Täna selline uudis, et sotsiaalministeerium tahab laste kehalise karistamise keelu lastekaitseseadusse panna. Raadios ütles ministeeriumist keegi, et see tähendab, et last ei või mitte miskit moodi füüsiliselt karistada.
Mul tekib küll mitu küsimust - kust maalt algab lapse füüsiline karistamine? Kas karistamiseks muutub asi karistaja kavatsuse kaudu? Sest kui näiteks lahutada kaklevaid lapsi, tuleb käed külge panna - millisest hetkest on aga tegemist juba karistamisega? Kas siis, kui sekkuja seda ise karistuseks peab?
Ja milline karistus on füüsiline? Löömine, tutistamine, näpistamine - nendega on lihtne. Aga nurkapanemine on samuti füüsiline tegevus. Kas "lapse kehaline karistamine on keelatud" peaks tähendama ka sedasorti kehaliste tegevuste lubamatust?
Kehaline karistamine
Foorumid:
Sellise laia sõnastuse järgi jääb tõesti tunne, et kõik lapsevanemad on kurjategijad. Mina näiteks olen hüsteerilist last vägisi kinni hoidnud küll, vajadusel ka olukorra tõsidusest märku andmiseks vastu näppe andnud jne.
Äkki annaks see seadus kuidagi tahtliku valu tekitamise kaudu sõnastada?
sõnastus
Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond kavatseb lastekaitseseadust täiendada järgmiselt: keelatud on lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine ning karistamine viisil, mis valmistab talle piina või ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.
Ma saan aru, et sotsiaalministeeriumi idee on saata välja selge signaal, et füüsiline karistus ei ole aktsepteeritav kasvatusvahend. Sellest lähtuvalt tahaksin teada, kui aktuaalne probleem see siis praegu Eestis on.
Kirjutatakse, et sotsiaalministeeriumi tellimusel 2006. aastal läbi viidud Eesti elanikkonna väärtushinnangute uuringust (RISC) selgus, et lapse kehaline karistamine on tegelikkuses kujunenud normiks ning igapäevaseks kasvatusmeetodiks. Teatud olukordades pidas kehalist karistamist õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral kokku 38 protsenti eestimaalastest.
"Teatud olukordades" ja "suuremal ja vähemal määral" jätab päris suure laveerimisruumi ja pole selge, kas selle probleemse 38 hulka kuuluvad ka näiteks lapsevanemad, kes käsivad lapsel teise tuppa rahunema minna. Äkki peaksime siin püüdma täpsemalt kokku leppida, mis on meie arvates see piir, kust alates kehaline karistamine on lubamatu. Kas näiteks tutistamise osas on kõik siinsed lugejad-kirjutajad ühel meelel?
jõupositsioon
Lugedes inimeste arvamusi, tõuseb minu silmis seadusemuudatuse vajadus: http://www.elu24.ee/?id=236220
Ise olen siiski seisukohal, et igasugune füüsiline karistamine on lapsega jõupositsioonilt suhtlemine. See ongi muidugi traditsiooniline suhtlemisviis, kuid ideaalne kindlasti mitte.
Pseudoprobleem
Füüsilise jõu tarvitamine on Eestis juba praegu kaaselaniku (sh. laste) vastu keelatud. Taoline seadusemuudatuse tõstatus ja arutelu on selle ümber pseudoprobleem. Igasugune füüsiline vägivald peab olema keelatud, kuid samas ma saan aru, et antud juhul on teema õhus, kuna tahetakse leida täiendavaid trahvimise võimalusi ja riigi veelgi suuremat sekkumist pere-ellu, samuti võib näha püüet lõhkuda peresisest usaldust ja iga väiksema tüli puhul õhutada pealekaebamist.
Ühtin Andro mõtetega. Teada on, et kui lapsevanem oma last väärkohtleb ning see avalikuks tuleb, on olemas karistus - lapse igasugune väärkohtlemine on juba keelatud ning karistatav.
Vaadates asja kooli silmade läbi, tekib rida probleeme. Ka Eesti meediasse on leidnud tee mitmed juhtumid USA-st, kus õpetajaid on süüdistatud ja vallanadatud õpilaste füüsilise karistamise tõttu. Olgu see siis kas tutistamine, lapse kinnihoidmine vms. Kas see ei või ka Eestis viia asjad niikaugele, et igasugust õpetajapoolset füüsilist kontakti (pai tegemine, ülapatsutus jne) hakatakse võtma kui füüsilist ahistamist?
