Kas kool peab tegelema ka õpilase iseloomu kujundamisega?

Kool ei pea sundima moraalseks. (Millekski sundimine pole ammu enam eesmärk.) Kool peaks näitama moraalsuse ja amoraalsuse tagajärgi, võimaldama jõuda ise järelduseni, kust läheb piir sobiva ja toetava käitumise vahel, kus aga pelgalt põhimõttelise jonni ajamises. Silma peaks peal hoidma privileegide kinkimisel. Kindlasti leidub neid, kes on silmapaistvamad ja tublimad ning kes teeninud ka veidi lisaboonuseid, kuid samas ei tohiks see tekitada teistes tunnet, et nad on halvemad või peavad võistlema või et nende moodi olemine on mingil moel halb, ebapiisav, sobimatu.
Kool kujundab õpilast olulisel määral - veedab seal ju nooruk 9-12 a oma elust, mõni ullike rohkemgi. Lasteaia lapsest kujuneb väike õpilane, kes läbib liblika kombel veel mitu faasi - vaja saada pubekaks, sõdida maailma vastu, hakata kujunema täisealiseks inimeseks ning oma tegudel tagajärgi tajuma ning lõpuks väljubki süsteemist noor täiskasvanu.
Mida väiksem laps, seda olulisem roll on kasvatusel. Väikelapse puhul ei mängi kooli nimi rolli. Oluline on leida õpetaja, kes jaksab ja tahab laste vajadustega kohaneda. Esimese-teise klassiga kujuneb harjumus õppida, kujuneb roll teiste keskel, julgus, iseseisvus, loominguline mõtlemine, ise hakkama saamine, enda eest seismine jne. Kui laps selle puudulikult omandab, satub kiusamise ohvriks, on pidevalt häbistatud või alaäväristatud ei kujunegi tublit ja imetlusväärset noort inimest, vaid pätipoiss v -plika, kes mingi tähelepanu saamiseks karjub, võitleb, kardab erineda teistest ning allub halvale eeskujule kordades kergemini, kui laps, kellel on leitud ka muu väljund.