Suitsetav õpetaja

Arvan, et õpilased niigi tunnevad, kas suitsetab õpetaja või mitte. See ei ole neile saladus. Väga õige, kui õpetaja tunnistab, et ta on suitsetaja, samas kindlasti pole vaja seda pattu avaldada.

Ma ei mäleta oma kooliajast suitsetavaid õpetajaid. Ei mäleta tõesti ühtki sellist seika, et kella helisedes oleks õpetaja õue suitsetama kiirustanud. Kindlasti oli mõni õpetaja ka suitsumees, kuid õpilaste pilgule nähtamatult. Arvan, et nii on õige. Valetada ei sobi. Kui küsitakse, tuleks õpetajal oma pahet ikka tunnistada, kuid (õpi)lastele halba eeskuju teadlikult näidata poleks loomulikult õige. Õpetajalt ei oodatagi, et ta oleks kõiges kõige: tark inimene tunnistab oma vigu, küsib nõu ja on jätkuvalt õpi- ja arenemishimuline. Õpetajasse suhtutakse halvasti alles siis, kui ta ise on teisi halvustama hakanud ja käitub vääritult. Suitsetamine ei kahjusta õpetaja mainet, kui ta ise püüab teisi mitte kahjustada.

Kui õpetaja suitsetab,siis ta peaks julgema seda ka tunnistada.Ei ole ju probleem varjata oma suitsetamist.Õpetaja on täiskasvanud inimene,teab mis teeb,kuid selline tegevus õpilaste nähes pole taunitav.

Kuna haridusasutuse territooriumil on üleüldse kõikidel keelatud suitsetada, siis ma ei pea õigeks, et seda keegi teeks (ei õpetajad, ega õpilased). Selge see, et seda tehakse, kas salaja põõsa taga või kuskil mujal, aga kindlasti ma ei pea õigeks, et vahetunnil näiteks õpetaja tõttab kuhugi põõsa taha suitsetamam, nii palju võiks ju suuta end taltsutada.
Samas olen mitmetes koolides väljaspool Eestit näinud, et probleemi lahendamiseks on õpetajate toa tagumisse nurka tehtud nn. klaasklapid, kus siis õpetajad ja kooli töötajad saavad südamerahuga oma pahega puhkehetkedel tegeleda, aga nad ei tee seda vähemalt õpilastega koos või nende nähes.

Kui õpetajale on lubatud eraelu ja kui suitsetamine on seadusega täisealistele lubatud, siis on õpetajal iseenesest täiesti lubatud suitsetada. Kui kooli territooriumil kehtib suitsetamiskeeld, siis kooli territooriumil kehtib see keeld ka õpetajale samamoodi nagu õpilastele.

Suitsetamiseks peab õpetaja järelikult kooli territooriumilt eemalduma.
Kui kool on lahendanud õpetaja suitsetamisvõimaluse teisiti, võib õpetaja seda loomulikult kasutada.

Kui õpetajal selline pahe on, siis kindlasti peaks ta vältima õpilastega koos suitsetamist. Sellist majakest, kus õpilased ja õpetajad koos suitsetavad, ei tohiks küll olla. Õpilane ei pruugigi mõelda suitsetamise maha jätmisele, kui tema jaoks autoriteetne õpetaja suitsetab.

Nagu ma aru saan ei tohi haridusterritooriumi alal suitsetada, kuidas siis kool ehitab oma õue alale suitsumajakese? Minu arust ei tohiks õpetaja kindlalt koos õpilastega suitsetada ja kui õpetajad sellest aru ei saa, tuleks see reguleerida sisekorraeeskirjades. Õppetööväliselt on aga suitsetamine iga inimese sisetunde küsimus.