Kas näiteks kehalise kasvatuse tunnis/trennis pole lugematul arvul olukordi, mil õpetajat idee poolest ahistamises süüdistada saaks?
Vahendaja ütleb, et SM laste ja perede osakond kavatseb lastekaitseseadust täiendada järgmiselt: keelatud on lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine ning karistamine viisil, mis valmistab talle piina või ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.
Alavääristamine on ju nähtus, mida iga inimene tajub erinevalt. Mõni õpilane peab alavääristuseks ka seda, kui õpetaja talle mingil põhjusel mõne sõbraliku kommentaari annab, misläbi satub õpilane klassi huvi keskpunkti.
Kust läheb piir, mis on alavääristamine, mis mitte? Kui laps kaebab, et teda on alavääristatud, kes otustsab, kas asi ka tõele vastab?
Kas lapsed ise muutuvad julmemaks ja julgemaks, kuna teavad, et neid ei tohi karistada, alavääristada ja hirmutada? Kas seoses selle seaduse vastuvõtmisega ei peaks tehtama ka mõnd seadust õpilastele, mis reguleeriks rohkemal määral nende tegusid ja käitumist?
"...keelatud on lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine ning karistamine viisil, mis valmistab talle piina või ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist."
Millal ometi j6uab selline arusaam yldiselt praktiseerimisse? Me raagime lastest... aga taiskasvanud?
Naide elust enesest viimase kolme nadala kokkupuudete p6hjal:
Minu kallis s6ber viibib kolmandat nadalat kordushospitaliseerimisel Tartu Ylikooli Kliiniku Psyhhiaartia osakonnas kuulsal Raja tanaval. P6hjuseks on lapsep6lv, kus kasutati k6iki neid v6tteid (ja enamatki veel), mida sots. ministeerium nyyd keelustab. Oma hetke-emotsionaalsusest pakuksin sots. ministeeriumile hea v6imaluse trahvida ka vanemaid, kes viimase viiekymne aasta jooksul oma laste psyyhika on suutnud ara rikkuda...
Korduvatel kylastustel haiglasse olen nainud midagi taiesti ebainimlikku.
Patsiente, kes viibivad "kergemas" osas, koheldakse 70% ajast kylmalt ja julmalt. Piisab vaikesest "veast" v6i valest s6nast patsiendi poolt, kui teda hirmutatakse "taha" saatmisega (ehk viiakse sunniviisiliselt vaga raskete haigete kinnisesse osakonda). kahe paeva eest viidi yks noor m6istuse juures (stabiilse seisundiga) neiu "taha" p6hjusel, et ta oli ebameeldiva telefonik6ne peale jalaga tooli loonud. Ei midagi t6sist. lihtsalt tagasihoidlikult oma tundeid valjendanud. Sellele jargnes fyysilise manipulatsiooniga hirmukarjete saatel "6uduste kambrisse" viimine.
Kert (nimi muudetud, minu s6bra toakaaslane), noor mees 30.ndates aastates, viibib haiglas sundhospitaliseerimisel juba J6uludest saati. P6hjuseks anoreksia.
Tal on enne haiglasse sattumist diagnoositud piimatalumatus, aga teda sunnitakse vagisi sooma "eritoitu" (rasvasemat kui teistel, enamasti valmistatud piimaga). Toitu sunnitakse sooma selliste lausete saatel: "kui ei soo, lahed "taha"", "Kui veel virised, siis tana jalutama ei saa". Kerdi tagasihoidlike kysimuste peale karatatakse enamasti "ole vait, tead kyll" "ara virise, soo!"
Juskui inimlik v6i toetav, julgustav suhtumine soomise ajal v6iks midagi erakordselt halba teha...
Kui kalorid on kokku loetud, saab Kert oma paevase ainsa r66muhetke - jalutama varskesse 6hku, kinnisesse aeda siis vastavalt kas 10 v6i 15 minutit. Nii juba tervelt kaks kuud. Esimesed neli ei lubatud sedagi. Akki v6tab alla...
(tervislik toit, liikumine ja varske 6hk on muidugi alakaalulisele taiesti lubamatud!)
Kerdi ainus soov on olla koheldud teistega v6rdselt ja inimlikult. tunda ennast "normaalsena". Ja mis k6ige enam - et teda kunagi "taha" ei saadetaks...
Kerdil on aarmiselt armastav ema, kes teda igapaevaselt vaatamas kaib ja tema eest v6itleb nii palju kui see yldse v6imalik on, sest juba mitu kuud ei vastata ta meilidele, keeldub arst temaga vestlemast ning mingil p6hjusel ei katkestata sundhospitaliseerimist, mis annaks emale vabad kaed otsida raviks paremaid v6imalusi.
