Ma ei ole leidnud selget vastust küsimusele, kas õppejõu poolt on eetiline võtta oma kursusel osalejate hulka oma lähedasi. Tihtipeale on see küll paratamatu ja seetõttu seda ka otseselt ette ei heideta, kuid samas olen tähele pannud, et sellele vaadatakse siiski viltu ja seda just eetikasse puutuvatel intuitsioonidel põhinedes.
Kui näiteks minu loengukursusel osaleb ka mu abikaasa, siis kas peaksin lähtuma oma sisetundest selles osas, et ma teda teistele ei eelistaks (näiteks hinde panekul)? Või peaksin lisaks muretsema, et kellelegi teisele ei saaks jääda mulje, et olen teda eelistanud?
Selgitamaks seda, et nende kahe valiku vahel võib olla oluline vahe, toon järgneva
näite. Oletame, et mu abikaasa ei saa seminarides kohal käia, sest peab kodus meie last hoidma. Selle lubamine pole tema eelistamine, kui ka teistel osalejatel on piisava põhjenduse korral võimalik kursust sooritada iseseisva töö alusel. Samas ei tea sellisel juhul keegi teine peale minu, kas kirjutan talle niisama hinde välja või teeb ta pidevalt selle hinde nimel reaalset tööd.
Kahtlusi võib soodustada veel see, kui mu tark ja usin abikaasa saab näiteks ainsana kõrgeima hinde. Kas õppejõu eetika nõuab, et selliseid olukordi peaks juba eos vältima?
Kas näete siin üldse eetilist probleemi?
Eetikaga on sel lool pistmist küll. Minu arvates on selle loo tuumaks küsimus, et missugune õppejõud olla soovitakse.
Niisama hinde kirjutamise välja/sisse kirjutamise kohta või tegeliku töö tegemise kohta tekkis mul paralleel selle teada-tuntud Platoni looga Gygese sõrmusest. Oletame, et keegi ei tea ega saa kunagi teada, kuidas asi tegelikult oli. Kas asi ei taandu mitte õppejõu südametunnistusele ja sellele missgune ta soovib olla inimese ja õppejõuna (ja siia võib võrdluseks ka panna, et missugune peaks õppejõud olema, et mida ise tudengina oodati või mis on nö akadeemia ootus/standard).
Kõrgeima hinde puhul on see, et see võib vabalt ju ka põhjendatud olla (kuigi üks tekkepõhjusi võib ehk olla see, et saab õppejõuga rohkem suhelda kui teised tudengid ning seega teab juba varasemast ootusi või standardeid vmt ning seega on eelis, aga see võib ju olla ka sõprade jt puhul, seega ei ole põhiküsimus). Seega kui kujutada ette, et mingil põhjusel peab kolleeg need hinded üle vaatama, et kas ka tema silmis võiks see hinne õigustatud olla? Kui jah, siis pole probleemi, vaid tegu on tarkade ja andekate inimestega.
Esimese praktilise asjaoluna tuleb pähe see, et minu kogemuses on ülikoolis pandavad hinded üsna personaalses, st. üldjuhul ainus viis teada saada, mis hinde keegi sai, on minna ja temalt ise küsida.
Seega kui abikaasa ei käi loengutes, siis eeldatavasti ta teiste tudengitega ei suhtle ning tema hinna ei tule isegi kõne alla. Kui ta siiski suhtleb, võib arvata, et tal on ehk mingi lähem suhe teiste tudengitega, mis tõttu nad teavad/tunnevad ning ühtlasi mõistavad olukorda.
Seega ühel juhul kaob võimalus hukkamõistuks, sest teistel tudengitel pole piisavalt infot. Teisel aga kaob, sest neil just on piisavalt infot. Veidi teoreetilistema kaalutluste üle peab veidi mõtlema.
