Koolitunni ja koolipäeva oluliseks pidamise temaatika puudutab nii koole kui õpetajaid eraldivõetuna ja on eriti aktuaalne praegusel kevadisel ajal.
Tavaliselt oleme harjunud, et koolitund on üks väga tähtis asi. Sinna ei hilinetta, sealt ei lahkuta varem. Tunnist puudumist taunitakse ja rakendatakse sanktsioone õpilaste mõjutamiseks, eesmärgiga et ta osaleks kõigis tundides. Samal ajal juhtub ikka et õpetajatel on mingi üritus, koolis on külalised, jne. Sellisel juhul on tundide ärajätmine sageli väga kergekäeline ja ega seda õpilastele tihti ka põhjendama vaevuta.
Hoopis hulluks läheb asi kevadel, kui mõned aineõpetajad on lapsi kannustades juba maikuu alguseks kõik õppekava teemad kiirkorras läbi võtnud. Mõnedes ainetes ka eksam ära tehtud. Siis ununeb tunni pühadus kiiresti. Mõned külmema närviga õpetajad ütlevad kohe ära, et minge koju ära, teised panevad lapsed arvutiklassi istuma( hea veel kui mingi ülesande annavad), kolmandad annavad mingid raamatuleheküljed lugeda ja ütlevad, et minge ja korrake. Koolis töötajana tean, et õpetajad ei anna neid ülesandeid sageli tõsise õppeülesandena vaid otsivad õpilastele nö tegevust, et päev mööda saata.
Tekib küsimus, kus on siin pingutuse ja hoolsuse väärtustamine? Kus on siin õiglus nende suhtes kes kooliaasta sees tunnist puudumiste eest karistada said? Kus on siin õpilaste austamine, kes vara tõusevad kooli tulevad ja sealt huvitavat õppetegevust loodavad eest leida? Kas pole see mitte kogu kooliaasta jooksul väärtustatule vee peale tõmbamine? Millist eeskuju siin kool ja õpetajad lastele annavad?
Koolitund- kas püha lehm või veniv kumm?
Foorumid:
Ise just praegu sama situatsiooni ees, aga pigem selle koha pealt, et viimasel nädalal on järsku kõik õpilased kollektiivselt ise otsustanud mitte tundidesse ilmuda. 30st õpilasest on hommikul kohal näiteks 10, vahel hea kui sedagi. Ei huvita need sanktsioonid enam viimasel nädalal kedagi, hinded niikuinii väljas ja mis sellest enam, või vähemalt selline suhtumine tundub valitsevat ja minul on natuke kurb, kui ma olen öösel üleval istunud ja huvitavat tegevuskava koostanud ja ei saa seda absoluutselt rakendada. See näide läheb nüüd muidugi pisut selle teema pealt mööda, et mis eeskuju kool ja õpetajad niimoodi annavad, kuid samas kui tegu on gümnaasiumis käivate noorte inimestega, siis mida see näitab nende suhtumise kohta teiste inimeste töösse ja oma kohustustesse. Äkki ongi sama mentaliteedi tulemus, kõigepealt jäetakse neil tunde ära ja siis edasi jätavad nad ise juba oma tunde ära?
Asjaolu, et õpetajad ise oma tegevusega õpilastele vastuolulisi sõnumeid edastavad, meenutab igihaljast "käige mu sõnade mitte mu tegude järgi" printsiipi. Kas pole silmakirjalik oodata õpilastelt õppetöö väärtustamist kui ise antakse selgesti mõista, et tegelikult ollakse kohal vaid selleks, et formaalselt kõik korras oleks?
Arvan, et selline saaks- juba- puhkusele hoiak on õpetajate hulgas vägagi levinud(mitte et ma puhkusesoovi ennast tauniksin). Selles kipub lihtsalt väljenduma mingisugune vastikustunne oma töö vastu, mis ei jää ka õpilastele märkamata ja kes tõesti võivad siin näha topeltstandardeid ja silmakirjalikkust.
Puudu jääb ilmselt õpetajate eneserefleksioonist, oma ameti vastutuse mõistmisest. Õpetajaks tuleb ka kasvada.