Kerdi lugu on yks inimlikumaid.
Alatest psyyhilise haiguse diagnoosimisest kaotab inimene meie yhiskonnas 6iguse inimlikule kohtlemisele ja teda peetakse alavaarseks ja ebaadekvaatseks ka paranemise perioodidel. Fyysiline ja vaimne vagivald on lubatud ka p6hjendamatult.
Kehaline karistamine
Lapse füüsilise karistamise teema avalik arutelu tuleb igal juhul kasuks. Vanemad, kes hoolivad, teavad ise oma südames, kas/kui palju füüsilist karistamist kasutada. Väised reeglid on vajalikud neile kasvatajatele, kes ei oma sisemist motiveeritust olla head lapsevanemad.
Kahjuks pean lisama veel ühe näite selle kohta, kuidas meie maal on lubatud nii vaimne kui füüsiline vägivald. Seoses lähedase vanainimese haigestumisega Alzheimeri haigusesse, olen külastanud korduvalt mitut hooldusasutust. Kolmene tuba Alzheimeri haigetega - üks haigetest käitub agressiivselt, teine rahutult, kolmas on aga vaikne ja sõbralik. Tuba hoitakse pidevalt lukus, sest rahutud haiged võivad plehku pista. Need väljendavad oma pahameelt lärmakalt: taovad uksele käte, jalgade ja esemetega, karjuvad. Kui toit tuuakse, ei suuda rahutu haige pikemalt laua taga istuda ja oma toitu süüa, võtab ühe ampsu ja jalutab ringi, siis teise ampsu... Aga keegi ei arvesta sellega: tema toit viiakse ära samal ajal kui teistelgi. Ta muutub nädalatega üha kõhnemaks ja kõhnemaks... Ja vaikne, sõbralik tädike agressiivsete kõrval kinnises toaubarikus üha kurvemaks. Hooldusasutustes on palju väärikaid, tarku inimesi, kes on jäänud haigeks ja saanud vanaks. Nad ei suuda harjuda ega leppida kohtlemisega, mis neile osaks saab. Samas pole neil jõudu ja paljudel pole ka (mõistvaid) lähedasi, kes aitaksid olukorda parandada.
Anna see lugu laheb vaga sydamesse ja raagib taas sellest kuidas me nii laste kui ka taiskavanute hulgas kaotame kuskilt maalt "avatud sydame".
ma j6uan ika ja jalle hammingusse, et kuidas sellised olukorrad yldse tekkida saavad? kas t6esti on p6hjseks "vahe raha?". Ma ei usu. Pigem vahe sydant, vahe hoolivust. Kusjuures minu jaoks ei ole vabandus ka see,e t "hooldajatel on ju endal ka raske elu, palju tood ja sassis lapsep6lv". see k6lab sama ebameeldivalt kui yhes foorumiteemas mainitud t6siasi, et on lapsevanemaid, kes on oma laste suhtes ylekohtused, sest ka neil oli lapsena raske elu.
Mu tuttavad kasvatavad oma last (kes nyyd on 3) Spocki meetodil p6hjendusega, et "meid kasvatati ju ka nii ja vaata kui hasti valja tuli!" Palju 6nne. Ja edu.
Kui last kogu sydamest armastad ja seda oskad valjendada, pole vahet kas Spock v6i Steiner. kas lased karjuda v6i annad laksu v6i istud ja raagid lapse magama. Oluline on see, kas meetodiga kaasneb hoidmise ja m6istmise meelsus. kas laps TUNNEB ja TEAB, et on yle k6igi tingimuste armastatud tingimusteta.
Aga muidugi on v6imalus, et see tegelikult nii ei ole ja tegemist on k6igest yhe jarjekordse kasvatusfilosoofi haruga, mille nime ma lihtsalt veel ei tea :)
Annikkile
Tere! Töötan ajalehes ja mul oleks suur huvi selle teema kajastamise vastu läbi meedia. Selline kohtlemine psühhiaatriakliinikus on ennekuulmatu ja selle peaks luubi alla võtma.
Kas Sa, Annikki, oleksid nõus rääkima nende töötajate kohtlemisest haigetega ka meedias? Ma usun, et selle päevavalgele toomine oleks äärmiselt oluline.
