Siin http://www.nami-nami.ee/foorum/viewtopic.php?id=3249 on tõstatatud üsna intrigeeriv koduse kasvatusega seonduv teema (võib olla ka "eetika igapäevaelus"? moderaatorid võivad ümber tõsta) - lauakombed.
Teema peamine ajend on - "millist käitumist ja kui rangelt siis lapselt laua ääres tulevikus nõuda"
Toon ära ka teemaalgataja esimesed reeglid:
"1) Söögilaua ääres ei mängita, vaid süüakse. Toiduga ei mängita.
2) Üldkasutatavas kausis või hoidisepurgis on alati eraldi lusikas, mida keegi suhu pista ei tohi: selle lusikaga ainult tõstetakse oma taldrikule. Kui olin väike, siis mäletan, et minu ema kippus seda reeglit rikkuma ja tegin juba lapsena talle alati märkuse.
3) Leiva-saia lõikamisel on viiskas osata lõigata sirgeid viile, vabandus, et "ma lõikasin leiva otseks", ei lähe läbi.
4) Kui midagi pakutakse, on viisakas tänada. Ka toidukorra lõppedes on viisakas öelda "aitäh", aga see pole range reegel.
5) Kõik, mis endale taldrikule tõstetakse, süüakse ka ära. Pigem tõsta vähem korraga, kui et jääb taldrikule järgi.
6) Igaüks viib oma nõud ise nõudepesumasinasse. See kehtib pere liikmetele, mitte külalistele. Kuid külas olles on laua koristamisel viisakas pakkuda oma abi ja meie külalised seda enamasti ka teevad.
7) Torti süüakse pigem tordikahvli kui lusikaga.
8) Kui toit on mõeldud noa ja kahvliga söömiseks, süüakse noa ja kahvliga. Aasia roogasid on viisakas süüa pulkadega. Samas nachosid on igati viisakas süüa kätega.
9) Täis suuga ei räägita
10) Mitte kunagi ei ole viiskas kedagi sööma sundida. Põhjus, mispärast ei taheta, pole oluline. See kehtib ka lapse kohta. Samas tuleb lapsel meie peres arvestada, et ¨okolaad jm ebatervislikud valikud ei ole alternatiiv.
11) Samuti pole viisakas kedagi alkohoolseid jooke jooma sundida isegi mitte pehmes vormis, et "noh, pane ikka üks klõmakas". Karskus on igati lubatav.
12) Juhul, kui jääb järgi vaid üks suutäis kaussi või pannile, mida keegi endale ette tõstnud ei ole, pole viisakas seda viimast raasukest kedagi sööma sundida. Võib-olla sai tõesti just kõigil kõht täis.
13) Toitu pole viisakas taldrikule kuhjata. See kole komme paistab eriti välja rootsi lauas, kus on kiusatus kõike kohe ja korraga proovida.
14) Eri roogasid (nt eelrooga ja põhirooga) süüakse eraldi taldrikutelt. Vahel, eriti, vanemad inimesed, lausa tungivalt nõuavad, et nende taldrik alles jäetakse: mis te ikka neid pesete. Ma ei pea sellist ettepanekut viisakaks: kokk on näinud roogadega palju vaeva ja mis kasu on sellest, kui kõik maitsed lõpuks segunevad. Tüüpiline näide on eelroa juurde pakutavad marineeritud seened jm hoidised, millest jääb taldrikule marinaad. Nüüd sinna otsa lajatatakse pidulik praad, mida on mitu tundi ahjus küpsetatud."
Sealses foorumis kaldub teema ajuti veidi ehk liiga palju meeldib/ei meeldi kategooriatesse. Kõige enam ehk hakkab silma, et keegi ei salli kommet, et kui alkoholist keeldutakse, siis tuleb tihti oma keeldumist põhjendada (a la sõidan autoga või tervis ei luba jne).
