Järgnevat ajendas mind kirjutama täna minu abikaasa ja tema kursusekaaslastega, Tartu Ülikooli sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika II kursuse tudengitega juhtunu, mis ausalt öelda ajas üpris tigedaks. Kuna probleem on otseselt (kutse)eetikaga seotud, siis otsustasin sellest esialgu eetikaveebis kirjutada. Huvitab, kas tegemist on üksikjuhtumitega või on kõne all olev nähtus laiemalt levinud? Kas statsionaarsed üliõpilased on õppetöö korraldusega ja õppejõudude suhtumisega rahul?
Õeldakse, et aeg on raha. Kui inimene käib avatud ülikoolis, siis kehtib see väide mitmekordselt - üliõpilane tasub õppemaksu, puudub töölt ja kulutab Tartusse sõiduks bensiini ning öömaja eest mitu tuhat krooni. Tartusse jõudes selgub, et õppejõud (RS) on 4 tundi sotsiaalpoliitika loengut lihtsalt ära unustanud, neile kes saabusid nimetatud loenguks erinevaist Eestimaa otstest, on aeg ja raha asjatult kulutatud.
Õppetöö korralduse kohta on öeldud:
"Loengud toimuvad kuni kaks korda kuus reedel, laupäeval ja pühapäeval". http://www.ut.ee/211379
Viimasel ajal on kombeks saanud, et loengud toimuvad tihedamalt kui 2 korda kuus, seega ei peeta kehtestatud reegleid miskiks. Inimene kes peaks selle eest vastutama (AE) vabandab, et loengute ajad sõltuvad õppejõududest, ülikool ei saa siin midagi teha.
Samas nõutakse üliõpilaselt täpsust – õppemaks peab olema õigeks ajaks tasutud, kirjalike töödega hilinenutelt võetakse hinne maha jne. Õppetöö korralduse eest vastutav isik ütleb, et loengutest osavõtt on vabatahtlik, samas mõjutab see õppejõu poolt pandavat hinnet.
Leian, et kui ülikooli juhtkond ja õppejõud ei väärtusta üliõpilaste aega ega õpinguteks kulutatud raha, siis võib ühel päeval juhtuda, et neid üliõpilasi lihtsalt enam ei ole ja kannatavad eelkõige nemad ise. Arvestama peab sellega, et lähiaastail väheneb oluliselt gümnaasiumilõpetajate arv ja see toob kaasa ägeda ülikoolidevahelise võitluse üliõpilaste pärast, loodan, et noored inimesed suudavad valikute tegemisel ka eelpoolnimetatud probleemidega arvestada.
Loodan südamest, et minu foorumikiri ei too kaasa üliõpilaste vastaseid repressioone, vaid tõsise arutelu olukorra parandamiseks.
Üliõpilaste aja väärtustamine ja lubadustest kinnipidamine
Foorumid:
Juhtum, kus õppejõud lihtsalt unustab oma loengu, on ilmselgelt probleem. Ja tudengite viha on igati õigustatud. Olen ise AÜ seminari juhtima läinud isegi ägeda kõhuvaluga (ja pärast otse erakorralisse meditsiini), sest tean, et inimesed on selleks eesti erinevatest paikadest kohale sõitnud. Sellistel puhkudel tuleks õppejõul kindlasti vabandada. Aga ma tõesti ei tahaks uskuda, et see on levinun nähtus.
Mis puutub teistesse küsimustesse, siis ma ei tea neid reegleid nii täpselt, et oskaks seisukohta võtta.
Muidugi on ülikooli poolt käitutud valesti ja rikutud reegleid. Minu jaoks kerkib aga teistlaadi (natuke üldisem) küsimus. Kas igasugune reegli rikkumine on eetika küsimus? Kus on see piir? Kas vales kohas tänava ületamine on ebaeetiline? Kas oma loengu ära unustamine on ebaeetiline? Ja mulle tundub millegi unustamine ikkagi tahtmatu akt ja ma pole kindel, kas sellisel puhul saab rääkida ebaeetilisusest... Ilmselt on meie kõigiga seda juhtunud, iseasi siis muidugi, kas see on suur erand või enam-vähem tavaline praktika.