Minu jaoks on see selge, et nii reeglid kui hindamisprintsiibid peavad olema kõigile võrdsed ja ega seda võrdsust muul viisil hinnata ei saa, kui ikka oma südametunnistuse järgi. Peamine küsimus on minu jaoks just see, et kas õppejõu kohustus on tagada sellistel juhtudel ka läbipaistvus. Kui ei ole, siis eeldab see õppejõudude suhtes ikka väga suurt usaldust. Nagu Mats ütles - keegi võib osaleda kursusel ilma, et teised sellest üldse teaks, ja saada hea hinde, ilma et teised seda teaks.
No kui küsimus on reeglites ja hindamisprotseduuris siis on see ju protseduurilise õigluse küsimus. Kui kursuse alguses on kokku lepitud ja kõigile teada info, et on võimalik erandid, siis ei tohiks kellelgi kobisemist olla. Ma arvan, et läbipaistvus sellisel juhul on ennekõike oluline õppejõu enda jaoks, sest kuna hinded jm tulemused on ei ole avalik info, siis kuidas seda läbipaistvust tagada tuleks?
Ja siis veel see küsimus, kas oma lähedase suhtes on üldse võimalik olla objektiivne. Minu meelest täitsa huvitav märkus, et parem hinne võib olla tingitud ka sellest, et omavahelistes vestluste tulemusena on õppejõu ootused lihtsalt paremini teada. Selliseid vestlusi võib muidugi teadlikult vältida, kuid ehk on juba eelnevatel semestritel abikaasaga ainega seonduvaid probleeme põhjalikult arutatud vms. Antud subjektiivsuse murest ajendatult võib lähedase hinnet teadlikult vähendada (ilma et oskaks täpsemalt põhjendada), aga kas ka see oleks õiglane.
Tegelikult võib ka öelda, et objektiivsus ongi põhimõtteliselt võimatu ükskõik kelle suhtes. Aga sellesse pole vist mõtet laskuda.
Objektiivsusega on jah keeruline. Eriti kui tegemist on sellise eriala või valdkonnaga, mis nö pehmem on. Samas mingi lahenduse võiks anda ehk tööde kodeerimine, nt assistent või keski omab võtit ja õppejõud loeb töid vaid nii, et autorite ei tea. Kahtlemata võib ka nö käekirjast (st stiilist) autorit aimata, ent siis vähemalt ei kriiska tuttav nimi kohe vastu. Samas meie ühiskonna puhul just tulenevalt väiksusest on see probleem paratamatu, st selle ebamugavuse, ebamäärasuse ja võib olla ka mõnetise ebaõigulusega? tuleb lihtsalt kuidagi toime tulla. Ehk peaks uurima nt mõnelt arstide dünastialt, kus ikka peaks ette tulema, et esivanemale ainet sooritada tuleb, et kuidas seal neid küsimusi lahendatakse...
Samuti, kas õpetajate kutse-eetika ei kosta sellise situatsiooni kohta midagi?
Kas õpetajatel on üldine eetikakoodeks olemas? Ma mõtlen kõikidele õpetajatele - nii üldharidus- kui kõrgkoolide õpetajatele - kehtivat? Või on igal tasemel oma? Või igal koolil?
Vaatasin Eesti Haridustöötajate Liidu õpetaja kutseetikat ja Eesti Õpetajate Liidu õpetajaeetika koodeksit ja kumbki neist dokumentidest nii konkreetseks ei läinud. Rõhutatakse õiglust, hindamise objektiivsust ja hinnangute andmise erapooletust, aga seda ohtu seadvate probleemsituatsioonidega otseselt ei tegeleta.
Aga see vist ongi koodeksites nii, et seal on kirjas nö üldprintsiibid ja põhiväärtused ehk siis "õiglust, hindamise objektiivsust ja hinnangute andmise erapooletust" ning kuna iga piiriolukord või probleemsituatsioon on erinev, ei saagi anda valmis vastust või juhendit ette, et kuidas toimida.
Peamine on see, et ideaal on teada ning siis järgnev on juba johtuvalt õpetajast, et kas ta tunneb, et suudab olla õigalne, objektiivne ja erapooletu.