Suitsetamine on ikkagi üks mittetervislik harjumus. Tavaliselt õpilased teavad seda - kõik on näinud poodides tubakatoodete pakenditelt selliseid hoiatusi nagu suitsetamine võib tappa jne.
Samas tunnistab enamik õpilasi ka seda, et õpetaja on eeskuju ja ei tohiks oma käitumisega halba eeskuju anda. Seega võib kannatada õpetaja autoriteet.
Pealegi jääb tubakaving alati riietele juurde ja õpilastel on äärmiselt ebameeldiv sellise õpetaja läheduses viibida - esiteks ebatervislik seda sisse hingata ja teiseks tunneb õpilane, et õpetaja käitub temaga lugupidamatult, kuna sunnib viibima ebasoodsas keskkonnas.
Kui vähegi võimalik, tuleks siiski vältida suitsetamist kooli territooriumil. Oleks ju ebaõiglane sundida teisi enda halva harjumuse pärast kannatama.

Kool ja suitsetavad õpilased kooli ümbruses see on igivana teema ja palun näidake mulle kas või üht last, kes koolis räägitu pärast on suitsetamisest loobunud või jätnud suitsu üldse proovimata.
Muidugi tuleb koolides seda propagandat teha, kuid tõhusamad on siiski igasugu näitlikud vahendid külastused tervishoiumuuseumisse kus näidatakse ka päris trastilisi filme, vat need küll võivad mõne õpilase ehk mõtlema panna.
Aga ennekõike sõltub see kodust, kas laps üldse proovib suitsu ära või mitte. Mitte sellest, kas vanemad suitsetavad või mitte. Vaid suhtumisest suitsu kui sellisesse. Ka suitsetav lapsevanem võib väga edukalt oma lapses kujundada negatiivse hoiaku tossamisse. Omal käel järgi proovitud ja tulemus täitsa olemas.
Lapsed alustavad suitsetamist mitmetel põhjustel, ka suitsetav õpetaja võib olla eeskuju. Kui õpetaja suitsetab avalikult ja ei hooli et mõni tema õpilane võib olla läheduses siis nii mõnigi sõõtu laps võib varem või hiljem, järgides õpetaja eeskuju hakata suitsetama. Õpetaja ei tohiks unustadaet palju õpitakse praktikast, see on õppimine meeldejätmisest, nähes teisi inimesi. Seega sõltumata õpetajast saavad õppetunni teised.

Kahjuks on õpetajatele esitatud kõrgendatud nõudmised, seega leian, et õpetaja ei tohiks suitsetada, kuigi ta seda ise tunnistab. Isegi kas ta seda tunnistab või mitte, ikkagi me tunneme suitsetaja suitsulõhna järgi ära. Ma ei näe põhjust, miks õpetaja peaks salgama või valetama suitsetamise kohta.
Loomulikul õpilased õpivad ka negatiivse eeskuju najal - kas hakata suitsetama või ikkagi loobuda. Ma ikkagi loodan, et õpetaja ja õpilased on sel teemal isekeskis ka rääkinud.
ja välja toonud erinevad seisukohad, nii poolt ja vastu.
Siiski leian, et õpetaja ei tohiks ei avalikes kohtades ega koolis suitsetada.

Kui suitsetav õpetaja on hea ja huvitav aineõpetaja, siis kasvatab ta oma eeskujuga paratamatult suitsetavaid õpilasi. Eriti ohtlik on see tüdrukute puhul, kes loodavad õnnelikuks emaks saada, sest minu teada on näiteks laste hüperaktiivsus otseses seoses ema suitsetamisega. Kas õpetaja ei suuda tõesti oma sõltuvusest vabaneda, kui sellest võib sõltuda mõne noore pere õnnetuse ärahoidmine? Meil on niigi vähe noori ja neist paljud juba vigased.