Võiksime kontakte vahetada, kui oleksid nõus.
tänan huvitava pakkumise eest. Siiski vastan eitavalt kuna minu senine kokkupuude meediaga on mind salamahti pannud küsima meedia eetilisuse või täpsemalt eetika kirjutamata reeglite üheselt mõistmise osas. Paaril korral olen nii usaldades ja ühtsesse kirjutamata eetikasse uskudes ämbrisse astunud ja oma perele tülikat kõmu tõmmanud. Viimane kord lubasin et olen edaspidi targem... Samuti võiks minu sõbrale olla häiriv kui see kuidagi minu kaudu liiguks. soovin talle vaid rahulikku paranemist.
Aga ma pakun küll välja kaks võimalust et seda tekki kergitada. Oleks ju hea enne uurida kas asi ikka on nii, sest mina olen ka äkki ses teemas subjektiivne? Üks võimalus oleks teil minna ise ajakirjanikuna sinna paariks päevaks "tehispatsiendina" et näha neid inimesi ja nende kohtlemist. Personali suhtmist, haigete lugusid jne. Tervikpildi saab muidugi pikemal jälgimisel...
teine võimalus on rääkida Kerdi emaga ja uurida kas ta sooviks rääkida oma poja loo kasvõi anonüümses võtmes.
Ma vabandan kuid ei märganud postituses teie nime.
Aidata võin oma võimaluste piires küll. Annikkiblank [at] yahoo.com
Mind ei ole kunagi füüsiliselt karistatud ning ei kavatse seda rakendada ka oma lapse peal.
Olen kasutajaga LiineK ühel meelel - kui vastu võetakse seaduseid, mis kaitsevad last/õpilast, tuleb vastu võtta ka seaduseid, mis kaitsevad lapsevanemat/õpetajat.
Füüsiline karistus
Arvan, et füüsiline karistus on ainult siis aksepteeritav, kui seda on tõesti vajadusel vaja. Väga sageli aga seda vaja ei ole, kuna saaks ka kasutada teisi paremaid meetmeid. Näiteks lapsega suhtlemine ning rohkem enda kaasamine tema probleemidesse ning nende lahendamisse. Lapsel võib hoopis olla sügavam probleem, miks ta on liiga trotslik ning käitub halvasti ja sellega võib ta püüda maailmale näidata hoopis oma suhtumist selle vastu.
Kõigepealt tuleks alustada eelkõige lapse suhtumise ning hoiakute kujundamist. Paljud lapsed on kasvatamatud tänapäeval, kuna nende vanemad ei ole neile tõeliseks eeskujuks ega autoriteediks.
Kõige varasemas eas õpib laps kõige rohkem ikka vanemate käitumisest ja eeskujust. Arvan, et teatud piirist peaks lapse karistamine olema keelatud, kuna oleme meediast kuulnud paljudest lapsevanematest, kes oma lapsi väärkohtlevad. Piir peaks olema seal, kus lapsele juba tekitatakse füüsilisi kahjustusi ning karistuseks kasutatakse ainult füüsilisi meetodeid.
Andke nõu
Olles ise saanud emaks, näen seda teemat nüüd teistmoodi.
Kuuma teemat "Head lapsed kasvavad vitsata" kommenteerib Mann:
"Huvitav küsimus oleks ka see, kas tutistamine ja nurkasaatmine on kasvatuse mõttes tõhusam, kui muud meetodid. Kas me tahame, et laps käituks nii nagu me ütleme (sest me oleme tugevamad/targemad) või me tahame, et ta saaks aru, mida on ta valesti teinud ja miks see vale on?"
Teatud olukorras on ju tõesti vajalik, et laps käituks nii nagu vanemad ütlevad. Näiteks tundub mulle, et väikelaps ei saa alati sõnadest aru. Rohkem saab ta aru valukogemusest. Minu laps on 1 a ja 4,5 kuud vana ning me oleme talle lugematul arvul kordi seletanud, et tapeeti ei tohi kiskuda. Oleme isegi laksu vastu sõrmi andnud, aga ikka ta kisub seda. Mul endal tekib küll mõte, et tooks vitsa ja annaks sellega vastu sõrmi. Üldiselt olen vitsa vastu. Keretäit ei annaks iialgi, aga kui laks vastu sõrmi ei aita, siis on küll kiusatus proovida vitsaga (vastu sõrmi), sest ei saa ju lasta tapeeti maha kiskuda. Tundub, et sõnadest ta aru ei saa. Ta ei mõista, miks ta ei või tapeeti kiskuda. Ta ei tunne "seina" valu. Neid asju on veel, kus sõnad ei aita ning teatud juhtudel ei aita ka laksu andmine, sest järgmisel korral katsetab ta uuesti.
