409 Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20–324, 50409 Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003 Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307 Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80012 Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5326
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411 Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003 Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 50406 Tartu
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5–205, 51005 Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46–208, 51014 Tartu
  • valdkonna dekanaat
    Faculty phone: 
    737 5820
    Faculty address: 
    Vanemuise 46–208, 51003 Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    737 5445
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • genoomika instituut
    Faculty phone: 
    737 4000
    Faculty address: 
    Riia 23b, 51010 Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618 Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi 1, 50411 Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411 Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    737 5860
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009 Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    737 5027
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b–134, 51010 Tartu
  • Tartu observatoorium
    Faculty phone: 
    737 4510
    Faculty address: 
    Observatooriumi 1, Tõravere, 61602 Tartumaa
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411 Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Asutused
  • raamatukogu
    Faculty phone: 
    737 5702
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • teaduskool
    Faculty phone: 
    737 5581
    Faculty address: 
    Uppsala 10, 51003 Tartu
  • muuseum
    Faculty phone: 
    737 5674
    Faculty address: 
    Lossi 25, 51003 Tartu
  • loodusmuuseum ja botaanikaaed
    Faculty phone: 
    737 6076
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51003 Tartu
Tugiüksused
  • ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus
    Faculty phone: 
    737 4809
    Faculty address: 
    Narva mnt 18, 51009, Tartu
  • grandikeskus
    Faculty phone: 
    737 6215
    Faculty address: 
    Raekoja plats 9, 51004 Tartu
  • hankeosakond
    Faculty phone: 
    737 6632
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51005 Tartu
  • kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090 Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51005 Tartu
  • rahvusvahelise koostöö ja protokolli osakond
    Faculty phone: 
    737 6123
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 104, 304, 305, 50090 Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014 Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 18–244, 51005 Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 102, 104, 209, 210, 50090 Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090 Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51005 Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a–106, Tartu

Kollokviumi "Kasvatus ja karistus" kokkuvõte

16. Aprill 2010 - 13:51 -- Triin Pisuke-Roos

15. aprillil toimus TÜ eetikakeskuses kollokvium "Kasvatus ja karistus", kus TÜ kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav ning psühholoog Tõnu Ots arutlesid üheskoos publikuga laste kasvatamist ja karistamist puudutavaid küsimusi. Järgnevalt leiate kokkuvõtte kollokviumil arutatust. Head osalenud, palun täiendage kokkuvõtet oma kommentaaridega ning pange kirja küsimused, mis Teie arvates ajapuudusel arutamata jäid.

I n g e r K r a a v: Kuigi kasvatusteemalisi raamatuid on poodides saadaval hulgaliselt, väldib enamik nendest karistuse temaatikat. Kasvatamisest räägitakse palju ning võib tekkida küsimus, et miks siis on endiselt palju probleeme, kui nii palju räägitakse. Vanasti ei räägitud kasvatusest üldse, aga lapsed kasvasid sellest hoolimata. See pole aga päris nii, et kui ei räägitud, siis kasvatamist ei toimunud. Sest alati on kasvatatud, lihtsalt seda on tehtud väga erinevatel viisidel.
Oleme Eestis erinevatel aegadel saanud erinevate teooriate killukesi. Kristliku kasvatusdiskursusega seostatakse tavaliselt vanasõna Mida armsam laps, seda kibedam vits. Meditsiinilise diskursusega koos tuli hirm lapsi ära hellitada ning nõue range korra ja reeglite järele. Sel ajal kui teised riigid läksid üle psühholoogilisele diskursusele, jäi Eestisse meditsiiniline diskursus (lapsel kindlad söögiajad; ära tee lapsele pai; ära mine öösel lapse juurde ükskõik kui palju ta karjub, sest muidu hellitad lapse ära). 20. sajandi teisel poolel toimus erinevate teooriate ja oma ning võõraste tõekspidamiste lõimumine ning vabakasvatuse ideede levik. 1990-ndatel üritati üle minna kaasaegsele diskursusele. Võiks öelda, et 90-ndatel iseloomustab vanemaid termin kokkuhoid, mis tavaliselt väljendub suhtumises "ega ma ei kasvata, ma tahan olla lapsele sõber, kaaslane, nõuandja". Aga ega siis ei lakatud kasvatamast. Vanemad on alati kasvatanud. Vanematel on suur tahtmine anda oma lastele parim (huviringid juba varases eas, soov saada oma laps parimasse kooli). Samas on vanematel suur hirm, ebakindlus. Eesti lapsevanemate käest kuuleme tihti vastust "ei tea, kuidas kasvatada; tahaks teada, mida teha".