Usun, et ausus on üks imetlusväärsemaid eetilisi väärtusi. Antud probleem loob muidugi teatud keerulise situatsiooni: suitsetamise (varjatud) propageerimise, mida õppejõud tahes tahtmata õpilaste keskel alateadlikult võib tunnetada..
Tõenäoliselt oleks vale seda ka salata.
Kummaline on asaolu, et nii pedagoogidele kui ka õpilastele on loodud nii öelda ühine suitsetamisruum, ehk oleks just selles nähtuses sobilikud ümbekorraldused (?)

Parim oleks üldse suitsetamisest hoiduda : )

Mina mäletan oma algklassi õpetajat, kes oli vanemas eas naisterahvas ja ta oli suitsetaja. Kuid kordagi seda pahet mina teda tegemas ei näinud. Koolis oli selline ruum õpetajatele, kus nad said oma pahet nö. rahuldada ja mitmeid kordi nägin kui õpetajad sinna rummi sisenesid. Mäletan, et see oli küll väga ebameeldiv, kui me saime oma vihikud kätte mida ta oli parandamiseks koju viinud ja nendel oli väga ebameeldiv suitsu hais küljes. Mina leian, et kui õpetaja on suitsetaja siis ta kindlasti ei peaks seda tegema õpilaste ees ja tulema klassi suitsuhais küljes. Aga samas kui temalt seda küsida, peaks ta olema aus, sest ausus on üks tähtsamaid omadusi õpetajal.

Kui õpetaja suitsetab, võib ta seda ülestunnistada, sest tal on õigus oma eraelule ja nõrkustele. Õpetaja võib ju suitsetada, kui ta seda tahab, kuid kindlasti mitte koos õpilastega või nende nähes.

Mina ei ole näinud oma haridustee jooksul mitte ühtegi oma õpetajatest suitsetamas. Olen teadlik, et paljud inimesed suitsetavad ja ka õpetajad on inimesed. Aga suitsetav pedagoog.. Suitsetamine on ikkagi pahe ja tänapäeva ühiskonnas eeldatakse et õpetaja on imeloom kellel puuduvad nõrgad küljed.
Seega isegi kui sa oled õpetaja ja suitsetad siis palun tee seda väljaspool tööaega. Aitäh!

Mina pole veel oma koolitee jooksul näinud ka, et mõni õpetaja oleks koolis ja selle ümbruses suitsetanud. Kui tahame propageerida lastele, et suitsetamine on keelatud ning see kahjustab tervist, siis peaksid õpetajad hoiduma sellest, et suitsetada avalikult. Kõik me anname eeskuju, vanemad suitsetavad-tahan proovida, õpetaja suitsetab- miks mina ei või.
Olen ise ka suitsetaja ja pooldan seda, et õpetaja ikkagi peaks hoidma suitsetamist diskreetsena. Õpetajal on õigus eraelus teha seda mida ta soovib, sest ka tema on inimene, paljusid asju aga öeldakse, et ei tohi kooli kaasa tuua- nt kodused probleemid, las siis jäävad tema nõrkused ka koju. ma usun, et 8 tundi ilma ei ole eriti raske.

Olen arvamusel, et ka õpetajal on õigus omada pahesid, kuid ta ei peaks siiski koos õpilastega suitsunurgas oma pahesid eksponeerima. Õpetajaks olemine seab siiski mingid piirid ja oleks tore, kui õpetaja pahed jääksid õpilaste eest varjatuks.

Olen ka ise suitsetaja, aga ei pea õigeks, et õpetaja suitsetab õpilaste nähes või õpilastega koos. Eriti tülgastavana tundub algklassi õpetaja, kes suitsetab näiteks vahetunni ajal ja siis läheb klassi, suitsuhais küljes ja olgem ausad, suitsuhais jääb nii juustele kui ka riietele külge. Ei tahaks ju isegi minna näiteks hambaarsti juurde, kes just äsja ühe või kaks pläru on ära tõmmanud ja siis oma suitsust hingeõhku sulle hambaid parandades näkku hingab. Õpetajad langevad minu arvates samasse kategooriasse - on mõningad asjad, mida on iseenesest mõistetav mitte teha.