Ma ei teagi, kas see on tavapärane või on meil lihtsalt erakordselt keeruline laps. Kuidas teie väikelapsele reegleid selgeks teete? Kuidas karistate?
Olen proovinud ka nurkapanemist, aga lapse jaoks on nurgas olemine mäng. Peale selle tuleb ta sealt peagi ära. Arvan, et ta on nurgas seismiseks veel liiga noor? Muidu nurgas seismine tundub mulle õige karistusviisina. Nendelt, kes ütlevad, et on olemas head viisid, kuidas ilma karistamata kasvatada, soovin küsida, et missugused need viisid on?
Selgitamise ja rääkimisega saab ilmselt palju ära teha, olen sellega nõus, aga mulle tundub, et see toimib teatud vanusest alates. Samuti tundub, et on lapsi, kellele puhas selgitamine ei aita. Osad lapsed võib-olla ongi head st sõnakuulelikud ja nad ei põhjustagi olukordi, mis väärivad karistust. Teised on jällegi sõnakuulmatumad ja vajavad karmimat distsipliini, et mitte vanemate üle võimu saavutada.
Tooksin siinkohal välja Andres Aru poolt ajakirjale "Märka last" (Sügis 2012) kirjutatud artiklist väljanoppeid ihunuhtluse kohta. Aru kirjutab, et on raske lisada midagi uut laste kehalise karistamise negatiivsele mõjule lapsele, perekonnale ja kogu ühiskonnale, kuna sellel teemal on nii palju kirjutatud. Ometi on täiesti arvestatav hulk lapsevanemaid, kes peavad lapse löömist teatud juhtudel põhjendatuks ja vajalikuks. Aru toob välja New Hampshire`i ülikooli professori Murray A. Strausi kokkuvõtte oma aastaid uuritud kehalise karistamise uuringutest nii Ameerika Ühendriikides kui ka paljudest teistest riikidest. "Uuringud kinnitavad, et tutistamine ja löömine ei ole tõhusamad kui vägivallatud kasvatusmeetodid. Vastupidi, lapsele eksimuse selgitamine koos vägivallatu mõjutusvahendiga osutus tõhusamaks, kui lapse kehaline karistamine. Väikelaste puhul ei ole teinekord ühegi karistusega võimalik järgmist pahandust ära hoida. Uuringute kohaselt kordavad 50% väikelastest keelatud tegu juba kaks tundi pärast esimest sekkumist ja 80% väikelastest kordavad keelatud tegu samal päeval, sõltumata sellest, kas last karistati füüsiliselt või kasutati lapsekäitumise mõjutamiseks vägivallatuid kasvatusmeetodeid.Ühevõi teise teo keelustamisest sai lapsaru alles pärastseda, kui lapsevanem oli sellele korduvalt ja järjekindlalt hukkamõistvalt reageerinud. Seejuures osutus vägivallatu mõjutusvahendiga kaugemas perspektiivis märksa tõhusamaks lapse käitumise mõjutajaks kui järjekindel lapse kehaline karistamine." kirjutab Aru.
Veel artiklist: Professor Strausi andmetel on üle maailma läbi viidud üle 100 mahuka uuringu, mis kõik kinnitavad selget seost kehalise karistamise ja käitumisprobleemide süvenemise vahel. Kuid ei ole ühtegi uuringut, mis kinnitaks, et kehaline karistamine aitab lapse käitumist märgatavalt parandada.
Leian, et sellest artiklist on veel nii mõndagi välja tuua ja järeldusi teha, seega soovitan lugeda.
Lapsevanem peab ikka ise oma eeskujuga näitama soovitud käitumist, mitte võtma kasutusele negatiivse eeskuju, kuidas endast nõrgemaid panna tegema seda,mida nemad soovivad.
Karistamine
"Füüsiline karistamine" on minu arust ka liiga lai mõiste. Ja nõustun sellega, et see füüsiline karistamine sõltub karistaja kavatsustest: on ikka vahe, kas õpetaja tutistab õpilast selle pärast, et ta mõõt on täis ja on vajadus lapsele lihtsalt valu tekitada (kuna tuntakse, et muu ei aita) või siis olukord, kus lapsed nt kehalise tunnis kaklevad, eirates õpetaja manitsusi, ning õpetaja rebib lapsed lahku ja natuke sakutab/raputab õlast. Esimese näite puhul õpetaja justkui elas oma viha välja, teises näites oli füüsiline sekkumine vajalik.
Lisa kommentaar