T õ n u O t s: Loomad ja linnud kasvatavad oma järglasi analoogpedagoogika kaudu. Pääsukesed õpetavad poegi lendama oma eeskuju läbi. Nii õpib ka laps oma vanema eeskujust.

Kas lapsed sünnivad heade või kurjadena? Mowgli sündroom. Venemaalt leiti kaks last, kes on kasvanud kahekesi ilma välise maailmaga kokku puutumata. Need lapsed olid julmad, vastupidiselt seisukohale, et lapsed on loomupäraselt head. Nt kaklesid nad toidu pärast. Vähe on võimalust kontrollida, kas nad on head või kurjad, kuid *headus on kasvatatav*. Pahad lapsed on teatud kasvatusviisi või kasvatuse puudumise tagajärg. Vanemate tegevusetus käivitab lapses selle "halbolemise" geeni.

Me oleme kasvanud keeldude abil. Ka näiteks 10 käsku on kõik keelud, mitte käsud. Keeld on vanem kui käsk. Kas last karistatakse selle eest, et ta ei allu keelule või et ta ei täida käsku? Siin on oluline vahe. *Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest, füüsiliselt ei tohi karistada käsu mittetäitmise eest.* Karistada tuleb kohe, kui keelule mittekuuletumine ilmsiks tuleb. Kui karistus edasi lükata, siis võtab laps seda kättemaksuna.

Kui last nunnutades keelata (ära palun tee seda), siis ei ole see efektiivne. Ü k s rangelt öeldud "e i" on palju efektiivsem kui pidev palumine "ära tee seda!", sest ajus käivitub keeld.

--------
* Millised on olukorrad, kus kehaline karistamine võib olla vajalik?

Inger Kraav rääkis üliõpilaste seas läbi viidud uuringu tulemustest. 62% üliõpilastest arvas, et vähesel määral on füüsiline karistus vajalik. Füüsilist karistamist "väärivad" nende arvates enamasti 3.–6. aastased lapsed.
Kehaliselt karistada tuleb üliõpilaste arvates siis, kui laps sõna ei kuula, kui laps on agressiivne (agressiivsusega aga saab kasvatada vaid agressiivsust), kui ta jonnib, räägib vastu või kui teeb pahandusi (nt paneb traadi pistikusse).

L ö ö m i n e on enamasti õigustamatu. Korra löömine võib olla õigustatud, kuid peksmine (löömine rohkem kui 1 kord) on keelatud. Kõige enam mõjub karistusena vabaduse piiramine ("ei lähe peole!"). Ka füüsiline kinnihoidmine. Poiss teinekord peab tundma, et ta alistub (piisab u 40 sekundist). Üks osalenu tõi näite väiksest poisist, kes hoolimata keelust läheb ikka tiigi lähedusse. Siin võiks aidata see, kui teda mõnda aega kinni hoida.

Astmed karistuseni Jaapani kasvatuspedagoogikas: Lapse tähelepanu äratamine – temaga kontakti saavutamine ("kuula, mis ma sulle räägin!"), käsk, keeld ("ära kolgi!"), karistus. Käsk tuleks formeerida üle keeluks. Keeld on karistuseelne signaal.

--------
* Kuidas saada hakkama ilma vitsata?