Sellesse kommentaari oli kopeeritud kiri autori nõusolekuta, seepärast on kommentaar kustutatud.
Eetikaveebi toimetus
maaülikooli tudeng
Kahjuks on sama probleem ka teistes ülikoolides. On olnud ka Maaülikoolis, kus õppejõud on oma loengu lihtsalt ära unustanud. Tänu tudengite enda aktiivsele tegevusele otsiti õppejõu kontaktandmed välja ja õppejõud siiski jõudis oma loengusse, kuigi seda paraja hilinemisega.
Kahjuks inimestega ikka juhtub - ise ju ka vahel unustad, aga tõesti - kui sinu taga on ikka mitmeid inimesi, siis peaks vastutustunnet rohkem olema, või on sellisel juhul õige aeg sellisel õppejõul oma amet maha panna.
Informeerimine, lahenduste otsimine
Ma olen igati nõus sellega, et eetikaloengutest enam kujundavad väärtushinnanguid õppejõudude enda hoiakud, mis väljenduvad käitumises. Samuti sellega, et nii koolis kui ülikoolis kipub see paraku unustuse hõlma vajuma.
Samas ei tahaks ma teha üldistusi stiilis "ülikool asetab tudengi orja seisusesse" - ma usun, et ülikoolis on väga palju inimesi, kes ei ole sellest olukorrast teadlikud või ei ole seda vähemalt sel kombel teadvustanud. Samuti on kahtlemata palju inimesi, kes sellest teadlikuks saades tahaks asja parandada. Soovitaksin ülikooli oma vajadustest, muredest ja kokkulepetest informeerida ja teha seda vähemalt alustuseks konstruktiivses toonis. Vihased süüdistused soodustavad paraku pigem kaitserefleksi ja võitlema asumist. Informeerida võib aga vajadusel aina kõrgematel tasanditel ja küllap see toob ka muutusi.
Muidugi ei mõjuta see eriti seda, kas õppejõud loengu ära unustab. Kui see on enamat kui ühekordne juhtum, siis võib ju teha ettepaneku mingiks hüvitusmehhanismiks juhtudeks, kui ärajäämisest ei teatata piisavalt ette.
Arvestagem, et see kiri, mis siia kopitud, on tudengite omavaheline kiri, seepärast ka emotsioone täis, sest pettumused olid kuhjunud ja karikas sai täis. Olen ka selle poolt, et pretensioonide esitamisega tuleks alustada altpoolt, kuigi suulised pretensioonid ei ole siiani mõjunud ja üliõpilaste nurinatele on vastatud võrdlustega stiilis "aga nendel on nii ja teistel on hoopis naa ja teil siin on sellega võrreldes veel väga hea koolikorraldus", see on asjaosaliste pettumust veelgi suurendanud. On ka selgunud, et tunniplaani koostaja ei tea ülikooli antud lubadustest midagi. Mõtlen siin lubadust AÜ tudengitele, et õppetöö toimub kuni kaks korda kuus, mis ripub tänagi TÜ kodulehel üleval. Tudengid on sellega arvestanud ja hetkel asetatud nii oma tööandja kui ka rahakoti suhtes üliraskesse olukorda, aga abi ja tudengite olukorraga arvestamist ei paista hetkel kusagilt. Just need suhtumised ja mittehoolimine on see, mis minu arvates käib kutse-eetika valdkonda. Nii ei tohiks inimesi kohelda ja kui see jätkub, siis hakatakse tõsiselt mõtlema kooli vahetuse peale. Mitte kiusu pärast vaid sellepärast, et teisiti ei ole võimalik.
