Esitan järgnevad situatsioonid:
- Õppejõud näeb eksami ajal, et üks õpilane kirjutab teise pealt maha.
- Õppejõud avastab eksamitööde kokku korjamise ajal, et ruumis on õpilane, keda ta pole varem näinud, kuid eksamitöö peal on talle tuttav nimi – üks õpilane on tulnud teise eest eksamit sooritama.
Mida peaks õppejõud sellistes olukordades ette võtma? Mõlemal juhul on tegemist akadeemilise petturlusega. Kui õppejõud annaks sellest ülikooli juhtkonnale teada, siis on võimalik, et õpilane või teisel juhul mõlemad õpilased eksmatrikuleeritaks. Kui õppejõud ignoreeriks petturlust, siis ei muutuks õpilastes mitte midagi – tõenäoliselt oleksid nad valmis ka tulevikus taoliselt käituma. Milline oleks õppejõu seisukohast õige ja eetiline käitumine?
Ma arvan, et siin ei olegi ainuõiget lahendust. Kooli eeskirjadega klapiks ilmselt kokku see, kui õppejõud teavitaks tekkinud olukorrast juhtkonda ning laseks neil asjaga tegeleda. Tegu on ikkagi petturlusega ja selleks on õppekorralduseeskirjas sätestatud punktid, millest on nii õpilased kui ka õppejõud teadlikud. Teisalt, kui õppejõud sooviks näha õpilastes muutust ning rõhuda väärtustele, siis ma arvan, et õigem oleks õpilase/õpilastega rääkida ja selgitada, miks seesugune käitumine pole lubatud. Õppejõud saab oma isikliku lähenemisega kasvatada õpilastes usaldust iseenda vastu ning mõistmist, et ausus on väärtus ja et seesugune petturlus on teiste suhtes ebaaus.
Mida Teie arvates õppejõud tegema peaks? Kas kahe ülal esitatud situatsiooni vahel on erinevusi või peaks mõlema puhul toimima samamoodi?
Siin on tõesti eetilised
Siin on tõesti eetilised probleemid üksteisega põiminud. Juba alguses ütleksin kokkuvõtvalt, et esimene juhtum on üliõpilasele kergemat karistust väärt kui teine, ehkki ülikooli õppekorralduseeskirjas on mahakirjutamine ja teise üliõpilase eest õpiväljundite hindamisel osalemine akadeemilise petturlusena kõrvuti punktides kirja pandud.Esimene juhtum võib lihtsalt juhtuda, teine vajas üliõpilase poolt ettevalmistamist ja võib seetõttu planeeritud pettruluseks pidada.
Veel mõjutab suhtumist ja tegutsemist asjaolu, et maha kirjutati õppejõu silme all, st õppejõud nägi pealt, st õppejõud võinuks koheselt sekkuda.
Teemaalgataja ütlusele "Teisalt, kui õppejõud sooviks näha õpilastes muutust ning rõhuda väärtustele, siis ma arvan, et õigem oleks õpilase/õpilastega rääkida ja selgitada, miks seesugune käitumine pole lubatud." vastaks ma nii, et rääkida õppejõud muidugi võib, kuid tegu on üliõpilastega, sellises vanuses inimestega, kellel on väärtused juba välja kujunenud ja neid on väga raske muuta (nagu kurjategijat ümber kasvatada). Kui üliõpilane tegeleb ettekavatsetud ja planeetud petturlusega siis peab sellele järgnema dekaani otsus üliõpilase edasise saatuse kohta.
Peale selle on ju ka töötajate kohustus informeerida juhti, kui organisatsioonis miski ei vasta normidele/ on väga halvasti.
Õppejõuna astuksin esimesel olukorrale vahele e ei laseks üliõpilasel maha kirjutada.
Teisel juhul annaksin pettusega seotud isikutest dekaanile teada.
Akadeemiline petturlus
Arvan, et kõige olulisem on see, et õppejõud üldse otsustaks midagi teha. Liiga tihti olen näinud, et kaastudeng kasutab eksamil keelatud materjale, kuid õppejõud ei reageeri kuidagi. See jätab nii petjale kui ka teistele üliõpilastele mulje, et akadeemiline petturlus on paberil keelatud, aga tegelikult ei juhtu midagi, kui eksamil maha kirjutada.
Akadeemiline petturlus
Juhtumid on tõesti akadeemilise petturluse valdkonnast ja kahjuks ka väga levinud teguviisid.
Juhtumite lahenduse kohta ütlesin ma nii palju, et käituksin samuti nagu kommenteeris esimene kommenteerija (anonüümne).
Ja samuti olen nõus ka K.-ga - õppejõudude teadlikkust tuleb tõsta ning nende arusaamisi akadeemilisest petturlusest ühtsustada. Loomulikult on esmatähtis sekkumine kui mitte-eetiline olukord on avastatud, kui õppejõud jätab selle niisama, siis langeb nii tema kui kooli maine. Petturkuses osalenud üliõpilased saavad jõudu juurde, et aina enam petta ning need, kes ei osalenud on kurvad ning mõtlebad, et milleks nad üldse pingutavad.
Kui aga mõelda teisele olukorrale, siis seda situatsiooni on võimalik vältida. Ülikoolides on väga levinud (ja ma kahtlustan, et ka kohustulsik) kontrollida eksamile tulijaid isikut tõendava dokumendi alusel. Kui sellist teguviisi rakendataks enam, ei pääseks inimesed teste asemel eksamied sooritama.
Oluline on sellistes situatsioonides nii ennetamine kui ka sekkimumine. Muul juhul ei hakka probleem kunagi vähenema või mis arvate teie?
Lisa kommentaar