Paar näidet
Väga päevakohane teema. Minu lapsed õpivad erinevates koolides ja peavad kooli sõitma. Näide ühest koolipäevast viimasel koolinädalal - tean, et lapsel on 7 tundi, olen ta viinud kooli ja oma päevaplaani seadnud nii, et saaksin teda säästa pikemast ootamisest pärast tunde. Kell 11 helistab laps ja teatab, et tal on tunnid läbi. Midagi jäi ära ja keegi õpetajatest pidi kuhugi minema jne. Mina aga olen oma tööpäeva plaaninud teadaoleva tunniplaani järgi teisiti. Ja siis laps ootab ikkagi mitu tundi. Hea, et on raamatukogu, kus laps saab ooteaega sisustada. Teine lugu samast nädalast -tundide asemel toimub ülekooliline spordiüritus, osalevad ka õpetajad, kõigil on tore ja loomulikult õpitakse ka selle käigus üht-teist. Ma teadsin sellest varem ja sain sellega arvestada, ehkki last ca kolmeks tunniks kooli viia pole väga ökonoomne. Aga samas, ma ei usu, et lapsed sellele tundide lühendamisele või ärajäämisele erilist tähelepanu pööravad, sest vähemasti minu noorima lapse jaoks on õpetajad õppeaasta vältel olemas olnud ka väljaspool õppetundi. Laps teab, et oluline on õppimine, mitte selle vorm. Selgituseks - peaaegu igal koolipäeval pidi laps ootama paar tundi kojusaamise-võimaluseni. Väga vahva oli kuulata, kuidas näiteks loodusõpetuse õpetaja lapsega pärast tunde poolteist tundi humoorikat katset tegi, kuidas nad koos arvutasid sealjuures jne. Või kuidas nad ajalooõpetajaga maailmaasju arutasid. Tegu on 6. klassi poisiga, selles vanuses kipub õpetaja autoriteet kaduma, aga paistab, et poja koolis osatakse seda hoida. Aga see oleks juba teine teema.
Tagasi esialgse teema juurde. Kaugemal gümnaasiumis õppiva lapse lubasin viimase koolinädala esimestel päevadel koju jääda, sest õpetajad tegelesid tundides nendega, kellel tegemata töid ja järelevastamisi oli. Kellel kõik korras ja hinded väljas, võisid tundides tegeleda oma asjadega. Miks ta siis peaks minema oma asjadega tegelemiseks 150 km kaugusele? Kohale läks ta siis, kui oli, mida teha. Tõsi, see oli enne siiski klassijuhatajaga kokku lepitud, just selleks, et vältida Piret1 kirjeldatud olukorda - õpetajal on aega teha lastega lisategavusi, milleks õppeprogramm ehk aega ei jäta ja siis polegi, kellega neid tegevusi läbi viia. Aga mulle tundub, et kui tunnis midagi asjalikku teha pole ja õpetajal pole plaanis lastele lisategevust leida, võiks tunni niisama jorutamise asemel siiski pigem ära jätta. Lastele saab seda ju selgitada ka nii, et õppeaasta vältel on nad teinud intensiivset tööd, mis annab nüüd võimaluse väikeseks lisapuhkuseks. Mäletan oma kuuepäevase koolinädalaga kooliajast, et päris motiveeriv oli edukatele õpilastele aeg-ajalt antav vaba laupäev:) Ka täiskasvanutele kompenseeritakse ületunnitöö (intensiivsem töö) vaba ajaga. Parim muidugi oleks, kui seda "puhkust" sisustavad õpetajad-õpilased koos, näiteks erinevaid aineid integreeriva õuetunnina. Kõige rohkem vast häirib lapsi just see, kui nad peavad viibima tunnis, sest nii on ette nähtud, aga sisulist tegevust ei toimu. Vahe on umbes sama nagu töölkäimisel ja töötegemisel.
Praegu aga kavatsen arutleda oma pere gümnasistidega olukorra üle, kui nt seitsmetunnise päeva vältel on tegemist kuue puhkusemeeleolus õpetajaga, kes lasevad igaühel tegeleda oma asjadega, ning seitsmes õpetaja on sarnaselt Piret1-le näinud vaeva, et pakkuda noortele huvitavat tegevust. Tahaksin teada, millise valiku nad sellises olukorras teevad - kas loobuvad ka sellest ühest huvitavast tunnist või venitavad need teised tunnid ka kuidagi mööda, et saada osa sisukast tunnist?
Mäletan ka enda gümnaasiumi ajast selliseid "ilusaid kevadpäevi", kus nii mina kui teised õpilased olid tulnud suhteliselt kaugelt linna kooli (trotsides soovi kodus võrkkiiges või mere ääres idüllilist aega veeta), plaaninud oma päeva nii, et kõikides huviringides, -koolides osaletud saaks, eksameiks õpitud jne. Ühesõnaga logistika oli vaja paika panna eelmisel õhtul, arvestada ühistranspordi ja muuga.