Mis puutub õppejõusse, kes loengu ära unustas, siis ka siin on nördimust tekitav just suhtumine. Loenguid on ennegi ära jäänud ja me kõik mõistame, et haigus ei hüüa tulles. Aga kui õppejõud on majas ja astub ca 40 tudengi ette, kes reede õhtuks kohale tulnud ja isegi ei vabanda?!
Kindlasti on enamus TÜ õppejõude väga haritud ja eetilised inimesed, olen paljudega tuttav ja pean enamusest neist sügavalt lugu. Aga on mõni üksik tõrvatilk, mis võib rikkuda kogu meepoti sisu ja seda mitte ainult loengusse hilinemise või unustamise tõttu, aga see oleks juba teine teema.
Olen nõus Nelliga. Soovitan pöörduda selle murega otse oma osakonna poole. Tuleks kirjutada konkreetsele õppejõule, kellega probleeme on olnud ning kui see ei aita, siis pöörduda instituudi juhataja poole. Kui see ka ei aita, siis dekanaati. Instituudi juht ei pruugi teadagi sellistest probleemidest, seetõttu võiks sarnase postituse tegemine tema postkasti olukorda kõvasti parandada.
probleemide eetilisus
Mind jäi asi kummitama ja mõtlesin järele. Ilmselt on tõsi, et eetikaga on siin esitatud probleemistik risti-rästi seotud. Kui ikka ülikooli poolelt rikutakse kokkulepet oma võimupositsiooni ära kasutades, siis on see kindlasti ebaeetiline. (Teine võimalus oleks siiski veel - et alguses sõlmiti kokkulepe, mida reaalselt pole võimalik järgida.) Mis puutub tahtmatusse unustamisesse, siis selle ebaeetiliseks kuulutamisega on mul ikka veel raskusi, aga ilmselt näitab see siiski midagi õppejõu suhtumise kohta (et see loeng ei ole tema jaoks esimese tähtsusjärgu sündmus). Kõige otsesemalt torkab ebaeetilisena silma aga juhtum, kus õppejõud ütles otse välja, et ei jaganud tudengitele neile vajalikku infot, et nendega manipuleerida. See näkku irvitamine on üsna uskumatu!
Lisaks - mulle tundub, et siin komplitseerib asju ka see, et mängus on raha s.t tudengid maksavad oma õppe ise kinni. Ühelt poolt suurendab see tudengite viha (õigeaegselt laekuvad vaid makseteatised) ja teisalt võib see vihastada ka ülikooli töötajaid, kui neil tekib tunne, et neid peetakse teenindajateks, kes on nö kinni makstud. Igal juhul soovitaksin edasistes ettevõtmistes õppemaksu teemat mitte eriti rõhutada, pigem on oluline kokkulepe ja selle järgimine.
vastuseks
Kaheaastase õpiaja jooksul ei ole õnneks ühtegi juhust, kus oleks jäänud õppejõud loengusse/praktikumi tulemata. Küll on üksikuid hilinemisi.
Viimane juhus jättis küll üpris halenaljaka mulje. Loengu alustamine hilines seetõttu, et mingil õppejõust mitte sõltuval põhjusel ei saanud käivitada arvutit ja ka projektorit. Üliõpilased istusid ligi pool tundi auditoorumis, saamata aru, mis toimub. Õppejõu poolt tuli selle aja jooksul vaid mõned vaiksed vihjed(mis kostusid vaid esireas istujaile), et no näete ei käivitu jah. Selle asemel et lihtsalt oodata, oleks saanud ju loengut alustada või vähemalt kõigile kuuldavalt selgitada olukorda ja siis mingi mõistlik otsus vastu võtta. Pool tundi pole küll pikk aeg, kuid sellel korral tundus, et õppejõu jaoks ei maksa õppija aeg midagi.