Põhikooli ja keskkooli õpilased on ka suhteliselt vastuvõtlikud eeskujude suhtes, kelle poolt nad päevast päeva ümbritsetud on. Õpetaja ei peaks varjama oma suitsetamisharjumust, pigem oleks minu arvates mõistlik sellest lastega rääkida ning tunnistada, et jah see on pahe, tervisele kahjulik ning parem on sellega üldse mitte alustada, sest mahajätmine on raske.
Mind isiklikult pole kunagi häirinud õpetaja, keda olen näinud väljaspool kooli suitsetamas ja seda ei saakski keelata. Suitsetamine koolis on üldjuhul reguleeritud kooli kodukorra poolt, aga iga õpetaja peaks ise mõtlema, kas ta tunneb ennast mugavalt oma õpilaste ees suitsetades või mitte. See on selline üsnagi individuaalne küsimus, mille üle peaks õpetaja mõtlema, kaaluma tagajärgi ja mõju ning vastavalt sellele otsuse tegema ning sellest ka kinni pidama.

Pole küll ise suitsetaja, aga mäletan, et gümnaasiumi ajal oli mul nii mõnigi suitsetav õpetaja. Terve kooliaja jooksul ei tundnud ma nendest kellegi juures otseselt suitsuhaisu, kuid oli kõigile teada, et need õpetajad suitsetavad. Isiklikult pole nendest kedagi ka kordagi avalikus kohas suitsetamas näinud. Kõik need õpetajad erandlikult olid ja on oma ala professionaalid ning minu arvates on ka õpetajatel õigus eraelule. Muidugi ei poolda ma avalikus kohas suitsetamist, sest paratamatult on ka töövälisel ajal õpetajad õpilastele eeskujuks. Ma ei arva ka, et seda peaks otseselt kuulutama või varjama, kui tuleb jutuks vms, siis tunnistada oma "pattu". Minu arvates tekitab selline ülestunnistus ka rohkem usaldust õpetaja ja õpilaste vahel - see näitab, et ka õpetajad on inimesed ning teevad vahepeal valesid valikuid. See aga ei mõjuta tegelikult õpetaja töökvaliteeti ja suhtumist õpilastesse.

Küsimus, kas õpetaja peaks tunnistama, et ta suitsetab? Arvan, et jah. Kui seda on oluline välja öelda, siis ei peaks valetama ega keerutama. Iseküsimus, kui see muutub propageerimiseks või väljakutsuvaks ütlemiseks a´la mina võin , teie mitte.
Muidugi on jäänud koolidesse "suitsetamiskohti" (oleneb muidugi direktorist ja juhtkonnast). Kui suitsetamine on õpilastele keelatud, siis peab aga ka õpetaja sellest kinni pidama, mitte otsima nurgataguseid, kust möödudes suitsulõhn levib ja õpilased ümberringi sosistavad. Õpilased suhtuvad õpetajatesse, kes suitsetavad ja kunstlikult ei peida ega salga seda, suurema respektiga, kui neisse, kes ise peidus suitsetavad, aga õpilaste kallal näägutavad. Ega õpetaja ei pea õpilaste ees suitsetama, kuid ta ei valeta ja koolis näitab eeskuju mittesuitsetamisega.

Arvan, et õpetaja võib suitsetada selleks ettenähtud kohas (suitsuruumid, suitsetamiseks eraldatud alad). Keegi ei saa nõuda seda, et kui sa oled õpetaja, sa ei tohi suitsetada. Kindlasti aga tuleb seda teha võimalusel mitte õpilaste ees ja kindlasti oleks õpetajast viisakas teha seda mitte õpilastega koos, isegi kui kõik on täiskasvanud õpilased. Aga suitsetamine on iga õpetaja oma vaba voli, ja ta tohib suitsetada selleeks ettenähtud kohas kooli territooriumil, kui ei ole kooli kodukorras öeldud teisiti.
Samamoodi nagu õpetaja võib tarbida alkoholi, aga ka peab valima kohta ja aega. Ei saa ju öelda, et kui oled õpetaja siis ei tohi alkoholi tarbida, kuna see on pahe. Kuid siin samamoodi ei ole kindlasti eetiline teha seda koos õpilastega, isegi kui see toimub väljaspool kooli ja täisealiste õpilastega koos.

