Vahel võib mõnest naiste või seltskonnaajakirjast lugeda "kohtingu reeglite" või "sõbrannade koodeksite" kohta. Kuid nende puhul on tegemist pigem praktiliste soovituste või psühholoogial põhinevate nippidega. Kas aga sõprus- ning armusuhte kohta on olemas spetsiifilisi eetilisi norme ja kohustusi või kas üldised eetilised normid ja kohustused omandavad armusuhete ning sõpruse puhul erilise tähenduse?
Üks klassikalisem vastus puudutab ilmselt lubaduste andmist ja neist kinni pidamist. Armu- ja sõprussuhetes mitte ainult ei anta lubadusi tihedamini kui teistsugustes suhetes, vaid mõned filosoofid on leidnud, et seda laadi eriliste suhete loomisel on lubaduste andmisel ja nende täitmisel eriti oluline osa. Kuid antud juhul huvitab mind aga hoopis üks teine teema: küsimused, mis seostuvad teistega arvestamise ning neile oma kaalutlustes ära teenitud tähtsuse omistamisega.
Peter Railton kirjeldab oma artiklis "Alienation, Consequentialism, and the Demands of Morality" (1984) kaht paari inimesi: Johni ja tema abikaasat Anne'i ning Helenit ja tema sõbrannat Lisat. John on alati väga vastutulelik oma naise Anne'i vajadustele ning püüab võimalikult palju asju tolle soovide järgi teha. Railton tsiteerib oma kujutletavat tegelast: "Ma olen alati arvanud, et inimesed peaksid üksteistele head tegema, ning ma olen parimal positsioonil selle tegemiseks, sest tunnen teda rohkem kui keegi teine. Teen neid asju Anne'i jaoks hea meelega — saan sellest palju rahuldust". Helen aga aitab Lisat, kui tollel on raske aeg ja ta on langenud depressiooni. Hiljem, kui Lisa Helenit tänab, ütleb viimane: "Me oleme ju sõbrad. Leppisime juba ammu kokku, et aitame üksteist ning ühel hetkel on ilmselt minul sinu abi vaja ja olen kindel, et sa annad seda."
Olgugi, et nii John kui Helen paistavad tublid ning eeskujulikud inimesed, leiab Railton, et peaksime tundma, et nende käitumises, eelkõige nende poolt välja pakutud põhjendustes, on midagi puudu. Railton palub meil ette kujutada, kuidas Anne või Lisa reageeriksid Johni ja Heleni ütlustele. Ilmselt ootaksid nood, et neid endid tähtsustataks nende endi pärast. Johni ja Heleni jaoks paistavad teised inimesed lihtsalt figureerivat osana mingis suuremas arutluses selle kohta, kuidas nad peaksid käituma. Ta leiab, et John ja Helen on võõrandunud oma suhetest, sest nende jaoks väärivad isiklikud kaalutlused tähelepanu ainult niivõrd, kuvõrd need sobituvad teatud kohustuste ja lubaduste võrgustikku.
Kuigi Railtoni eesmärk on hoopis teist mõtet kaista, võime tema arutelust järeldada: armu- ja sõprussuhetes pole ainult oluline teisi oma kaalutluses arvesse võtta, vaid võtta neid arvesse teatud viisil selliselt, et nemad kui inimesed/isiksused osutuksid väärtuslikuks. Selline lähenemine aga tõstatab teatud prioriteetsuse küsimuse: kui mina omistan kõigile enda lähedastele teatud isikliku väärtuse ning nemad teevad seda sama minu puhul, siis kuidas peaksin ma võimaliku konflikti puhul otsustama? Kas eelistada enda või teiste huvisid?
On võrdlemisi selge, et me ei saa alati eelistada enda huve. Ühelt poolt oleks sellel väga ebameeldivad tagajärjed, sest kui minu huvid on konfliktis teiste omadega ning mina eelistan alati enda huve ja samuti teevad seda teised, siis alati vähemalt üks pool ei saavuta seda, mida ta tahab, teinekord ei saa ilmselt kumbki midagi. Teiselt poolt oleks selline käitumine algset situatsiooni õõnestav, sest ei ole ju võimalik rääkida inimeste vahelistest erilistest suhetest, kui meie käitumine selliseid suhteid lõhuks. Kuid kas teistsugune äärmus oleks parem? Kas peaksime alati eelistama teiste huve?
Vaatleme näiteks suhet minu ja minu ema vahel. Kuna omistan talle teatud isiklikku väärtust, siis soovin, et ta oleks õnnelik, ning üks viis, kuidas seda teha, on proovida aidata kaasa tema soovide täitumisele. Minu ema aga omistab mulle teatud isiklikku väärtust ja soovib, et mina oleksin õnnelik, seega soovib ta kaasa aidata minu soovide täitumisele. Kui me aga mõlemad paneme alati teise huvid enda omadest kõrgemale, satume nõiaringi, sest mina püüan teha ema õnnelikuks, täites tema soove, kuid tema soov on teha mind õnnelikuks, mis seisneb minu soovide täitmises, milleks aga on tema õnnelikuks tegemine. Seega alati teise huvide eelistamine ei saa olla rahuldav lähenemine.
Järelikult peaksime esmalt püüdlema selle poole, et omistame inimestele sõprus- ja armusuhetes teatud isiklikku väärtust, et me ei näeks neid vaid faktoritena üldises moraalses kaalutluses. Teiseks peaksime püüdma leida teatud vahepealse lahenduse, kus enda ja teiste huvide eelistamine vahelduvad. Ma ei julgeks siinkohal välja pakkuda ühtki printsiipi, mille alusel nende jaotust otsusada, või väita, et õige lahendus on tingimata täpne tasakaal huvide vahel. Pigem arvan ma, et kõige paremad tulemused saavutame igat olukorda individuaalselt hinnates, võttes arvesse kõiki antud situatsiooni puutuvaid asjaolusid.