Olen loomulikult nõus, et pahameeleks on põhjust, kui kokkulepetest kinni ei peeta. Ka meie esimesel kursusel on tulnud ette olukord, kus olime sunnitud erakorralisele sessile sõitma ja see tegi samuti meele mõruks, samas on arusaadav, et ootamatuid olukordi tuleb ette kõikidel ja lausa risti lüüa selle eest ka pole mõistlik. Kui soovime, et meiega käitutaks mõistvalt, on loomulik, et oleme ka ise sallivad. Mis kulutusi puudutab, siis on Tallinnast Tartusse võimalik sõita bussiga 300.- eest ja rongiga veelgi odavamalt ja kui erakorraliselt on vajadus Tartus viibida vaid ühel päeval, siis öömaja kulutusi ei lisandu. Seega leian, kui selliseid olukordi tuleb ette harva, on need võimalik andeks anda ja üle elada. Kui see aga võimalik ei ole, siis saab kindlasti õppejõududega mingi kokkuleppe sõlmida, kui tegemist ei ole just eksamiga. Soovin mõistmist, sallivust ja lugupidamist ka ülikooli õppetöö korraldajate suhtes, sest alati ei ole võimalik leida kõikidele sobivaid lahendusi.
Oi, kui tuttav probleem! Õppisin samuti ühes Eesti ülikoolis, kus ma analoogilise probleemiga põrkusin umbes 3-4 korda nominaalse õppeaja vältel. Kord unustas õppejõud loengu ja sõitis maale, kord üks teine õppejõud jäi haigeks, kuid õppetool ei teatanud üliõpilastele jne. Ja inimesed sõitsid üle riigi kokku ning said kohapeal teada..
Siin näen mina tõesti seda, et üliõpilase ja õppejõu vastutus ja kohustused peaksid olema selgesti mõistetavad. Kui üliõpilasel on teatud kohustused, siis on ka õppejõul. Üheks nendest on loengute toimumisest või mittetoimumistest üliõpilaste informeerimine. Olen seisukohal, et sellised asjad ei tohiks juhtuda.
Unustamine on inimlik,juhul kui seda juhtub harva.Antud olukorras peaks üliõpilane pöörduma juhtkonna poole ja nõudma selgitust miks kokkulepitud aegadest kinni ei peeta ja kas oleks võimalik,et mõni teine (asendus)õppejõud loengu läbi viiks,kes oleks samalt erialalt.
Minu arvates on selliste inetute lugude puhul küsimus vaid selles, et tudengitele peaks jagatama selgitusi, mitte laskma neil teadmatuses olla. Üliõpilased vajavad infot, eriti kui on veel tegemist töötavate inimestega, kes tõesti on näiteks vaba päeva pidanud võtma või isegi palgata puhkust. Samas on kõikidel juhtudel, ükskõik kas tegu on AÜ üliõpilaste või statsionaaridega elementaarne, et olukorda selgitataks ja jagataks infot, mitte ei vaikitaks toimunut maha.
On ka tuua näiteid, kus lugupeetud õppejõud tuleb 20 min hilinemisega loengusse, vabandamata ja siis veel küsib, et mis kursusega on tegu. Sellised lood on väga lugupidamatud õppija suhtes, kes on tulnud kooli tõsise huvi ja sooviga õppida.
Kuidas suhtuda sellesse, kui õppejõud ei ilmu eksamile? Teda püütakse telefoni teel kätte saada, kuid tulutult. Muidugi leiti lahendus, otsiti AÜ-le staside küsimused ja eksam viidi läbi. Samas oleks eksami ärajätmine olnud mõttetu. Ma arvan, et kui üliõpilane valmistub eksamiks, samuti peaks seda tegema ka õppejõud, või vähemalt seda taoliselt välja näitama. On ju teada, kuna eksam on, igasuguste võimalike/võimatute asjade ettetulemist arvestades, oleks õppejõud saanud ju kedagi informeerida, mitte tekitada teadmatuse tunnet ja segadust.