Kas on eetiline, et õpetaja suitsetab?Pigem vaataksin seda niipidi. Kuna õpetaja peaks reflekteerima enda tõekspidamisi, eetilisi hoiakuid, siis mina leian et suitsetamine ei kuulu eetilise hoiaku juurde. Ei ole ju eetiline rääkida suitsetamise kahjulikkusest ja küigest muust halvast, mis sellega kaasneb, kui ise tuled vahetunnist suitsuhaisuga. Mis hoiakuid see õpilastes tekitab?Ma ei väida, et õpetaja ei tohi suitsetada, muidugi võib, see on seadusega lubatud, õpetaja on üle 18 eluaasta vana ikkagi, kuid arvan seda, et see suitsetamine ei tohiks toimuda koolimaja seinte vahel ega hoovis või kuskil mujal selle ümber, et õpilased näeks ja haistaks suitsetavat õpetajat. Omas kodus palun väga või kuskil sõprade juures või jumal teab kus, peaasi, et õpetaja edastab lastele selged ja kindlad hoiakud, et suitsetamine on kahjulik ja ka õpetaja teab seda ja näita õpilastele halba eeskuju. Eetilisest aspektist vaadates ei tohiks olla lubatud koolimajas suitsetamine. Ka minu enda õde kurdab pidevalt, ta käib 12.klassis, ei suitseta 100%, et direktor muud ei tee kui suitsetab, oma enda kabineti, täiesti vabalt, nii et terve korrus haiseb. Siit järeldangi, et kui sa ikkagi töötad nö kõrgemal positsioonil ja sinust paratamatult räägitakse ka vabal ajal, siis võiks vältida teema andmist õpilastele, kes sellest räägivad kodus vanematele ja teab kellele veel. Koolis peab minema kokku õpetatav ja õpetajate teod. Kui ikka õpetad suitsetamise kahjulkkust, siis sa ise ei haise suitsu haisu järgi. See on minu arvamus.

Mina arvan, et kui juged teha, siis julged ka tunnistada.
Mina käisin koolis, mis reklaamis end tervist edendava asutusena. Õpilased tegid plakateid, kampaaniaid erinevate tervislike eluviiside kohta, olgu need siis alkoholist, narkootikumidest hoidumine, puu- ja juurviljade söömine, jne. Kõige enam jälestasin, seda kui peale sellist "tervislikku" tundi, kus õpetaja rääkis kui paha on suits, läks ta seda ise alla tegema. Täielik kahepalgelisuse laat! Eriti hull oli see, et teadupärast on ju õpilastel keelatud kooli territooriumil suitsetada, kuid miks siis võivad seda teha õpetajad? Kas tõesti positsiooni kuritarvitamine? Minu meelest peaks siin kehtima Edgar Scheini organisatsioonikultuuri esimene ja teine tasand, ehk ideaalis peaks tervislike eluviise rõhutavas koolis olema eeskujuks õpetajad oma eluviisidega. Lisaks tahaksin juurde lisada, et õpetajad käisid suitsu tegemas keldrikorrusel, kust seda immitses ka välja, muutes nii kehalist kasvatust ootavad õpilased passiivseteks suitsetajateks. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud midagi ette võtma selle vastu aga eks see ole ikka tagantjärele tarkus..