Loe lisaks:
Railton, Peter 1984. "Alienation, Consequentialism, and the Demands of Morality", Philosophy and Public Affairs, 13, lk. 134-171.
Autor: Mats Volberg
Eetikaveeb
Perekond ja eetika
Sellele vastuseks tuleb mulle meelde üks zen-lugu. Mida ma ei mäleta üksikasjades, aga umbes nii kõlas selle mõte: peenral kasvavad kõrvitsad trügivad ja tülitsevad - küll ruumi, küll valguse, küll vee pärast. Tuleb aga aednik ja näitab neile: katsuge vääte, mille küljes te kasvate. Seda tehes said kõrvitsad aru, et nad on kõik ühe varre küljes. Nad on kõik üks.
Muidu tore kirjutis, aga niipea kui küsida, mis on \"väärtuse\", \"isikliku huvi\", \"õnnelikkuse\" jms sisu, jääb arutlus kurvalt õõnsana kumisema.
Sellest võib ka järeldada et kõige paremad inimesed on egoistid, need kes ennekõike mõtlevad ja hoolitsevad enda heaolu eest. See on nii et isaväärtustab kõigepealt ennast ja tütar tema eeskujul saab ka ennast vabalt realiseerida. Olles ise lastes teistel olla ei teki eelpoolkirjeldatud dilemmasid. Kui inimene tahab et tal oleks väga hea siis on selle eelduseks võimaldada ka teiste heaolekut.
Arvan, et inimene peab väärtustama ikkagi kõigepealt iseennast, loomulikult sealjuures kahjustamata teisi. Oleks raske teisi väärtustada kui endal väärus puudub. Pealegi mina küll ennast hästi ei tunneks kui kõiki minu soove täita püütakse, pigem see piiraks. Kui inimene suudaks teha nii, et ta ennat hästi tunneks, tunnevad tema kõrval end hästi ka teised, mis ei tähenda seda, et peab olema egoist, või mitte aitama kui teine on sattunud raskustesse.
Nõustun, et iga inimene peaks esikohale seadma ikka iseenda. Inimese ego või enese huvide esmatähtsustamine kehtib ka näiteks partneri valikul - esmalt seame enda jaoks mingid kriteeriumid ja alles seejärel teeme valiku. Kõik edasine, suhe ja selle toimimine sõltub meie endi rahulolust ja ootuste täitmisest. Kui suhtes tekib tõsine vastuolu, siis sellele järgneb teatavasti lahkuminek..
Ka sõprade valikule kehtib sama reegel - valikud tehakse eelnevalt olemasolevate tõekspidamiste ja sarnaste huvide, uskumuste põhjal ja kui sõprus end ei tõesta, ei saa ka sellest asja..
Teine lugu on aga vanematega, keda me sarnaselt sõpradele ja partneritele valida ei saa. Mis tähendab seda, et oma ego ja isiklikud huvid tuleb sageli rohkem alla suruda ja pigem arvestada oma ema-isa huvidega, kasvõi juba austusest nende vastu. Ehkki, ka vanematega suheldes näitame oma ego (nt kui meie eraellu liiga palju tungitakse ja seda ühel või teisel moel piirama hakatakse).
Minu meelest pole küsimus mitte selles, kelle huvid on esimesel kohal (kas meie või teiste?), vaid selles, kelle suhtes me oma ego rohkem alla surume?
Kui aga võtta aluseks, et suhted peaksid edasi arenema ja suhte arengu eest vastutavad mõlemad partnerid. Tõde sünnib rääkimise tulemusena ja siis on jälle võimalik suhet edasi arendada. Sellisel juhul kui tekivad vastuolud, kas sellele peab järgnema alati lahkuminek või ikkagi on võimalus minna kompromissile ja edasi liikuda?
Mis puutub vanematesse, siis võiks ju olla ka nii, et mingil ajal vanemad võiksid mõelda ka vabaksandmisele ja mõistmisele, et lastel on aeg elada oma elu. Ja teadlikkusele, et kui tahta, et lapsed on õnnelikud, siis ei sekkuks nende ellu.
Nk-lt küsiks vastu, kas oma ego allasurumine polegi siis teiste huvidega arvestamine? Või mida sa täpsemalt silmas pidasid? Kui arvestad teiste huvidega, mis juhtumisi on konfliktis sinu enda huvidega, siis sa ju surudki oma ego alla.
Nõustun, et nii paaris- kui sõprussuhetes tuleb inimesi väärtustada nende endi pärast, muud moodi polekski lähedased inimsuhted võimalikud. Sellisel juhul poleks tegu enam armu- või sõprussuhtega vaid suhtega mõne kasu saamise eesmärgil (näiteks ärisuhted). Mõnes mõttes lähedussuhetd sarnanevad ärisuhtele, kuna ka siin on mängus ühised huvid. Nende ühiste huvide saavutamiseks peab üks või teine osapool oma huvisid tagaplaanile seadma või siis peavad mõlemad seda tegema. Lähedussuhted erinevad ärisuhetest just seetõttu, et osapooled väärtustavad üksteist, mitte sellepärast, et saavad mingil moel kasu, vaid inimese enda pärast (nagu Nk juba eelnevalt mainis on seda kõige paremini näha just lapse-vanema suhetes, kus osapooled ei saa üksteist valida). Nii et kompromissile minnes, ei tee sa seda mitte seetõttu, et sul on selleks kohustud, vaid seetõttu, et sa väärtustad teist osapoolt ning oled valmis temaga kompromissile minema.
Lisa kommentaar