Mis te arvate ülaltoodud õpetustest/reeglitest ja kogu temaatikast üldse?
mul tekib kohe küsimus, kas need reeglid on välja pakutud nendeks puhkudeks, kui on külalised, või ka üldisemaks kodus käitumiseks? Kas lastelt peaks nõudma rangelt lauakommete täitmist alati - selles hirmus, et kui korra lubada vabamalt, siis ei saagi laps enam aru, mida võib ja kuidas? Minu meelest võiks laps ka õppida vahet tegema, missugused on erinevad söömise puhud: et kodus võib vabamalt, üksi kõige vabamalt; kui on külalised, tuleb nendega arvestada; mida rohkem inimesi, seda enam on reegleid vaja, et asi sujuks jne.
Kui need ülaltoodud reeglid on igapäevaseks koduseks kasutamiseks, siis mulle tundub, et on pisut liiale mindud kuhjamise ja taldrikute vahetamise teemaga. Ja tordikahvel kah.
Ise lisaks veel: palun, palun, ärge matsutage!
Tjaa, nüüd on see teema seal teises foorumis otsaga vabakasvatuse/kasvatamatuse juurde jõudnud. Laps söögilaual, mis siis et alla kahe aastane ja hiljem seda enam ei tee, pole siiski küll midagi mida ma isiklikult pooldaks...
Mitmed nendest reeglitest on juba pikalt eksisteerinud, mitmete kohta ma ei oska öelda, aga usun, et need on uued, ütleme, viimase kümnendi lisandus (nt tordi söömine kahvliga). Kui ma mõtlen oma vanemate sugulaste ja tuttavate peale, siis ma ei suuda hästi ette kujutada, et nad näiteks sellest reeglist teadlikud on.
Mis viib mu mõtted ringlema rajale, kus nad on juba mõnda aega liikunud - kas ja kus õpetatakse lastele adekvaatseid kombeid ja reegleid? Koolis mul ei tule ette, et me oleks üldse kunagi midagi sellist õppinud. Kunagi 1. klassis õppisime tõesti seda, kuidas panna nuga ja kahvel siis, kui tahad veel edasi süüa, ja kuidas siis, kui oled söömise lõpetanud. Aga sellega ka asi piirdus.
1. klassi lapsele aga ei saa kõiki etiketi peensusi veel selgeks teha - eriti juhul, kui tal ei ole neid kuskil praktiseerida, veel vähem õppida. Ja selliseid lapsi Eestis tegelikult ju jagub küll ja rohkemgi veel.
Kellest kasvavad täiskasvanud inimesed, kes ei tunne vastavat reeglistikku. Süüdistamise küsimust kõrvale jättes tahan hoopis tõstatada küsimuse, kuidas tavainimene nende (muutuvate) reeglitega kaasas käia saaks?
Ma selle tordikahvli kohta tahaks veel öelda, et seal foormumis hiljem teemaalgataja ütleb ka, et tegemist on pigem isikliku ja esteetilise "reegliga". Ja seda ka, et kui nüüd järgi mõelda, siis kui mul oleks tordikahvleid, siis ma kindlasti eelistaks neid näiteks teelusikatele. Kahvliga on (minu subjektiivse arvamuse kohaselt) tõesti tegelikult torti kergem süüa (nagu ma mõnd pirukat vms). Ühesõnaga - uus komme (mida mõni ehk peab moenarrusekski) aga tasuks täitsa lastele õpetada küll :)
Kombeid vist ikka eelkõige õpetatakse kodus (?) Aga minu meelest on tänapäeval mõnedes koolides ka ühikursus etikett. Või tehakse nö klassijuhataja tunni ajal üks ühiskülastus valge linaga restosse ja praktiseeritakse olulisemaid lauakombeid.
Tavainimine aga peab juhiduma eelkõige tervest talupojamõistusest :)
Minu meelest kuulub teatav söögilaua etiketi õppimine käsitöö ja kodunduse õppekavasse. Mis muidugi ei tähenda, et kodus ei võiks õppida. Vastupidi - koostöö ikka. Aga igasuguse viisakuse õpetamisel on mu meelest tõhusaim ikkagi eeskuju. Sest väikesed ju tegelikult tahavad olla nagu suured.