Suitsetamine?
Endise suitsetajana võin öelda, et suisetamisest loobumine on raske aga võimalik ka siis kui on suitsetatud aastaid. Kas seda peaks tegema koolis , kindlasti mitte. Isegi kooli läheduses peaks olema see keelatud nii õpilastele, üliõpilastele ja õpetajatele.
Eriti muidugi torkavad silma loengust lahkuvad üliõpilased kes ei malda oodata sigareti süütamist kaugemal õppehoonest, vaid süütavad sigareti olles rahvasummas lausa hoone trepil.
Jah õpetajaks on võimalik õppida aga kas kõik selleks ka saavad? Mida on oodata selliselt üliõpilaselt, kas mitte ei peaks algama see eetiline tee juba õppehoone trepilt? Muidugi on suitsetamine iga inimese isiklik asi aga kohta ja aega peaks siiski sellele sõltuvusele valima . Nagu ka muud sõltuvused on suitsetamine ravitav . Võin seda enda kogemusest kinnitada!

Oma kooliajal ei ole ma kordagi näinud, et mõni õpetaja suitsetaks. Aga olen teadlik olnud õpetajatest, kes seda teevad. Paraku ei saa ma pead anda, kas minu teadmised on alati kindlad olnud. Isiklikult ma ei suitseta, samuti ei mõista ma suitsetavaid inimesi hukka. Fakt on aga see, et kui on reeglitega paika pandud, et kooli territooriumil ei suitsetata, siis ei tohiks seda seal ka teha. Reegel kehtib nii õpilastele kui ka õpetajatele. Nii lihtne see ongi!
Kõik, kes tegelikult suitsetada soovivad, saavad vajadusel teha seda kusagil mujal ja kahtlemata nad seda teevadki. Las siis vähemalt kool olla selline koht, kus suitsu ei tehta.

Mina nõustun eelkõnelejate arvamustega, et õpetaja peaks kandmas endas veidi kõrgemaid väärtusi ja silmas pidama oma rolli ühiskonnas. Loomulikult on õpetaja lihtsalt inimene, kellel on vabadus teha eraelus omad valikud. Samas ei tohi unustada ka seda, et valik hakata õpetajaks on (üldjuhul) vabatahtlik ning seda otsust vastu võttes tuleks arvestada ka kaasnevate avalike ootustega enda kui õpetaja suhtes. Seega usun, et õpetaja peaks üritama olla eeskujuks nii koolis-lasteaias kui ka oma eraelus. Siinkohal meenub mulle koheselt ühe oma ülikooliaegse õppejõu mõte, et õpetaja jääb õpetajaks ka väljaspool õppeasutust. Loomulikult ei saa inimene elada oma elu ainult oma ametist lähtuvalt - elama peab nii, et inimesel endal hea oleks. Seega peaks saavutama mõistliku tasakaalu isiklike soovide ja ametist tulenevate ootuste vahel. Õpetaja peab arvestama, et ta võib olla oma õpilastele (ja ka lastevanematele) nähtav väljapool tööaega. Kuigi õpetaja jaoks on tema isiklik aeg, siis teised näevad temas ikkagi eeskuju ja inimest, kelle kätte on usaldatud enda või oma lapse harimine ja kasvatamine.
Kui õpetaja on teinud selle otsuse suitsetada, siis ei tohiks see kindlasti toimuda kooliterritooriumil, koos õpilastega ega soovitatavalt üldse tööajal. Tungivalt tuleks vältida ka seda, et koolist tulles, kooli minnes ja avalikes kohtades, kus õpetaja võib olla lastele ja lapsevanematele nähtav, ei pandaks seda sigaretti nii hoolimatult ette. Kohe kindlasti ei tohiks tunda õpetaja juures suitsulõhna.
Kuigi minu arvates ei käi suitsetamine ja õpetajaamet kokku, peaksid kõik need õpetajad, kes seda siiski teevad, olema delikaatsed. Sellisel juhul ei tohiks isegi kerkida üles küsimus, kas õpetaja peaks oma suitsetamist õpilastele tunnistama või ilmnema muudlaadi eetilised konfliktid.