Kooli jõudes aga selgus, et ainult esimene tund niigi kärbitud tunniplaanist toimub.
Selline olukord ei tekita just tunnet, et õpilasi austatakse. Ja kahjuks või õnneks saavad õpilased sellest aru, kui nende õpetajale on "kevad pähe löönud". Kõige kurvem on minu meelest just see, et tunnid jäetakse ära sageli ilma konkreetsete selgitusteta, harv pole ka niisama "istuma" jätmine.
Teadagi, et selline situatsioon ei anna arenevatele inimestele kõige paremat eeskuju.
Kuna ka õpetaja on inimene, siis arvan, et sellise olukorra tekkides peaks vanema astme õpilastele rääkima, mis toimub ja andma ülesande. Ükskõik, millise hariva. Noormate õpilaste puhul tuleks kontakteeruda vanematega (e-kirja, telefoni teel) ning samuti seletada, miks ja kuidas selline oootamatu olukord võis tekkida. Õpetajal on ju õpilasele terve aasta vältel teatud ootused, neid on eelpool nimetatud. Need on vastastikused.
Jah, probleem on tõsine. Ühelt poolt on tõesti hinded väljas - tunnistused tahavad ju kirjutamist. Teiselt poolt on formaalne kooliaeg ikkagi käimas. Igaljuhul selline niisama venitamine on kindlasti õpetaja tööeetikaga ja kohustustega vastuolus. Samas on tuua häid näiteid, kuidas asja lahendada - temaatiline väljasõit, praktiline õppepäev. Sellised tegevused aga nõuavad õpetajate omavahelist head koostööd - kokkulepped, ettevalmistus, õpilaste saatmine ja juhendamine. Selle kõigega saab siduda ka nn aasta aine arvestusliku lõputöö.
Ühtlasi oli vähva näha käesoleva õppeaasta viimasel koolipäevak klassitäit õpilasi oma õpetajaga kinno minemas. Helgusega mõtlesin, et näe - ei visatudki tunnistusi kiiruga kätte ega saadetud lapdi laiali.
Seega - on ridamisi ka positiivseid näiteid ja ma usin, et mida rohkem neid märkame ja tunnustame seda enam neid juurde tekib.
Jah olen täiesti nõus, et veerandi lõppudel ja õppeaasta lõpus on koolides nn tühjad tunnid, kus enam midagi ei toimu. Kindlasti on siin õpetaja meisterlikkuse küsimus, et tunnid oleks huvitavad. Teiselt poolt kui väljas on soe ja päike paistab, ega ei ole töötuju ka õpilastel ja seega neid motiveerida tööd tegema on tõsine väljakutse. Olen nõus, et tundide ärajätmine ei ole see eeskuju, mida koolist saada. Samas meie koolis on kombeks teha kolm-neli ainetundi viimasel päeval enne tunnistuste kätteandmist. See tekitab õpetajates aga nördimust, sest see võtab ära päeva pidulikkuse ja ega tööd siis tunnis ka ei tehta, et milleks on vaja sellist aja raiskamist.
Mina nautisin samuti seda aega, kui hinded said välja ning sai nö vaba kava alusel õpilastega midagi korraldada. See on suurepärane võimalus tegeleda ühistegevustega, anda õpilastele võimalus rohkem koos tegutseda. Mina korraldasin õpilastele väljasõidu, mille eesmärk oli "meie" tunde arendamine. Ja sellest oli klassisiseste suhete parandamisel palju abi.Seda oleks võinud isegi varem korraldada. Leian samuti, et kui õpetajad annavad õpilastele ülesandeid lihtsalt ajatäiteks käib see tööeetika vastu. Ka õpetaja kutse-eetikas on ju öeldud, et "õpetajad suhtuvad oma töösse täie vastutustundega". Sellise käitumise kohta aga ei saa öelda vastutustundlik. Mõistetav, et kevadeks on kõik väsinud ja see on suurepärane võimalus lasta end lõdvaks, kuid siit tekib mul ikkagi küsimus - kas õpilased siis tõesti käivadki koolis vaid selleks, et täita õppekava ja õpetajad keskenduvad vaid teadmiste edastamisele? Kui kevadel lõdvaks lastakse jääb just selline tunne, enam ei pea õpilasi eksamiteks ette valmistama, enam ei pea tasemetöödeks kordama....jah, aga kasutagem siis võimalust ja tehkem midagi põnevat, tutvugem linna või maakoha vaatamisväärsustega, mängigem õues põnevaid mänge (mida saab kergelt siduda erinevate ainetega), tehkem ühisüritusi.
Lisa kommentaar