Olen lapsevanemana puutunud kokku samade küsimustega. Olen tasunud lapse õppemaksu, mis pole just väike. Kui ikka õppejõud ei jõua kohale või saadab asendaja, siis tekkib küsimus, mille eest ma maksan? Laps pole saanud lepingus sätestatud teenust, mina olen maksnud mitte millegi eest. Kas peaks seda kfalifitseerima peturlusena ja pöörduma tarbiakaitsesse või peaks lausa pöörduma politseisse peturluse paragraafi alusel? Kuidas oleks võimalik tõestada kõrgkoolis, et ma pole kinnimakstud teenust saanud? Siiani pole leidnud seadusesätet mis kaitseks selles suhtes tudengit. Kooli jaoks on küll ilmatu palju sätteid, eriti seda, et katsu raha maksmata jätta. Vastu nagu kool küll midagi pakkuma ei pea. Sellest järeldus, kui satub sisse üks petjast õpetaja, petab terve kool.
Natukene
TÜl tuleks plaanida järjepideva töö käigus ÕIS liita TÜ pealehega ja kaotada teised süsteemid nagu webct, moodle jne sh õIS.
Mina arvan, et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid õppejõude ning loomulikult ka tudengeid. Kindlasti on õppejõude, kes ei pruugi olla kõige vastutustundlikumad ja üliõpilastega arvestavamad, pidades enda aega ja pingutusi õppijate omadest väärtuslikumaks. Siiski julgen oma isiklike ja tuttavate kogemuste põhjal öelda, et sellised õppejõud on vähemuses. Seevastu tundub mulle, et üliõpilaste seas on kordades rohkem neid, kes ei austa õppejõude ja nende aega, puududes õppetööst, esitades oma töid hiljem jne. Seega tuleks alati mõelda ka sellele, kuidas mina õppijana pean kokkulepetest kinni - kas ma suudan alati kõike õigeaegselt teha ning teiste õppijate ja õppejõudude aega väärtustada või eksin ka mina.
Kahtlemata saadavad autori poolt kirjeldatud olukorda erinevad emotsioonid. Siiski tuleks mõelda sellele, kas tekkinud olukord oli ühekordne inimlik eksimus või korduv situatsioon. Me keegi ei ole kaitstud inimlike eksimuste eest, mistõttu tuleks nendesse mõistvalt suhtuda. Loomulikult peaks siinkohal ka eksinud osapool tunnistama oma viga ning seda väljendama. Kui aga tegemist oli korduva intsidendiga, tuleks suuremate emotsioonide vaibumise järel pöörduda viisakal ja neutraalsel viisil vastavate institutsioonide poole ning üritada saavutada mõlemaid osapooli rahuldav kompromiss. Oma kogemuse põhjal olen näinud, kuidas üliõpilaste ühine mõistlik pöördumine saavutas soovitud tulemuse.
Minu arvates tõstab see postitus esile ka hoopis teise probleemi, milleks on olulise informatsiooni aeglane liikumine erinevate osapoolte vahel (olgu need seotud siis töö, kooli või muuga). Ülikoolid peaksid parandama informatsiooni vahendamist üliõpilastele. Eriti oluline on see teabe puhul, mis puudutab muudatusi õppetöös. Olen ka ise varahommikul Tallinnast Tartusse sõitnud, avastamaks kabinetiukselt teate, et neljatunnine loeng jääb ära. Selline informatsioon oleks tulnud saata üliõpilastele kas või eelmise päeva hilisõhtul. Selliseid probleeme, nagu ka siin postituses on välja toodud, saab väga lihtsalt ära hoida sellega, kui toimetada oluline informatsioon õigel ajal õppejõult vajalike inimesteni.
Seega olgem mõistvad, andkem alati endast parim, kuid ärgem kartkem sellistes situatsioonides ka enda õiguste eest seista.
Lisa kommentaar