Peamised lauakombed ja viisakusreeglid peaksid ikka kodust tulema, meil kodus oli selline reegel, et kui õpime kodus lauakombeid ja oskame viisakalt süüa(ei räägi, naera lauas, kasutame nuga, kahvlit, tõstame niipalju kui jõuame süüa), saime premeeritud sellega, et terve pere läks välja sööma, see oli meile suureks ajendiks.
ja reegel, et seda peaks õppima koolis ja alles sellises vanuses siis, on vale. Nii kui laps hakkab laua taga istuma ning oskab hoida kahvlit/lusikat on ka vanemate kohus teda suunata kuidas söögireegleid järgida. Last kasvatavad ikka vanemad, õpetusi jagavad õpetajad- spetsiifilisemad kombed tulevad kindlasti koolist/koolitustest, aga algne on ikkagi koduste enda töö.
Lauakombed
Reeglid mis välja toodud on kõik aksepteeritavad. Kindlasti ei ole võimalik nende kõigi täitmist nõuda esimese klassi lapset. Lauakombeid õpime me peamiselt ikkagi kodus. Andes ise sellist tundi nagu lauaetikett 7-9 klassi lastele, pean märkima, et kahjuks ei ole väga palju kombeid neile kaasa antud kodust. Vaatame kas või täiskasvanuid rootsi laua ääres. Pigem jääb silma mentaliteet, et kui antakse, siis tuleb võtta terve raha eest. See, kas kõik ka kõhtu mahub jääb taha plaanile. Olen ka märganud, et ei osata kasutada söögiriistu laual, kui neid on mitu paari. Kui seda ei oska teha vanemad, siis ei saa me ka loota, et laps seda oskab teha. Mina olen väga rõõmus, et keegi on algatanud selle teema nami-nami foorumis, ehk hakkavad mõtlema ka need, kes ise ei pea kinni reeglitest.
Lauakombed
Lauakommete järgi saab minu arvates palju teada kodusest kasvatusest, kodude väärtushinnangutest ja hoiakutest. Kui laua taga ei ole kehtestatud mingeid reegleid, siis võivad need puududa ka muudes kodustes asjades.
Tahan arutleda nn sundsöömise probleemi üle. Järjest rohkem kohtab väikseid lapsi, kes kas söövad väga vähe, väga valivalt või nagu ema ütleb "ei söö peaaegu midagi". siiski on neil olemas teatud eelistused. Olen näinud, kuidas lasteaias või koolis pannakse väike ports taldrikule ja siis õpetaja, kas meelitab, käsib või sunnib last sööma, kiites toitu ja jätmata enne rahule, kui laps sööb. Vanem põlvkond on niimoodi kasvatatud, et peab kõik ära sööma ja on igal juhul viisakas toitu maitsta. Kas on õige käitumine sundida last sööma?
Mulle jäi neis reeglitest silma punkt sööma sundimise kohta ja ma mõtlesin ka just väikeste laste peale, kes on toiduga väga valivad. Tihtipeale lapsed ei julge neile tundmatuid toite süüa, kuigi nad võivad olla tehtud neist toiduainetest mis neile maitsevad (aga veel kehvem lugu on, kui nad neid toiduaineid pole varem isegi söönud). Mina pooldan siiski seda, et väikesi lapsi tuleks veenda maitsma kõiki toitusid. Tean iseenda näitel, et lapsena ei maitsenud mulle paljud asjad, mida ma praegu hea meelega söön (näiteks paprika või hernesupp). Siin on õrn piir veenmise/ meelitamise ja sundimise vahel. Sunniga üldjuhul saavutatakse vastuseis. Tuleks leida see nupp, millega meelitada maitsma ja mine tea, äkki maitsebki?
Lauakombed
Lauakombed.