Tahaks tuua selle dilemma veel ühte külge ette.

Nimelt, suitsetaja peab hoolitsema selle eest, et oma harjumusega teiste tervist ohtu ei seaks. Pingutades mittesuitsetava pedagoogi eeskuju loomisel, me kaotame võimalust õpetada käitumist juhul, kui see "pahe" on ikka inimesel küljes. Sellepärast panevadki, nagu üleval oli mainitud, üliõpilased suitsu juba trepi peal või hoonesse sissepääsu vahetu läheduses suitsud põlema.

Ma arvan, et kooli territooriumil suitsetamine on seadusevastane, seetõttu õpetajale lubamatu. Samas, oma suitsetamise salastamine/mitte tunnistamine maine pärast on silmakirjalikkuse õpetamine. Teadagi lapsed on selle suhtes üsna tundlikud.

Ma ei taha öelda, et enda suitsetamise harjumust peab kohe kõigile teatavaks teha, kuid selle varjamise üle pingutamisega tekkibki selline olukord, kus suitsetav õpetaja peab lastele seletama, kui kahjulik see suitsetamine tervisele on. Üks selline loeng mõjub vast "pareminigi", kui suitsetava õpetaja nägemine: saladuse oreool ainult lisab tegevusele laste silmis atraktiivsust.

Olen suitsetav õpetaja. Minu õpilased teavad, et suitsetan. Õpilaste küsimusele, et õpetaja kas te suitsetate, vastan jaatavalt. Minu jaoks on ausus üks peamisi kriteeriume õpilastega suheldes. Samas ei jäta ma kunagi tegemast suitsetamisele antireklaami. Ma räägin oma õpilastega palju pahedest ja sellest, miks neist on raske loobuda.

Suitsetamine on üks nuhtlus ja pahe millest loobuda on kindlasti raske. Ise ma ei suitseta ja ei taha, et ka minu juuresolekul suitsetataks, kuid värskes õhus ja minust eemal kannatab ära.
Mina leian, et õpetaja võib suitsetada, kuid mitte koolis ja laste silmade all. Suitsetamine kahjustab tervist! seda teame me kõik ja kindlasti ka see suitsetav õpetaja. Tuleb vaid loota, et õpetaja valib suitsetamiseks ka sobiliku koha ja aja.

Nõustun väitega, et eriti kahjuliku mõjuga võib olla autoriteetse ja/või populaarse õpetaja suitsetamine. Kas parem oleks, kui suitsetaksid õpilaste meelest ebameeldivamad õpetajad? Suitsetamisruum või koht võiks võimalusel olla õpilaste silma alt eemal. Ise ei ole suitsetaja, kuid ei pea vajalikuks ka suitsetamise kunstlikku peitmist. Oma koolis olen tihti kokku puutunud ka situatsiooniga, kus õpetaja õues suitsetab ja õpilased on temaga vestlusringis. See tekitab küll veidi ebamugava tunde.

Ka õpetaja on inimene, kui tal on selline pahe ja see ei sega tema tööd pole see ju probleem.
Probleem oleks see siis kui see otseselt tema tööd segaks. Ja häiriv ning õpetejele endale probleeme tekitav oleks kui õpetaja haiseks aga see ei segaks ikkagi tööd. Headele õpetajatele antakse namasti nende pahed andeks.
Seda, kas õpetaja peaks enda pahet eksponeerima, on juba oma ette teema. Ei peaks, sest suitsetamine on pahe. Ja pahadele harjumustele me reklaami ei tee. Suitsetamine laste ees peaks olema sama taunitav nagu alkoholi joomine avalikus kohas. Laste kasvatamine käib õpetajate ja eeskuju.
Lüidalt. Õpetaja võib suitsetada aga ta ei tohiks seda laste ees eksponeerida.