Kui on juba ette teada, et ei suuda, siis tuleks olukorda vältida (ja üldhariduskoolis peaks see lihtsam olema kui ülikoolis). Kui ei ole võimalik olukorda vältida, siis on tõepoolest keeruline. Siis on ikkagi nii, et tuleb järgida kokkulepitud väärtusi ja anda oma parim, mis antud olukorras võimalik.
Kui see lahendus pole küllalt hea, ei meeldi õppejõule ja tema lähedastele, siis peaks emb-kumb loobuma. Kui see pole võimalik, nt tegemist kohustusliku ainega, siis nagu ütlesin, tuleb leppida olukorraga ning anda oma selles oma parim soovitud ideaalide ellurakendamisel.
Ega ideaalset tegelikkuses ei ole ning seega pole mõtet ka ise elu keerulisemaks elada, mistõttu on peamine anda parim, aga mitte nõuda üleloomulikku ehk siis võimatut.
Nii, aga kui õppejõud ise leiab, et tema ei suuda olla objektiivne (nii et ta ise rahule saaks jääda), siis kas tal on nt õigus nõuda, et ta ei peaks kõneallolevat õppurit hindama (ka siis, kui tegemist on kohustusliku ainega vms). See ei pruugi ju olla ainult lähedane inimene, vaid näiteks ammune vaenlane, keda nähes kohe viha pimestab silmi. Ilmselt pole võimalik öelda sellisel juhul õppurile, et äkki ikka lähed ära. Aga millised on võimalused ja õigused?
Julgeks arvata, et selles mõttes õigust, et vastavalt mingile normatiivaktile, ei ole. Ja pole ka kindel, kas selleks on sellisel kujul vajadust, sest äkki annab sellised probleemküsimused oma struktuuriüksuse sees ära lahendada? Üks valmis retsept ei pruugi kõigile sobida, ei suuda ehk arvestada probleemi kõikide osapoolte erinevaid aspekte ning seega oleks olukord ikka ei liha ega kala...
Samas arvan, et selline asi võiks ikkagi kehtida vaid lähedaste puhul, sest õppejõud peaks oma isikuomadustelt olema selline, et viha ei pimesta, st kui sellise olukorraga ei suudeta toime tulla, siis küsiks küll, et kas selline inimene peaks ikka teisi õpetama?
Keiu kirjutas:
"Kas õpetajatel on üldine eetikakoodeks olemas? Ma mõtlen kõikidele õpetajatele - nii üldharidus- kui kõrgkoolide õpetajatele - kehtivat? Või on igal tasemel oma? Või igal koolil?"
Ei, igal õpetajal on oma. Nagu ka igal inimesel.
abikaasa õpilaseks
See on loogiline, et omavaheliste vestluste tulemusena on õppejõu ootused paremini teada. Naljakas oleks, kui sarnaste huvidega abikaasad sel teemal ei arutleks, seda enam, kui neid seob ühine eriala. Ma arvan, et mõlemad pooled püüavad olla neutraalsed hindamisküsimustes, alateadlikult on kindlasti mõeldud sellele, mida teised arvavad.
Siin oli kirjas, et kahtlusi võib soodustada veel see, kui mu tark ja usin abikaasa saab näiteks ainsana kõrgeima hinde. Kui ta seda on, siis on ju see positiivne ja õiglane. Arvan, et pole mõtet selliseid olukordi eos juba vältida ja liigseid probleeme endale juurde mõelda.
abikaasa õpilaseks
Leian, et familiaarsus õppejõuga suhtlemisel tuleb kasuks. Seda juhul, kui ainest tuntakse huvi ja on võimalus küsida õppejõult täpselt, mida viimane soovib oma aine läbimises. Kahjulik on see sel juhul, kui hindamine muutub kallutatuks. Suure empaatiavõimu puhul võib hinnata üle õpilase võimeid. Eetikakoodeksi järgi peab toimuma objektiivne hindamine. Õpetaja peabki koodeksist lähtuvalt oma väärtushinnanguid rakendama kõigi õpilaste jaoks, võtma kõiki võrdselt ja ka nende panust vastavalt hindama.
Lisa kommentaar