Kahjuks ei peeta tänapäeval lauas käitumist enam oluliseks. Pigem on söömine rohkem nagu toidu narrimine. Mina leian ,et lastega peab rohkem restoranides ja väljas käima, et nad õpiksid lauakombeid ja viisakust.
Mäletan nõuka ajast kui tahtsin lastega minna lõunat sööma "Gloria" restorani, siis eakas sugulane mainis, et nii võivad lapsed hukka minna. Ei ole kordagi kahetsenud neid käimisi tol ajal ega ka praegu.
Nüüd on lapsed täiskasvanud ja ise lapsevanemad ning vägagi oskavad hinnata restoranikultuuri( Pädastest Saka mõisani).Tänapäeval korraldavad linnade eliitrestoranid lastele tasuta etiketikoolitusi, et õpetada neile lauakombeid ja restoranikultuuri..Marile soovitan osaleda üle Eesti tomuvatel tasuta täiskasvanute koolitustel, kus ei puudu ka selle foorumi lauakommete teema. Registreerida saab kaks korda aastas. Haridusministeeriumi kodulehel on kursuste kohta täpsemalt. Minul oli võimalus nendel kursustel osalda.
Oluline reegel on minu meelest ka see, et külas olles ei hakata enne sööma, kui pererahvas ütleb "Head isu!". Üllataval kombel tuleb viimasel ajal tihti ette seda, et külalised on nii näljased ja hakkavad kohe lauda istudes sööma, kuigi perenaine veel jookseb ringi.
Kummaline tundub see, et nõudepesumasin on muutunud normiks. Lapsel kujunebki siis ju teadmine, et nõusid peseb masin. Kas see pole mitte sarnane teadmisega "toit tuleb poest"?
Ma ise pole tahtlikult nõudepesumasinat hankinud. Tundub lihtsam kohe nõud ära pesta, kui hakata neid masina jaoks eelpuhastama, siis masinasse asetama, pärast välja võtma. Kui pere on suurem, siis ehk tõesti on masin abiks. Kolmekesi saab aga ilma hakkama. Minu jaoks on siiski tähtis, et laps õpib ise nõusid pesema. Öeldakse, et käeline tegevus paneb ka mõtted liikuma. :)
Mina näen siin mitmeid konflikte reeglite vahel. Kui ikka taldrikule tõstetud toit ei maitse, siis ei saa oma taldrikut tühjaks süüa. Sageli ei tea ka enne maitsmist, kas miski on hea või mitte.
Minu meelest enamik inimesi räägib söögi ajal. Enamik neist lihtsalt ei tee seda nii, et putru lendab. Lastel võib tõesti seda juhtuda, aga eks nad jäljendavad täiskasvanuid.
Mina olen söögikohtades saanud käsitsi lõigatud leiba-saia, kus paksud kõverad viilud, võib-olla isegi soojad veel. Tegi südame alt soojaks.
Vanainimesi sageli ahistatakse kaasaegsete imeroogadega, mida nad süüa ei oska. Leivatükiga saab ka taldriku ilusti puhtaks kraapida jne... Vahel on selliste inimeste probleem üldisem, mitte lihtsalt söögikultuuri mitteaustamine.
Üldiselt olen ma paljude viisakusreeglitega nõus. Kõik taandub ikkagi austusele söögitegija vastu. Kui see on olemas, ei tohiks suuri probleeme tulla. See, et mõni inimene ei pea eluliselt vajalikuks kõiki kombeid tunda, ei tohiks küll kedagi hingepõhjani solvata.
Olen täiest nõus Tiinaga, lapsi tuleb meelitada kõiki toitusid maitsma. Arvan, et teatud inimesed kes on toidu suhtes väga valivad, ongi noorena lubatud otsustada kas sööb või mitte (otsus tehakse visuaalsel vaatlusel). Tunnen kaasa nendele inimestele kellel on maitsemaailm väike.
