Foorumid:
Ühe tuttava 10-aastasele tütrele ütles tantsutreener, et ta on ülekaaluline. Tüdruk läks siis koos emaga toitumisspetsialisti juurde. Selgus, et tüdruk on normaalkaaluline tugev neiu. Aja möödudes tüdruk vahetas tantsukursuse jalgpalli trenni vastu välja.
See lugu lõppes tänu ema mõistvale suhtumisele hästi. Kuid kõigil ei pruugi nii minna. On teada, et mitmed söömishäired, nagu näiteks anoreksia ja buliimia, vallanduvad just mõne olulise isiku ( antud juhul treeneri) märkuse tõttu kehakuju või -kaalu kohta. Riskirühmadesse kuuluvad eelkõige baleriinid, iluvõimlejad, tantsijad, modellid.
Siit tekib eetiline küsimus, kas treener käitus ja rääkis õigesti kui taolist sotsiaalset survet avaldas saledusnõude suhtes?!
Kindlasti ei tohiks ta seda ütelda lapse kuuldes. Kui tõesti on probleem kehakaaluga mis 10 aastasel võib juba esineda siis sellest tuleks ikka täiskasvanutel omavahel arutada. Mida peaks see 10 aastane siis oma peaga ette võtma? Pigem saagu probleemist ema teada, kes sekkub lapse söömisharjumustesse oma nippidega. Kehakaalu tõus põhjuseks võib olla ju ka mingi haigus või ravim mis on ajutine.
Kindlasti peaksid treenerid ja õpetajad ennem tõsiselt järgi mõtlema mida nad ütlevad sest vahel võivad üksikud sõnad olla suure probleemi alguseks.
Kui lähtuda sellest, et mingeid kõrvalisi/kahtlasi motiive lisaks pole ja et treener ikka ise usub, mis ta räägib, siis minu meelest on siin see harilik raske dilemma - kas olla aus või hooliv? Laste puhul oleksin väga ettevaatlik ja rõhuksin ikka hoolimise poolele.
Laste ülekaalulisus on järjest suurem probleem ka Eesti lastel ning nendel teemadel rääkimine äärmustesse kaldumise hirmus järjest keerulisem. On teada fakt, et tänased lapsed on vähese liikumise tõttu füüsiliselt kehvemas vormis kui nende vanemad; samas on päevakajaline ka probleem, et meedia reklaamib standardit, kus kõik tüdrukud on "piitspeened" ja piltilusad.
Arvan, et treener käitus õigesti, kui informeeris oma õpilasi nõudest, millele nad nii või teisiti peavad antud alal tegutsedes vastama. Kõikidest väikestest tantsutüdrukutest ei peagi tipptantsijaid kasvama ning on täiesti elementaarne, et kõigil pole selleks elukutseks ka füüsilisi eeldusi.
Minu arvates oli treener lihtsalt aus ning talle võiks ette heita ehk seda, et ta ei kasanud arutellu lapsevanemaid.
vaatasin dokfilmi Shanghai tsirkusekoolist. Seal ka väike poiss sai mööda päid-jalgu, et süüa armastas, ja vanemad said selle eest, et vaheajal kodus käinud last poputasid. Päris kohutav oli see vaatepilt. Poolteist kilo ülekaalu on muidugi akrobaadile juba suur takistus, aga tegemist ei ole ju tervislikus mõttes ülekaaluga, vaid just nimelt selle spordiala jaoks ülekaaluga. Kui tantsutreener seda lapsega rääkides ei erista, siis võib lapse jaoks sealt hirmus arusaamatus sündida. paistab, et selles näites nii juhtuski.
Mina olen kaastreeneritega sarnased probleemid lahendanud järgmiselt:
1. Rääkinud lapsevanemaga (kas lapsevanema meelest on tegemist probleemiga, milline on lapse toitumine, üldine füüsiline aktiivsus jne).
2. Võtnud kaaluteema üles üldise arutelupunktina treeningtunnis – rääkinud sellest, kui oluline on sportlik eluviis, tervislik toitumine jne.
3. Enda eeskuju kaudu. Eriti hea võimalus selleks on laagrites, kus lapsed elavad treeneritega koos ning näevad, mida ja kuidas treenerid söövad. Samuti on hea lastele rääkida enda kogemustest.
Minu arvates on see pisut liig. Kõigist ei saa ju niikuinii tipp-tantsijaid. Miks ei oleks võinud see tüdruk oma hobiga hoolimata võib olla, et mitte ülisaledast kehaehitusest jätkata.
Kindlasti ei ole ka õige selliseid asju rääkida lapse kuuldes. Kui treener oleks andnud vanemale sõbralikke soovitusi ja öeldnud, et püüdke jälgida lapse toitumisharjumusi vms, ei oleks ehk lapselt tantsurõõmu võetud.
Lisa kommentaar