Foorumid:
Kuidas suhtuda pedagoogi töökoha vahetusse keset õppeaastat (näiteks kevadsemestril)? Kas tänasele tööturuolukorrale vaatamata võiks kirjutamata eetikareegliks olla see, et vaatamata erinevatele ahvatlustele, väsimusele vms saadab pedagoog oma lasteaiarühma, klassi vapralt suvevaheajale ning alles seejärel läheb oma rada. Olukord on kindlasti erinev lõpetajate ja klassi/rühma vahetavate laste vaatevinklist vaadatuna aga siiski – kust jookseb pedagoogi vastutuse ja eetilisuse piir ning kust inimlik vajadus?
Kooli seisukohalt on organisatoorselt väga mugav, kui õpetaja üritab sügisel alustatud klassidega vapralt kevadeni välja rühkida. Samas lähtudes tööturu pakkumistest on suvi õpetajana töötanule uue töökoha leidmiseks "surnud aeg". Samas, missuguse kasuteguri saame hoides iga hinna eest kinni õpetajat, kes tunneb, et ei soovi - ei taha ega sobigi töötama õpetana ?
Kuidas suhtuda analoogses olukorras õpetajatesse, kes lähevad poole õppeaasta pealt lapsepuhkusele või viibivad pikalt (sageli) haiguslehel?
Arvan, et eriti algklassides on keset kooliaastat õpetaja vahetamine õpilastele päris raske katsumus. Olen näinud kõrvalt, kui 1 klassi lastel oli 3 klassijuhatajat aastas ning see oli neile kõigile päris suur väljakutse.
Kuid samas - meie tööturu situatsioonis on tõesti raske õpetajal ahvatlevatele pakkumistele vastu seista.
Laste seisukohalt vaadates on see kindlasti raske, eriti just algklasside õpilaste jaoks, aga ka näiteks vanemate klasside puhul on keeruline, kui klassijuhataja otsustab viimasel veerandil lahkuda. Ma arvan, et laste seisukohalt ja ka kooli seisukohalt ei ole selline otsus päris eetiline. Samas nõustun Kariniga, parem juba las inimene, kes ikka üldse ei taha seal olla, lahkub, kui et jääb mingi sunni najal paigale ja siis õpetab ilma mingi entusiasmi ja tahtmiseta.
Laste seisukohalt vaadates on see kindlasti raske, eriti just algklasside õpilaste jaoks, aga ka näiteks vanemate klasside puhul on keeruline, kui klassijuhataja otsustab viimasel veerandil lahkuda. Ma arvan, et laste seisukohalt ja ka kooli seisukohalt ei ole selline otsus päris eetiline. Samas nõustun Kariniga, parem juba las inimene, kes ikka üldse ei taha seal olla, lahkub, kui et jääb mingi sunni najal paigale ja siis õpetab ilma mingi entusiasmi ja tahtmiseta.
Õppeaasta alguses tööleasumine, on nagu iga teinegi kokkulepe. Seda ei panda küll kuhugi kirja, kuid õpetaja lubab olla lastele õpetajaks ja lapsed tema õpilasteks. Usaldusväärsus ja sõnapidamine peaksid olema õpetaja eetiliste väärtuste vundamendiks. Kui mõni õpetaja ei suuda sellist vastutust kanda ja tunneb ennast lausa sunnituna koolis lastega töötama, siis minu meelest pole ta üldse õiget ametit valinud. Alati on muidugi ka erandjuhtumeid ja kogu temaatikat ei saa üldistada. Hoopis teise teema alla lähevad lapsepuhkusel ja haiguslehel viibimine. Igal inimesel on muidugi vabadus valida omi väärtusi ja käituda nendele vastavalt. Ka õpetajana tööle asuda või mitte asuda on inimese vaba valik. Minu jaoks kaasneb õpetajaks tööle asumisega ka nõusolek oma eetilistele valikutele piiride panemiseks. Koolis töötades seisab õpetaja eelkõige õpilaste arengu eest väljas. Hoolimata tööturu situatsioonist võiks ja peaks õpetaja suutma oma klassile koostatud töökava läbi teha ja õpilased järgmisele õpetajale üle anda.
See on väga keeruline probleem. Ühelt pool ei ole õpetajal eetiline poole õppeaasta jooksul lahkuda nii kooli kui õpilaste suhtes. Kuigi õpilastel on raske ka kui õpetajad vahetuvad igal aastal. Teiselt poolt, seega oleks õpetajatel võimalus töökohta vahetada vaid suvisel ajal, mis tõesti on tööturul surnud aeg, eriti kui õpetaja ei soovi enam jätkata töötamist õpetajana. Nii nagu enamus asjadel on kaks külge, nii ka selle probleemi juures - pedagoogiline vastutus ja inimlik vajadus, kõik sõltub ikka konkreetsest situatsioonist.
Olen töötanud kolmes lasteaias. Esimeses töötasin 17 aastat, vahepeal olin sunnitud dekreeti minnes lapsed enne kevadet maha jätma. Töökoht asus kodust kaugel, mistõttu vahetasin töökohta siis, kui kodule lähedal uus lasteaed avati. Eelmises lasteaias töötasin küll kevadeni, aga oma tookordset rühma kooli saata ei jõudnud, sest uus lasteaed vajas õpetajaid kohe. Endal oli küll kahju ja oleks tahtnud selle viimase aasta oma lastega olla. Kui oma praegusesse lasteaeda tööle asusin, oli tegelikult vajalik tööle asuda juba aprillis, kuid siis palusin küll juhatajal oodata minu tööleasumisega kuni lapsed kooli on saadetud. Seni töötasin uues lasteaias vaid ühel päeval nädalas. Muidugi on lastel keeruline uute õpetajatega harjuda, aga lapsed kohanevad siiski üsna kergesti. Usun, et ükski õpetaja ei jäta oma lapsi kerge südamega maha ja kui nad seda teevad, ju siis ei ole võimalik teisiti, eriti praegusel raskel ajal.
Kohavahetus eetikareegliks?
Üldiseks eetikareegliks võiks küll olla, et õpetaja ei jäta aasta sees oma tööd pooleli kergekäeliselt ja ahvatluste järele joostes, kuid olen nõus, et medalil on ikka kaks poolt ja seetõttu ei saa reegleid jäigalt seada. Kui inimene haigestub, ei ole seda võimalik ette planeerida. Tavaliselt ei võtagi õpetaja kergekäeliselt haiguslehte. Probleemiks võib rohkem olla pigem iga hinna eest haigust trotsidés tööl käia. Samuti jäädakse koju lapsepuhkusele siis, kui laps sünnib.Õpetajad ei planeeri ju laste sündi vaid õppeaasta lõpuks. Ka elukoha vahetus võib olla tõsiseks muutuse põhjuseks. Nii et pedagoogi töökoha vahetus on küll keeruline ja raske õpilastele, kuid tõenäoliselt ei tehta seda ilma olulise põhjuseta. Kas on võimalik sellist kirjutamata eetikareeglit vastu võtta? Ilmselt on see enamuses tekkinud olukordade küsimus.
Olen absoluutselt nõus eelkõnelejaga. Ma ei taha uskuda, et ükski õpetaja väga tõsise põhjuseta keset õppeaastat koolist lahkuda sooviks, selleks on kindlasti väga mõjuvad põhjused. Isegi kui selleks on teine töökoht, mis ei ole seotud õpetamisega, siis näitab see ka seda, et mingitel põhjustel ei soovi õpetaja enam õpetamistööga tegeleda.
Pooldan seda, et koolis töötavad inimesed, kes kogu hingest soovivad seda tööd teha.
Lisa kommentaar