Lauakombed
Teema peamine ajend on - "millist käitumist ja kui rangelt siis lapselt laua ääres tulevikus nõuda"
Täiendaksin teemat ja lisaks lastele ka täiskasvanud, sest laps õpib ikka vanemalt. Valdavalt toodud reeglid ju sellised igipõlised – jättes jah välja need tordikahvlid, mis oligi pigem soovitus.
Aga põhilisi reegleid võiks ikka teada. Ja see peaks alguse saama kodust, kool saab hiljem aidata teadmisi ja reegleid kinnistada. Kui kodus järgitaks lauakombeid, siis laps ei peagi ju neid eraldi õppima või keegi neid eraldi õpetama, vaid see on lihtsalt üks osa kasvamisest.
Sarnaselt arvaja Lauraga, lisaks loetlusse - palun, ärge luristage ja matsutage, nii lapsed kui täiskasvanud!
Mul on etiketi kohta küsimus.
Mul on etiketi kohta küsimus. Kui restoranis 4 klienti 6-st tellib eelrooga ja kõik tellivad pearooga. Siis ikkagi ennem tuuakse eraldi lauda need eelroad ja 2 klienti lihtsalt vaatavad pealt, kuidas eelrooga süüakse? Alles peale eelroa lõpetamist tuuakse jällegi kõigile pearoad korraga? Kas on viisakas koos eelroogadega nendele kahele kliendile tuua pearoad samal ajal kui need 4 inimest söövad alles eelroogasid?
Kas teile siis lapsepõlves
Kas teile siis lapsepõlves juba ei õpetatud, et söö kodus nagu kuninga juures, siis tunned ennast kuninga juures nagu kodus. Alates 3-st eluaastast saavad lapsed väga edukalt noa ja kahvliga hakkama kui neil on eeskuju :)
Lauakombed
„Head isu!“ öeldakse enne sööma hakkamist. Mõned ütlevad isegi „Jätku leiba!“ Esimesele on vastus „Aitähh/Tänan/“, teisele aga „Jätku tarvis/Tarvis“. Panen tähele, et sageli seda viimast ei teata. Lauakombed on olulised. Teada, tunda. Süüa lusikaga teleka ees, omaette ja mõnuga – täitsa nõus. Avatud maailmas on üsna suur tõenäosus, et satutakse varem või hiljem olukorda, mis nõuab lauakommete tundmist. Vähemalt Euroopas. Äritehingu ja suhete rikkumine poleks midagi üllatavat puudulike lauakommete tõttu. Nagu kõik valdkonnad, kui neisse põhjalikult süüvida, on ka lauakombed päris keeruline maailm. Peres või koolis ära õppides kasvõi see kõige elementaarsem, aitab inimesel hiljem vältida mitmeid ebamugavaid olukordi oma elus. Kasvõi noa ja kahvli asend laual/taldrikul. Võib juhtuda ka keskmise tasemega restoranis, et pool sinu sööki viiakse ära ,kui tööriistad selleks märku annavad. Ja teisipidi, kui õigesti käitud võid saada sel viisil lahti söögist, mida ei taha või ei jõua süüa. Lauakombed ja nendest kinnipidamine on viisakuse ja lugupidamise vaikne avaldus teise inimese suhtes.
Laua kombed
Lugesin laua kombeid ja sain teada et ei tohi kuhiata endale palju taldrikusse
Laua kombed
Lugesin kogu teksti läbi
Lenna
Laua kombed
Lugesin kõva häälega teksti läbi
re: lauakombed
"...palun, ärge luristage ja matsutage, nii lapsed kui täiskasvanud!"
Täiendaks seda osa nii, et süües ei tohiks teha teisi häirivaid helisid (matsutamine, luristamine, kõhugaasid).
PS Täis suuga rääkimise kohta teavad britid, et see näitab ülejäänutele, et inimene väärtustab toitu rohkem, kui end ümbritsevat seltskonda (mis ei ole kena).
.
Lisa kommentaar