10%–15% Inger Kraavi küsitletud üliõpilastest ütlesid, et karistusena mõjus see, kui vanemad olid kurvad ja pettunud. Seda on nimetatud põhjusena, miks lapsed hakkasid vältima keelatud tegu.
Kasvatuses on väga oluline lapse *suunamine* ja *innustamine*, rõõmu ja rahulolu väljendamine (lapse *kiitmine* ja tema *julgustamine*. Olulised on *ühised harrastused* (koos töö tegemine, nt kevadpuhastuse läbi viimine) ja ühised traditsioonid. Neid on nimetanud lapsed motiveerivaks. Samuti on laste jaoks mõjus *huumor*. Hea huumoriga isa maine on kõrge ja lapse jaoks motiveeriv.
Lapsed hindavad kindlate reeglite püstitamist ning *järjekindlust reeglites*. Samuti arutamist, läbirääkimist.

Positiivseid tundeid väljendavad kasvatusviisid (innustamine, kiitmine, lapse kuulamine, kingituste tegemine) on lapsesõbralikud ning aitavad kaasa lapse eneseusu, motiveerituse, innukuse arengule. Kuid negatiivseid tundeid (hirm, valu) põhjustavad kasvatusmeetodid suurendavad tõenäosust, et laps satub hiljem halvale teele.

S o o v i t u s e d:

• Istu lapsega maha ja mängi temaga. Muidu kulutad selle aja hiljem mitmekordselt võideldes probleemidega, mis lapsel tekivad.

• Tegutsege lapsega koos; kui räägite, siis arutage situatsioon läbi hinnangutega (hea tegu, halb tegu) ning põhjendage. Kui laps harjub koos oma vanematega aega veetma, siis laps kuulab suurema tõenäosusega oma vanemaid.

• Innustage last ("Tubli, sa tuled toime, sa oled hea"). Lapsele ei tohiks öelda "sa oled paha". Pigem: "Ise oled hea poiss, aga käitud nii."

• Õpetage lapsele, et küsimuste küsimine on tarkuse ja huvi tundmise märk. Innustage teda küsimusi küsima (seda surub Eesti pedagoogiline süsteem maha, samas kui Rootsis on küsimuste püstitamine väga hinnatud).

• Lapsega rääkimisel on vajalik võita tema tähelepanu ("kuula, mis ma sulle räägin!") ning saavutada temaga otsene kontakt (mitte rääkida lapsega teisest toast, vaid minna lapse juurde, vaadata talle otsa).

• Vanem ei tohi mõelda, et laps teda nagunii ei kuula ning ta ei ole suuteline last keelama. Takistamiseks on palju võimalusi.. Ühekordne tõeliselt resoluutne käsk ("Ei!" või kõva häälega rangelt öeldud "Lõpetame nüüd teleka vaatamise!") on tõhusam kui mitu korda käsu kordamine nunnutades või näägutavas toonis.

• Laps ei hakka sõna kuulama, kui vanem ei täida oma lubadusi. Nt vanem ütleb mitu korda, "kui sa seda teed, ei võta sind vanaema juurde kaasa", kuigi tegelikult nagunii võtab.

• Kõige tõhusamaks karistuseks võiks pidada vabaduse piiramist (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, ka sõprade külaskäigu keeld). Lapse vaikima sundimine teatud ajaks ning lapsega suhete katkestamine on karistused, mida tuleks vanemal kindlasti vältida.

Sisestas L (verifitseerimata),

Minule jäi kollokviumilt meelde selline mõte:
Käsu pidev kordamine - tänitav kodu;
Keelu pidev kordamine - karjuv kodu;
Karistamine kohe, kahe eelneva tegevuseta - kuri kodu.

Sisestas Laura (verifitseerimata),

Nils Niitra. Psühholoog laste kasvatamisest: keeld on vanem kui käsk. Postimees 16. aprillil http://www.postimees.ee/?id=251261

Sisestas P. (verifitseerimata),

Mulle hakkas silma viimane punkt - "Kõige tõhusamaks karistuseks võiks pidada vabaduse piiramist (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, ka sõprade külaskäigu keeld)."

Kas kõik nõustuvad?

