Foorumid:
Koolis töötab edukas õpetaja. Saavutab häid tulemusi, osaleb projektides, võidab koos õpilastega olümpiaadeid ja viktoriineid, teeb konstruktiivsed ettepanekuid koolijuhile, sõidab ekskursioonidesse, osaleb aktiivselt koolielus. Teda armastavad lapsed, austavad vanemad ja väärtustab koolijuhtkond. Kõik on hästi, mõned kolleegid aga on häiritud, sest nemad on harjunud oma stabiilse eluga ega ei taha midagi muuta. Meeskonnatöö kannatab. Kuidas saavutada meeskonna edukat koostööd sel juhul?
Teoreetikud väidavad, et on hea, kui meeskonnas oleks kõik rollid olemas: on oma liidrid, aktivistid, tõrjutud jne. Aga mida teha, kui keegi on liiga särav täht ja üldisest grupi tasemest üle? Võibolla näiteks edutada aktiivne õpetaja? Siin peitub ka oht: kool võib saada kehva juhi ja kaotada hea õpetaja. Sest hea spetsialist ei pruugi olla hea juht.
Edukas õpetaja
Paveli poolt toodud näide on vägagi tuttav. Koolis, kus ise täiskasvanud õppijana hetkel õpin on õpetaja, kes mahub nende kriteeriumite alla. Kuid üks asi on erinev. Ka teised kolleegid saavad temaga väga hästi koos töötada. Ehk on asi inimese isiksuses. Olles (hea)inimesena enamusele vastvõetav, aktsepteeritakse ka sinu arvamust tööalastes küsimustes ning ollakse altimad koostööd tegema.
Üks põhjendus võib olla ka see, et mõni õpetaja võib olla veidi kade, et uus õpetaja nii edukas oma töös on. Teisest küljest võib olla, et personal harjub sellega, et kooli tegevus muutub aktiivsemaks. Selleks aga, et see harjumine oleks ladusam, võiks ehk teisi kolleege rohkem tegevustesse kaasata. Võib ju olla, et nad tunnevad ennast kõrvalejäetuna. Üks võimalus on neid koostöösse haarata, nendega asju rohkem arutleda, sest tundub, et neil on just raske muutuseid omaks võtta. Eks iga muutuse korral on ju nii, et see tundub võõras ja varem oli parem. Samas peaks kolleegid ju üksteise loomingut toetama ning kui nad ka kaasa lüüa ei taha, siis austus peaks siiski olema. Kui nad on nii harjunud oma stabiilse eluga, siis tekib mul mõte edasi, millised on nende tunnid, kuivõrd on nad valmis minema kaasa ühiskonnas toimuvate muutustega. Kuivõrd toetavad nad õpilaste tegemisi ja ideid ning ettepanekuid? Kas õpilaste ettevõtlikkust väärtustatakse?
Täiesti tuttav olukord. Eriti kurb kui sinna juurde öeldakse veel, et no mis noortel õpetajatel viga või kui meie nooremad olime siis tegime ja käisime palju rohkem. Tegelikult olen nõus Kristiga, et sellise olukorra puhul on oluline need kolleegid rohkem tegevustesse kaasata, neid kiita ja tunnustada. Eks tuleb ka inimlikust seisukohast aru saada, et mõned tunnistavad oma vananemist raskemalt, teised aga on lihtsalt elus pettunud.
Õnneks või õnnetuseks on selliseid õpetajaid vähe. Vestlesin just ühe seni eduka õpetajaga, kes oli väga solvunud ja nördinud, et neli aastat läks kõik ilusti ja nüüd kukkusid 2 õpilast keemia riigieksamil läbi. Süüdistab ennast ja samas teab, et õpilased ei olnud hoolsad ja ei käinud ettevalmistamas. Küsimus järgmine: kas see õpetaja on edukas ka järgmisel õppeaastal, mida arvavad kolleegid? Kas kadestavad või parastavad?
Lisa kommentaar