Mulle tundub see justkui võimutsemise musternäide. Et MINA otsustan, mida sa teha võid ja kui palju. Mäletan, kuidas mu klassiõde istus veel keskkooliski pisiasjade pärast nädalate kaupa kodus luku ja riivi taga, telefoniga ei tohtinud ka rääkida (koolis käimisest rääkimata), nii et suhtlesime vahel märkide keeles läbi akna (ta elas viiendal korrusel, nii et seegi polnud lihtne). Tulemuseks oli see, et ta vihkas oma ema (isa oli süüdimatu joodik, nii et temaga see temaatika otseselt ei seostunud). Mina ei suutnud aga kuidagi isegi kujutleda, et minu vanemad oleks minu peal sellisel kombel võimu rakendanud. Suhted olid mul nendega aga väga head ja nende arvamusega arvestasin ka niivõrd, et karistamisväärseid asju praktiliselt ei tekkinudki.

(Vabandan juba ette, et mul tervet teksti polnud võimalik süvenenult läbi lugeda. Ehk peitub vastus seal)

Sisestas Alice (verifitseerimata),

Leian samuti, et pisiasjade pärast pole vanemal õigust kirjeldatud viisil vabadust piirata. Kuid siin on juttu pigem nn suurtest pahandustest. Sellistest, mille puhul mõned vanemad kasutavad füüsilist vägivalda. Kollokviumil pakuti vabaduse piiramist füüsilise karistamise asemele, väites, et esimene mõjub tõhusamalt kui löömine, rihma andmine vm.

Kuidas Teie vanemad siis käitusid, et karistusväärseid situatsioone ei tekkinudki?

Sisestas P. (verifitseerimata),

Küllap pean nõustuma, et arest on peksmisest parem. Kuid kangesti tahaks ikka öelda, et rääkimine on kõige parem. Muidugi ei ole see traditsioonilises mõttes karistus, aga ega karistamine olegi ju omaette eesmärk.

Kas kollokviumil tekkis ka küsimus, kas kasvatada on võimalik karistamata? Või mis see karistamise definitsioon oli? Näiteks kui mu laps jonnib ja ei taha kummikuid jalga panna, siis kas see on karistus, kui sedastan, et sellisel juhul me praegu õue minna ei saa, sest varbad saaksid märjaks?

Mis puutub minu lapsepõlve mälestustesse, siis neid on raske tagantjärgi analüüsida ja ilmselt on mälu valikuline ka. Aga küllap liialdasin, kui ütlesin, et karistamisväärseid situatsioone ei tekkinud. Tegelikult kindlasti tekkis, isegi paar suurt. Aga ei mäleta, et mind siis oleks karistatud mingite jõumeetoditega (arest, füüsiline karistus, karjumine vms). Pigem ikka see järgnev taipamine (vestluste käigus), et kuidas ma küll niimoodi üldse teha sain. Häbi ja süütunne. Soov olla parem ja targem.

Mäletan, kui mu suurem õde laenas hunniku raha, laristas selle maha ja sattus tagasimaksmisega seoses pärast ähvarduste ohvriks. Siis tunnistas vanematele, sest mudu ei jäänud üle. Aga muidugi kartis ta karmi karistust. Aga need ei hurjutanud, ei karistanud, ei karjunud, ei tänitanud vms. Pigem oli siiras mure, et kuidas see küll juhtuda sai. Ja kuidas lahendada. Ja mäletan ka, kuidas mu teismelisest õde oli sellest murest nii pahviks löödud, et tõesti kahetses siiralt seda jama ja oli edaspidi palju vastutustundlikum.

Muidugi, lapsed on erinevad. Lisaks veel see, et omavahelist rääkimistraditsiooni pole võimalik luua alles siis, kui jamad käes. Ja eks see oskusi nõuab muidugi ka. Aga võimalik on see kindlasti, nii et arvan, et eesti kasvatuskultuur on kindlasti liiga karistuskeskne.

Sisestas Liisa (verifitseerimata),

Kui laps ei taha kummikuid jalga panna ja siis õue ei saa, siis on see pigem loomulike tagajärgede meetod kui karistamine. Lapsel lastakse kogeda, et tema käitumisel on tagajärjed, mis muidugi on otseselt käitumisega seotud. Lapsevanemal on väikese lapse puhul võimalik vast enamikus olukordades luua tagajärgedeta keskkond. Elimineerida kõik ebamugavused. Minu meelest, kui jätta laps oma tegude tagajärgede tajumisest ilma, on see kohutav karuteene lapsele.
Karistuseks muutuks see sama kummikuolukord vast siis, kui näiteks ka järgmine päev oleks õueminekukeeld.

Mina küsiksin aga natuke laiemalt. Kui laps ei saa oma turvalises kodus, kus on hoolivad ja üksnes rääkimisele orienteeritud vanemad, üldse teadagi, mida tähendab karistus. Ja siis kasvab ta suuremaks ja siseneb ühiskonda, mis armastab kangesti karistada. 14-aastaselt hakkab ta seaduse ees vastutama ja saab eksimuse korral karistada. Kuidas Märt Rask ütleski - 55% meie inimestest on mõne väärteo eest karistatud. Selle peale mõeldes tundub, et karistuse kontseptsiooni tutvustamine peaks olema osa sotsialiseerimisest?

Minu enda seisukoht ei ole, et perekond peaks ennast ühiskonna järgi kujundama, pigem võiks see olla vastupidi. Aga karistuskeskne kasvatuskultuur jätkub meil ilmselt täiskasvanutega samamoodi.

Sisestas Mari (verifitseerimata),

"Lapsevanemal on väikese lapse puhul võimalik vast enamikus olukordades luua tagajärgedeta keskkond. Elimineerida kõik ebamugavused. Minu meelest, kui jätta laps oma tegude tagajärgede tajumisest ilma, on see kohutav karuteene lapsele."

Kuidas seda mõista? Saan sellest aru nii, et tagajärgedeta keskkond lapse jaoks tähendab lapse tahtmise järgimist. Antud juhul siis ikka õue minemist, aga ilma kummikuteta, sest laps ei taha neid jalga panna. Kuidas on see teene lapsele, kui jätta laps ilma oma tegude tagajärgedest? Tagajärjed peaksid just õpetama last ilma karistamiseta.

Sisestas Liisa (verifitseerimata),

minu jutu mõte oligi, et lapsele peaks tagajärgi tunda andma. Kummikunäites ma ilmselt samuti jätaksin õueskäigu ära. Muidugi, tegudel võib olla mitmeid tagajärgi. Sel juhul peaks lapsevanem ikkagi toimuda laskma nendel tagajärgedel, mis ei ohusta lapse elu ja tervist. Näiteks lastes siis lapsel hoopis kummikuteta õue minna ja tunda, et tagajärjeks on külmetamine, on potentsiaalselt ohustavam tagajärg.

Sisestas P. (verifitseerimata),

Ütleksin, et kui laps ei saa oma turvalises kodus, kus on hoolivad ja üksnes rääkimisele orienteeritud vanemad, üldse teadagi, mida tähendab karistus, siis võib jama olla küll. Aga selle teada saamiseks ei ole mu meelest vaja, et seda lapseeas ilmtingimata rakendataks. Rääkides saab ju selgitada paljut, sealhulgas tegelikult ka seda, et mingites kontekstides on karistusi vaja, aga nendega kiputakse liialdama (ja et see on omamoodi aja kokkuhoiu soov ja eelnevate valestiminemiste tulemusel tekkiv vajadus).

Oleneb muidugi jälle, kuhu me tõmbame piiri karistamise ja mittekaristamise vahel. Ma olen näiteks kindel, et väga paljusid otsuseid, mida ma ise lapsevanemana teen, võib karistusteks nimetada küll. Omamoodi karistus ju ka see, kui ma jonnival mudilasel teise tuppa eemalduda ja rahuneda palusin (et rahunenud lapsega siis pärast rääkida). Sellist jonniga sildistamist ja teise tuppa saatmist ma enam ei tee ka muide, sest ei pea õigeks.

Sisestas Liisa (verifitseerimata),

mina jälle kahtlen selles, kui paljut on laps võimeline mõistma üksnes selgituse kaudu. Või miks laps - õigemini siis inimene enne kogemust. Mõnda mõistet ei ole võimalik selgitada enne, kui seda on praktiliselt kogetud. Ei saa selgeks teha lapsele, mida tähendab "tuline", kui ta pole seda kunagi tajunud. Näiteks lapsed, kellel puudub valutundlikkus - nad ei õpi ennast ohutult liigutama, vaid vigastavad ennast sageli. Nad ei ole saanud oma nahal tunda, mida tähendab, et teatud füüsiline toiming on "ohtlik". Rääkides seda arusaadavaks ei tee.

Ise pean ka rääkimist ja arutamist ülioluliseks. Ometi leian, et rääkida-rääkida-rääkida mantra kaldub sageli ülemäära samastama inimest tema mõistusega. Kõike ei peaks ratsionaliseerima. Vahel on tegemine tähendusrikkam.
Ja kas üksnes ratsionaalsusega saab areneda empaatiavõime? Näiteks oletame, et vanem räägib lapsele, et lapse keeldumine külmaga tuppa tulla paneb vanema ennast väga halvasti tundma. Kas laps oskaks sellele kaasa elada, ennast vanema nahka kujutleda, kui tal ei oleks mingit praktilist kogemust sellest, kuidas kellegi teise tegevus temale ebamugavust põhjustab?

Aga "karistuse" juurde tagasi tulles - P., miks sa ei pea õigeks jonniva lapse rahunemasaatmist?

Sisestas P. (verifitseerimata),

Mina jälle ei pea õigeks rakendada midagi, mida ma õigeks ei pea, selleks, et lapsele seda kogemust anda. Tegelikult olen nõus, et rääkimine sai natuke ületähtsustatud. Kuigi eks suhtlemine ongi tähtis. Aga asju (ka karistamist) saab ka näiteks läbi mängida. Ja rääkida saab ka emotsioonidest ning õppida selle abil neid märkama ja eristama. Kas siis on ka ratsionaliseerimine?

Jonniva lapse rahunemasaatmine võib oleneda ka vanusest. Aga minu meelest näitab jonn eelkõige seda, et laps ei saa endaga hakkama, ta on tugevate emotsioonide kütkes ja ei saa nendega toime. Ühest küljest võiks aidata toime tulla, aga see on tõeliselt keeruline. Teisalt annab minema saatmine ka selle sõnumi, et see emotsioon on vale (a la "sa ei meeldi mulle, kui oled vihane, ma tahan sinuga koos olla ainult siis, kui sa oled rõõmus"). Ja vanemas eas kipub olema jama ju just emotsioonide allasurumisega või nende pärast põdemisega.

Ma ei pretendeeri absoluutsusele, kuid kui mu jonniv laps tahab minu lähedal olla, siis ma teda enam ei keela. See ei tähenda, et ma tüliobjekti osas järele annaks. Vahel tahab ta lihtsalt paar minutit süles nutta ja siis on jälle rõõmus. Võib-olla on tal vaja näiteks pettumust väljendada. Miks siis seda keelata ja öelda, et ma ei taha sellest midagi teada, mine minema. Küll ta aja jooksul õpib väljendama ka sobivamas vormis ja ehk ka tõhusalt vabanema. Praeguses faasis tundub mulle aga, et oluline on tema tundeid aktsepteerida ja pakkuda võimalusel abi nendega hakkama saamisel. Mitte jätta nendega omapäi.

Muide, üks inimene, keda ma kõrgelt hindan, ütles mulle hiljuti, et jonni kui sellist tegelikult pole - lapsevanem lihstalt sildistab jonniks selle, mis talle ei sobi. Ma ei saa öelda, et ma päriselt nõustuks, kuid mõtlema pani see mu igatahes.

Lisa kommentaar

Plain text

  • HTML elemendid keelatud.
  • Each email address will be obfuscated in a human readable fashion or, if JavaScript is enabled, replaced with a spam resistent clickable link. Email addresses will get the default web form unless specified. If replacement text (a persons name) is required a webform is also required. Separate each part with the "|" pipe symbol. Replace spaces in names with "_".
  • Veebiaadressid ja e-maili aadressid muutuvad automaatselt linkideks.
  • Automaatne rea- ja lõiguvahetus
2 + 0 =
Selle lihtsa ülesandega tõendate, et te ei ole spämmirobot.